Ismaeli realistlikud painajad

LINNAR PRIIMÄGI

Mängufilm „Ismaeli vaimud“ („Les fantômes d’Ismaël“, Prantsusmaa 2017, 114 min). Režissöör Arnaud Desplechin, operaator Irina Lubtchansky, stsenaristid Arnaud Desplechin, Léa Mysius ja Julie Peyr. Osades Mathieu Amalric, Marion Cotillard, Charlotte Gainsbourg jt.

Filmi pealkiri

Filmi näidatakse Eesti kinodes pealkirja all „Ismaeli vaimud“, prantsuskeelne originaal on „Les Fantômes d’Ismaël“. Isikunimi Ismael ei märgi siin Aabrahami esimest poega ega viita ismailiitide sektile, vaid on lihtsalt tegelase eesnimi (tema venda kutsutakse Ivaniks). Aga „vaimud“ mõjub eksitavalt. Filmis öeldakse veel „cauchemars“ (hirmu-unenäod) ja nende all seal tõesti kannatavad nii kineast Ismael (Mathieu Amalric), tema äi Bloom (László Szabó) kui ka tolle tütar Carlotta (Marion Cotillard); Bloom lausub Carlottale ka: „Tu es un esprit, je le sais“ – „Sa oled vaim, ma tean seda.“ Vaevalt passiks eesti pealkirja ka „košmaarid“. Kuid meenutagem, et Henrik Ibseni draama „Gengangere“ (1881) on eestindatud kui „Kummitused“ ja kui „Viirastused“. Paistab, et nii Ibseni näidendi kui ka Ismaeli-filmi puhul pakub end seletava mõistena välja hoopis „kodukäija“. Kodukäija on surnu, kes ise ei tea, et ta on surnud, ja tuleb koju nagu ikka, nagu ta tuleks elus inimesena, samal ajal kui teised teavad õuduses, et tegu on surnuga. Surnuks peetud Carlotta tagasitulekus seisnebki filmi sõlmitus.

Ja see painab kõiki peategelasi. Miks mitte siis „Ismaeli painajad“? Lõpuks näitab film meile kollektiivset haiguslugu (anamneesi ning aktuaalset kulgu), tegu pole niisiis klassikalise faabulaga: klassikalises loos ei tohi vaimuhaiget inimest näidata, siin aga kannatavad kõik mingite imelike painete all. Nõnda jõuamegi filmi sisuni.

Filmi sisu

Film räägib vanemate inimeste tunde­probleemidest. Väga sageli kõnelevad tegelased üksteise või iseenda vanadusest. Keskne probleem: Ismael lõheneb, temas juurdunud kiindumus ligi kakskümmend aastat peidus olnud abikaasasse segab äsja puhkenud siirast armastust uue elukaaslase vastu.

Prantsuse filmikunstis räägitakse vanemate inimeste tundeelust sundimatult (meenutan soojalt Kieslowski „Punast“1). Meil tekitab see võõrastust, sest valitseb noorusekultus ja tundub, et vanemal inimesel ei sobi armuda, füüsilisele armastusele pretendeerida. Tundub ikka imelik, võõrastav, et 73aastane Goethe oli Marienbadis kõrvuni sisse võetud 18aastasest Ulrike von Levetzow’st ja koguni kosis teda – ehkki „õndsalikult meenutatud õnne luulestab vanameister nüüd ülevaimas vormis andumus- ning armastustunde üheks puhtaimaks stroofiks, mis kunagi saksa või mistahes keeles on loodud“ (Stefan Zweig räägib Goethe „Eleegiast“, Marienbadi amour fâcheux’ luulejäljest2). Eks see nüüdki pisut piinlik vaadata ole, kui „Ismaeli painajate“ tegelased teevad sõna otseses mõttes „vanainimeste asja“.

Kuid filmi sisu lausa tuleneb režissööri visuaalse mõtlemise viisist.

Ismael pakub iseendale mitut diagnoosi, psüühiliste häireteta ei ole ka Carlotta (Marion Cotillard) ega tema isa, ainult Sylvia (Charlotte Gainsbourg) meeleolud kõiguvad normi piires.

Kaader filmist

Filmikeel

Režissöör Arnaud Desplechin (sünd 1960) taotleb tõde kinolinal – ja seda meie tõejärgsel ajastul, kus kehtib printsiip, et „kõik on tõde“ – järelikult ka „mittemiski pole tõde“!3 Film, eriti mängu-, on ju a priori fiktsioon, kokkuvaletatud, fake; Hollywood kui „unelmate vabrik“, trikitükid nagu „Maatriks“4 või Hiina kung fu pelk silmapete. Filmivale selgeim kuju on lineaarne lugu: tegelaste tutvustus > mingi juhtum > pinge kasv > mingi pööre > lahendus. Kõik nagu korralikus näidendis. Või siis uuemal ajal ka nagu arvutimängus, mille struktuuri kirjeldab Jorge Luís Borgese „Hargnevate teede aed“: valikuvõimaluste puu, võimalus mingisse punkti naasta ning uuesti teha alternatiivne valik (nõnda oli üles ehitatud juba „Saragossa käsikiri“).5

Lineaarsusega harjunu tahab „Ismaeli painajaist“ leida armukolmnurga, ménage à trois’ liigutava loo. Aga elu, erinevalt kunstist, ei kulge alati lineaarselt. Seda mõistis Aristoteles, kes „Poeetika“ üheksandas peatükis osutab, et elus saab juhtuda ükskõik mis, kunstis ei saa, sest kunst peab alluma reeglitele, kaanonitele. Ehtsa elu keel seevastu on segane. Püüdu jäljendada toda segasust kunstis on üks XX sajandi suuremaid filolooge Roman Jakobson nimetanud „realismiks“ ja kirjeldanud seda muu hulgas kui „iseloomustamist ebaoluliste tunnuste abil“: „Dostojevskil kohtab kangelane esimese vastutulijana kedagi niisugust, kes on faabula seisukohalt tarbetu ja liigne, ning laskub temaga vestlusesse, millest faabula jaoks midagi ei järgne“.6 Selle võtte puhtaim näide „Ismaeli painajates“ on tagaseljajutud Ivanist-Daidalosest. Kui Maria Ulfsak kirjutab: „Film koosneb enamalt jaolt flashback’idest, loogikavabalt seotud lõikudest ja unenäostseenidest“,7 siis ilmselt ei mõista ta intuitsionistlikku loogikat, realismi loogikat, mille abil režissöör ainult saabki lavastada elutõde meie tõejärgses maailmas.

„Ismaeli painajad“ kujutab endast haiguslugude põimikut: Ismaeli vennal Ivanil (Louis Garrel) on mingi „Elsinori sündroom“, Ismael pakub iseendale mitut diagnoosi, psüühiliste häireteta ei ole ka Carlotta ega tema isa, ainult Sylvia (Charlotte Gainsbourg) meeleolud kõiguvad normi piires. Miks nii palju ebanormaalsust? – Sest psüühilise haiguse kulg on ettearvamatu ja seetõttu väga „realistlik“ ülemal kirjeldatud tähenduses. Haigus teeb vastutamatuks; eeldatav vastutustunne lubab eeldada ka mingeid käitumismustreid – aga haige puhul kumbki eeldus ei kehti. Tõenäosusi liidetakse korrutades: kui ühe sündmuse ennustatavus on 0,5 ja teise oma samuti 0,5, siis nende koosesinemise tõenäosus tuleb 0,5 x 0,5 = 0,25 ning aina segasemaks läheb see realism iga uue seiga lisandudes – lausa ime, kuidas tolle filmi süžeed saab üldse koos hoida.

Aga saab. Režissöör võtab appi segase linaelu teisesed, faabulavälised juhtimisviisid, sisu indikaatorid ja determinandid – peenenenud miimika, miskaudu jutustatakse raamlugu. Kommunikatsiooniteoorias eristatakse digitaalset (sõnalist) ning analoogset kommunikatsiooni, mis käib ilmete, pilkude, intonatsioonide, liigutuste kaudu. Tunnistagem: meie siin ja praegu oleme kaotanud ilmete tõlgendamise oskuse – piisab, kui võrrelda me nüüdsete „kehakeele ekspertide“ kirveanalüüse juuspeente tähelepanekutega Alexandre Dumas isa õukonnatriloogias „Kümme aastat hiljem“ (1850). See tähendab ka, et tänapäeva inimesed ei taju enam tšehhovlikkust, kui tegelased mõtlevad midagi muud kui räägivad; see tähendab, et meie vaimupeenust mõõdavad Ladina-Ameerika seriaalid, mis on mõistetavad seal kõneldavat keelt oskamata, sest ilmed ja žestid dubleerivad räägitavat üks ühele. Kui Maria Ulfsak kirjutab režissöörist: „Kahjuks jääb arusaamatuks, mida ta tegelikult oma filmiga öelda tahab“, siis ei mõista ta, et film peab näitama, mitte rääkima, mitte ütlema; filmi psühholoogiline pärusmaa on inimeste analoogsuhtlus.

Ulfsaki arvamus tematiseerib „Ismaeli painajate“ kunstikeele. Ta kirjutab: „Ülesanne oli ränk nii kehale kui vaimule. Umbes nagu hammast oleks paar tundi välja tõmmatud.“ Ent enesele aru andmata sõnastab ta tõejärgse filmi realistliku tõe täpse kirjelduse: „Pseudo­intellektuaalne ja pretensioonikas melodraama, mis võtab nii tobedaid pöördeid, et muutub kohati mitte­planeeritult naljakaks.“ Ja veel: „Olles selle piinarikka filmi lõpuni välja kannatanud (need tund ja 54 minutit venisid nagu tatt … )“ – siin ütleb ta omas keeles sedasama, mida Roman Jakobson peab kunstilise realismi tunnuseks: „püüdlus raskendada äraarvamist, tendents aeglustada äratundmist“.8

Kokkuvõtteks

Esiteks. Film ei projitseeru mitte ainult kinolinale, vaid ka vaataja kultuuritaustale. Iga filmivaataja vaatab peeglisse!

Teiseks. Moodsa filmi keel on läinud keeruliseks, seda peab õppima: film ei ole enam see, mis „lihtsalt paistab“.

Kolmandaks. Maailm me ümber demokratiseerub, globaliseerub ja selle tulemusel paratamatult ka aina nivelleerub, lihtsustub. „Ismaeli painajad“ hakkab vastu maailma demokratiseerumisele, globaliseerumisele, nivelleerumisele ja lihtsustumisele.

Ja viimaseks. Kas „Ismaeli painajad“ teeb tuju heaks? – Aga kas Dostojevski „Idioot“ teeb tuju heaks? Ometi on tegu tähelepanuväärse teosega. Mingis mõttes on „Ismaeli painajate“ lõpp ju õnnelik.

1 „Trois couleurs: Rouge“, Krzysztof Kieślowski, 1994.

2 Stefan Zweig, Novelle. Eesti Raamat, Tallinn 1964, lk 424.

3 Linnar Priimägi, Tõejärgse ajastu tõed. Kultuuri­psühholoogi tähelepanekuid. – Sirp 12. V 2017.

4 „The Matrix“, vennad Wachowskid, 1999.

5 „Rękopis znaleziony w Saragossie“, Wojciech Has, 1965.

6 Roman Jakobson, Realismist kunstis. Rmt: Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste. Koost, toim Märt Väljataga. TLÜ Kirjastus, Tallinn 2014, lk 39, 43.

7 Maria Ulfsak, „Ismaeli vaimud“ – Eesti Ekspress 9. VIII 2017.

8 Roman Jakobson, Realismist kunstis, lk 43.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht