Isamaaline friigifilm

Olaf Suuder

Me näeme ekraanil inimesi, kes olid valmis teadlikult või alateadlikult Eesti eest surema.

Eestis peetakse justkui heaks tooniks väljendada kodumaiste filmide suhtes üleolekut ning rääkida sellest, et üht või teist filmi oli lausa piinlik vaadata. Ent tunnistagem fakti, et Eestis jäädakse igavesti tegema eesti filme. Ja mulle meeldis Ilmar Raagi ?August 1991?, mis kirjeldab Moskva put?i ajal Tallinna telemajas ja selle ümber toimunud sündmusi fiktiivseks dokumentalistikaks nimetatud vormis.

Tegemist on siiski mängufilmiga, täpsemalt öeldes väikese eelarvega telefilmiga. Ometi on see mitmeski mõttes eriline ja intrigeeriv. Kas või seetõttu, et tuntud näitlejad mängivad veel tuntumaid telenägusid ja kõnealused sündmused on võrdlemisi värsked. Televisioon ja raadio olid neil päevil ainsad kanalid, mis võimaldasid tekkinud olukorrast üldse mingit aimu saada. Televisioonil pole enne ja pärast seda Eesti ajaloos olnud nii elulist rolli. Arvestagem, et filmi kangelaste teletöötajatest prototüübid on loonud nende kriitiliste päevade kohta otseses mõttes kollektiivse alateadvuse, mille kunstiline interpreteerimine võib tekitada omajagu hämmeldust. Vaataja on asetatud justkui kahe peegli vahele.

 

Elujaatav traagika ja koomika

 

Me kaotasime oma iseseisvuse ilma ühegi püssipauguta 1939. aastal ja saime selle 1991. aastal õnneks niisamuti tagasi. Oli tahtmist, julgust ja roppu moodi vedamist. Tolleaegsete sündmuste visuaalseks kirjeldamiseks on raske leida paremat kunstilist lahendust. Film on nii sisult kui vormilt sama vastuoluline, groteskne ja tervikuna hoomamatu, nagu aeg, mida lavastus meenutab. Kuid, mis kõige tähtsam, selles on ka sama palju elujaatust ja optimismi ning traagika ja koomika vastandamist.

Pole mõtet võrrelda filmi ja reaalset elu ning pingutatud paralleelide tõmbamine toonase Aktuaalse Kaamera toimetuse ja näitlejate vahel viib mõtted mujale. Hendrik Toompere ei ole Andres Raid ja Rain Simmul ei ole Heimar Lenk ja vastupidi. Kõik on fiktsioon. Mõistetavalt ei toimunud sündmused telemaja kaitsmise ajal sekund-sekundilt nii, nagu film seda näitab.

Senised vastukajad filmile seisnevad põhiliselt asjaosaliste hinnangutes sellele, kas kõik ikka oli nii. Aga mitte see pole tähtis. Ajaloolise sõnumi edastamine ei ole selle filmi ainus eesmärk, kuid tõepoolest, me näeme ekraanil inimesi, kes olid valmis teadlikult või alateadlikult  Eesti eest surema. Jah, see oli küll nii.  

Kui aga vaim vabaks lasta ja keskenduda filmi olemusele, rullub meie ees lahti  intellektuaalne teos, millest õhkub Ilmar Raagi  erialast eruditsiooni, mängurõõmu ning tahtmist ärritada. Märgatav stiililine ebaühtlus tundub olevat taotluslik, sest ka toonane Eesti, kus vabaduseootusest tüünele õhustikule sekundeerisid riigi suurimal maanteel vuravad tankikolonnid, oli parasjagu skisofreenilises seisus. Selle filmi puhul pole mõtet pikemalt peatuda ei tehnilisel teostusel ega ka näitlejatööde õnnestumisel, sest moodustuv tulemus on nimme eklektiline. Tuleb vaid tunnistada, et erilise ebaõnnestumisega ei rikkunud filmi ükski selle tegijatest.

 

Pisarat kiskuv ülendumine

 

Omaette pildiks pildis kujuneb teletorni kaitsmise stseen, millest saab ka filmi kulminatsioon. Taevasse kõrguv ehitis muutub ühtäkki grandioosseks sümboliks, mille hoidmisest  sõltub Eesti tulevik. Vaid torni kaudu saab maailm aimu tekkinud olukorrast ja kui torn vaikib, on kõik läbi. Sellel ei lasta juhtuda ning torni jalamil toimub heade ja kurjade jõudude lõplik vastandumine. Hea võidab kurja. Mees, kes pilvepiiril endale jonnakalt kindlaks jäädes nuppe keerab, on justkui messias. Selles võtmes tegi muheda  rolli Erik Ruus, kelle eelis oli see, et tema tegelaskuju prototüüp on teistega võrreldes anonüümsem.

Filmis põimuvad pidevalt ülevus ja labasus. Teletornis arenenud draama paneb mõtlema ka sellele, kui suur oli pimeda juhuse roll toonaste sündmuste arengus, sealhulgas meie veretus vabanemises võõra võimu alt.  

Alustanud otsekui eelarvevaba friigifilmi stiilis, lõpetab Raag oma töö hollywoodlikus pisarakiskuja meeleolus, kasutades mõnuga kogu selleks mõeldud võtete arsenali. Film on nagu hüpertekst, kust võib hea tahtmise korral leida viiteid erinevatele stiilidele, motiividele ja isegi stseenidele. See oleks justkui re?issööri silmapilgutus neile, kes võtavad tema tööd kui katset teha pretensioonitut kunsti, mitte üksnes kui mannetut püüdu ajalugu üle korrata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming