„Jane Eyre’i” lõputult laienev kaanon

Teet Teinemaa

Lummav olustik ja meisterlik näitlemine annavad ajatule armastusloole uut energiat. Mängufilm „Jane Eyre” (Suurbritannia-USA, 2011, 120 min), režissöör Cary Fukunaga, Moira Buffini stsenaarium Charlotte Brontë romaani alusel, operaator Adriano Goldman. Osades Mia Wasikowska, Michael Fassbender, Jamie Bell, Judi Dench jt. Linastub 12. XI Tartu kinos Cinamon. „Jane Eyre’i” kinolinale toomise traditsioon ulatub tagasi päris filmiajaloo algusesse, aega, kui filmikunstis püüti eristuda paari-penni-piilumisest ja muust odavast palaganist ning kehtestada see tõsiseltvõetava ja kõlbelise meelelahutusena. Charlotte Brontë kirjandusklassikasse kinnitatud südamlik lugu vaeslaps Jane Eyre’ist, kes raskuste kiuste saavutab õnne ja armastuse, jäädes seejuures moraalselt taunimatuks, oli noorukesele filmikunstile just õige vahend rikka keskklassi usalduse võitmisel. Enam kui saja aasta jooksul on Jane Eyre’i ja tema tõrksa tööandja ning armastatu härra Rochesterina üles astunud müriaad filmiloo tuntud näitlejaid, nende hulgas Agnes Moorehead, Charlotte Gainsbourg, Colin Clive, Joan Fontaine, Orson Welles, Virginia Bruce, Timothy Dalton, William Hurt, Alice Brady jpt. Selline aukartust äratav nimistu peaks iga tulevase „Jane Eyre’i” osatäitja panema mõtlema ettevõtmise tõsidusele. Cary Fukunaga uusversiooni kandvad jõud Mia Wasikowska nimiosalisena ja Michael Fassbender Rochesterina on igati vastutuse väärilised ning näitlemist võib julgelt pidada üheks filmi huvitavamaks küljeks.

Filmidega „Lastega on kõik korras” („The Kids Are All Right”, 2010) ja „Alice imedemaal” („Alice in Wonderland”, 2010) suurema tuntuse pälvinud Wasikowska toob kütkestavalt välja Jane Eyre’i keerulise natuuri: range enesevalitsuse taga peitub intensiivselt pulbitsev ja tugev naine. Mitmekülgsete ja keeruliste kirjanduskangelaste kehastamine paistab olevat Wasikowskale meelepärane, sest peagi alustab ta tööd Gustave Flaubert’i romaanil „Madame Bovary” põhineva Sophie Barthes’i adaptsiooniga.

Vastaka härra Rochesteri usutavaks mängimine on paras proovikivi ka kogenud näitlejale. Kuidas anda vaatajale mõista, et tegelaskuju, kes näib tihti õel Sinihabe ja püüab loogiliselt õigustada oma pööningul luku taga oleva naise raha eest lullitamist, on tegelikult ehe ja õrn inimene, kes vajab Jane’i nagu hapnikku? Viimase aja silmapaistvamaid meesnäitlejaid Michael Fassbender tundub sellise nüansseeritud karakterijoonise esiletoomiseks igati mõistlik valik. See, miks algupärandi järgi keskpärase või suisa inetu inimese rollidesse palgatakse taas kaunitare ja silmarõõme, on omaette küsimus.

Suurepärane näitlejatöö kannatab mõnevõrra filmi kohati katkendliku rütmi all. Paiguti tekib tunne, et üleminekud on liiga selgelt tajutavad ja hüpatakse üle karakteriarenguks vajalikest momentidest. Meie keskharidusega kaasas käivad taustteadmised romaanist toovad seega filmile nii kasu kui kahju, tehes mõistmise küll sujuvamaks, kuid ka pilgu teravamaks. Teame küll, miks tegelased käituvad teatud viisil, kuid kohati ei tulene see otseselt filmist.

Loomulikult ei ole truudus allikmaterjalile mingi eriline mõõdupuu filmi väärtuse hindamisel ja pigem võib väita vastupidist, et nauding seisneb ennekõike erinevuste äratundmises ning vaataja ootustega manipuleerimises. Miks muidu oleks vaja iga paari aasta tagant uut „Jane Eyre’i” adaptsiooni? Seriaalis saab siiski romaani eepilisuse paremini välja mängida kui mängufilmis ja seetõttu on BBC 2006. aasta telesari osaliselt õnnestunum kui sama tootjafirma kõnealune mängufilm.

Suuremalt jaolt tuleb aga noorele režissöörile kiitust avaldada ja kivi lendab seekord pigem stsenaristi kapsaaeda. Režissöör Fukunaga on juhtinud filmi kindlalt ega ole suure materjali ees ära kohkunud, jutustatud on linalugu, mis annab edasi kahe huvitava natuuri põrkumisi-põimumisi nõudlikes aja- ja ruumitingimustes. Kui Jane’ile osaks langevat ebaõiglust elustab pigem raamatust loetu, siis Põhja-Inglismaa karm ja kaunis maastik ning ajalooline detailirohkus on filmis saanud silmapaistva vormi. Adriano Goldmani kaameratöö joonistab selgelt välja raamatu gootiromaaniliku meeleolu.

„Jane Eyre’i” ei ole praegusel ajal vist enam võimalik käsitleda, viitamata Jean Rhysi 1966. aastal kirjutatud eelloole „Suur meri Sargasso”, kus on leidlikult paljastatud Rochesteri heaolu imperialistlikud alused. Vaatamata sellele, et Fukunaga film otseselt Rochesteri mineviku patte ei puuduta, on mehes kohati aimata lausdeemonlikku energiat, mis avaldus ka Rhysi romaanis.

Lummav olustik ja meisterlik näitlemine annavad ajatule armastusloole piisavalt uut energiat, et nentida: „Jane Eyre’i” adaptsioonikaanon on saanud asise lisa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming