Jää jumalaga, puberteet!

Margit Adorf

Saksa režissöör Birgit Grosskopfi „Printsess” on trööstitu film igavlevatest pätiplikadest. KAADER FILMIST Homme saab ametlikult läbi PÖFFi üks alafestival “Just Film”. Jõudsin enne lehe trükkiminekut kinos vaatamas käia vaid paari filmi, kuid kasutasin Interneti abi ning julgen nähtud treilerite ja videolõikude põhjal soovitada veel mõndagi, mis pärast “Justi” ametlikku lõppu ka põhiprogrammi on pikitud.

Kino Sõpruse teisipäevaõhtusest menüüst mekkisin esimesena vene režissööri Dmitri Fjodorovi filmi “Kostja+Nika. Suvi”. Siin on peategelasteks 15-16aastased noored, tegevus toimub umbes-täpselt 1995. aastal Moskva lähistel. Usun, et võin pikema kõhkluseta öelda, et tegemist on klassikalise moodsa vene muinasjutuga. Siin on olemas rikas vangistuses printsess, kuri võõrasema, vaene prints, metshaldjas ja ime. Kostja on suve veetmas koos emaga maal, nii nagu alati. Ta piidleb aknast oma naabritüdrukut, kes on ilmselgelt sellest teadlik ning talle parasjagu show’d pakub, kuigi ta tegelikult ei ole Kostjast huvitatud, vähemalt seni mitte, kuni Kostja ise tema vastu huvi kaotab. Huvikaotuse põhjuseks on meelehärmis Kostjale viirastuv metshaldjas, kummaline tüdruk, keda ta kohtab järgmisel päeval kohalike vanade puumajade vahele kerkinud suure villa hoovis. Printsess viskab ta ilma suuremate tseremooniateta välja, kuid uuesti viirastuva metshaldja soovil läheb poiss järgmisel päeval vabandust paluma. Noorte vahel tärkab sõprus, mis jõuab viimaks läbi keerdkäikude traagilise lõpuni.

Film liigub edasi kergelt, suviselt, üsna muretult. See on hästi jälgitav, mõnusa valguse ja kaameratööga linateos, mis ei pretendeeri küll suurema kunstiteose tiitlile, kuid ette heita ei sooviks ma sellele midagi, kuna kõik on kenasti paigas. Näitlejatööd on head ja stsenaarium haarav. Kui ma oleksin kooliõpetaja, laseksin noortel seda filmi vaadata ja sellest pärast essee kirjutada, kuna ilmselt oleks nende mõtteid huvitav lugeda. Filmi lõpp on meeldivalt intrigeeriv ja jätab otsad lahti, mis siis tegelikult toimus. Vaataja võib endale ise sobiva variandi valida: romantikud, muinasjutulembesed happy end’i austajad võivad uskuda, et kõik lõppes hästi, samas kui tumemeelsed skeptikud võivad julgelt väita, et mõlemad armastajad leiavad oma traagilise otsa. ”Kostja+Nika. Suvi” on veetlev film, paraku seda seekordse PÖFFi raames enam ei näidata, kuid pealkiri tasub meelde jätta, et seda vaadata, kui see peaks kunagi tulema teleekraanile, kinno või videolevisse.

Saksa film “Printsess” oli hoopis teisest ooperist. Kinosaal täitus kilkavate koolitüdrukutega, kes olid ilmselt filmitutvustuse ajel tulnud teravaid elamusi otsima. Neid ootas trööstitu film igavlevatest pätiplikadest, kelle elu on liiva jooksnud ja kes seega suurt midagi peale peksmise, suitsetamise, joomise ja ropendamise teha ei taipa. Tegemist on režissöör Birgit  Grosskopfi esimese täispika filmiga ning võib öelda, et debüüdi kohta on see päris hästi õmmeldud, kuigi stsenaarium jätab pehmelt öeldes kõvasti soovida. Ainult suure hulga rämeda teksti pritsimisest ei piisa, et film mingi sügavama mulje jätaks, ka pole naistekakluste näitamine kinolinal teab mis rabav uudis. Alkoholi joodi pidevalt pudelitest ja palju, suitsetati ketti, kuid purju ei paistnud keegi jäävat; ka pärast pikki ärkvel oldud öid, vintsutusi ja joominguid polnud plikside nägudel näha pohmelli ega väsimuse märke. Selles suhtes võinuks asi küll tiba realistlikum olla. Kõige säravam täht oli selles filmis raudselt 12aastane Amina Schichtereich, kes vedas välja nii suures plaanis suitsetamise kui ka stripistseeni. Ülejäänud näitlejad piirdusid peamiselt tuimade ilmete näolemanamisega või ülbe looritatud pilgu treenimisega. Hoolimata kogu mu irinast ja sellest, et konkreetselt see film on siiski üsna mõttetu ajaraiskamine, võib autori nime meelde jätta ja temalt edaspidi üht-teist säravat oodata. Vähemalt mina loodan seda. Noorele kinopublikule mõjus film igatahes mõtlemapanevalt ning saalist väljudes polnud enam reipaid kilkeid kuulda. Depressiivses kinokülastajas võib selle filmi vaatamine aga vastupandamatu suitsiidisoovi tekitada, nii et seisundifilmina oli tulemus täiesti olemas ja kergesti masenduvail inimestel ma seda vaadata ei soovitaks.

”Justi” filmidest, mida on lehe ilmumise ajal veel võimalik vaatama minna, soovitaksin aga pimesi väikest menüüd, mille valisin treierite ja videolõikude põhjal.

“Internaat” (rež Songyos Sugmakanan) on Tais vändatud lasteõudukas. Vanemad saadavad poisi internaatkooli, kus muidugi räägitakse tondilugusid ja lagedale ilmub ka paralleelreaalsus oma kummitavate vaimudega. See on väike eksootiline kompvek neile, kes õudusfilmile väga suuri pretensioone ei esita. Klippide põhjal jäi mulle sellest sümpaatne mulje ning ise plaanin selle kindlasti ära vaadata, hoolimata sellest, et ilmselt on tegemist tai fusion’iga juba varem nähtud õudukatest.

Lõuna-Korea filmilavastaja Lee Je-yongi “Dasepo vallatud tüdrukud” paistab Interneti-koomiksil põhinev reibas ja ehk mõnevõrra lääge ja liisunud lollipop, roosa pulgakomm, millel keemiline maitse, kuid samas minema ka ei taha visata, sest see on omamoodi sümpaatne. Tegemist on muusikaliga, mille tegevus leiab aset seksikoolis. Kas peaksin jätkama? Neile, kes ei julge seda niisama lambist vaatama minna, soovitan kasutada You Tube’i abi. Otsustage oma silmaga, kas tahate seda suurel ekraanil näha. Arvan, et kelmikate elamuste otsijaile sobib.

Christian Ditteri “Prantsuse keel algajatele” peaks sobima hea tuju loojaks, kergeks vahepalaks. Tegemist on Saksa-Prantsuse noortekomöödiaga, kus parasjagu komejanti ja ilmselt ka kõige mustema meelega inimene ilmselt mõne koha peal vähemalt muheleb. Kergemini naerutatavad võivad aga mõnuga naerda saada. Musta huumori armastajatele ei soovita, sest see pole ilmselt nende maitse.

“Veeliiliad” (rež Céline Sciamma) on gurmeepala salapervertidele, kes tahavad näha paljusid poolpaljaid tüdrukuid uneleva muusika saatel ja soovitatavalt aegluubis. Prantslaslikult veniv ning mõtlik vaade puberteedieas tüdrukute kujundujumisgrupi liikmete seksuaalsele tärkamisele.  Kuna selles tempos filme on alati parem vaadata kinosaali kängitsetuna, siis neile, kes just kiirest montaažist ja splätterist sõltuvuses pole, ei soovita. Võiks aga öelda, et neile, kellele meeldis “Sügisball”, peaks ka see film hästi istuma.

Kui vaatasid Sarneti uut noortekat “Kuhu põgenevad hinged” ja leidsid, et see on täitsa okei, siis mine vaata ka Shane Meadowsi filmi “See on Inglismaa”. Kui sa vaatasid Sarnetit filmi ja arvasid, et mõttetu, siis mine vaata samuti, võid meeldivalt üllatuda. Film räägib poisist, kes sõbruneb 1980. aastatel skinhead’idega. Muidugi soovib ta massi sulanduda ja asub usinasti oma uusi eeskujusid imiteerima.

”Justi” festival oli seekord täiesti korralikult ühe normaalse puberteedi nägu. Selleks, et cool olla, peab iga pubekas natukene olelusvõitlust pidama, veidi ropendama, eksperimenteerima, peksa saama ja uuesti alustama. Selleks aastaks võib laulusõnu kasutades öelda: ”Jää jumalaga puberteet!”, kuid peab lisama, et rõõm on näha, et ”Just” on sel aastal nukuteatrist välja kasvanud ja laienenud. Sooviksin sama jõudsat programmi näha ka uuel aastal ning rohket publikut tegijaile!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming