Joaquini viibimine kahes osas

Donald Tomberg

Räpparikarjäärist ei saanud asja, habemesse pobisev Joaquin ei võitnud  hiphopparite südameid. Dokumentaalne mängufilm „Ma olen ikka veel siin” („I’m Still Here”, US A 2010, 106 min), režissöör Casey Affleck, peaosas  Joaquin Phoenix, stsenaarium Casey Affleck ja Joaquin Phoenix.  Ükskord ammu, enne veel kui Nokia kontserdimajas pandi maha punane vaip ja anti üle  Euroopa Filmiakadeemia auhindu, enne veel, kui algas PÖFF, enne veel, kui sadas maha esimene lumi, linastus Tallinnas kinos Sõprus Joaquin Phoenixi ja Casey Afflecki film „Ma olen ikka veel siin”. Linastus, ja nagu filmidel kombeks, lõpetas linastumise. Aeg möödus, lumi sadas maha, algas PÖFF, Nokia kontserdimajas pandi maha punane vaip, uued asjad tulid peale. Uued asjad tulid peale, uuesti alustas linastumist ka „Ma olen veel siin”. Nagu näha  Joaquin Phoenix lihtsalt keeldus lahkumast. 

I     

Elas kord (ja elab edasi) kaugel Ameerikas filminäitleja Joaquin Phoenix. Palju oli tal rolle, hulgaliselt oli tal huvitavaid osatäitmisi. Ikka sähvisid tema ümber fotoaparaadid ja surisesid  kaamerad, ikka seirasid teda imetlevad pilgud, ning ajakirjanikud seisid truult tema uste ja akende taga nagu tunnimehed. Jah, hästi elas Joaquin ja hinnatud oli tema kunst, korduvalt (kaks korda) nimetati ta Oscarile kandideerima. Ometi tundis Joaquin, et midagi tema elus on puudu, et midagi tema elus võiks olla hoopis teisiti. „Liiga palju on mu ümber illusiooni,” mõtles (vähemalt võinuks mõelda) Joaquin. „Film on illusioon, tegelased, keda ma  kehastan, on välja mõeldud, mängulaadi määrab režissöör. Kus on siis vabadus, kes olen ma ise, kus on tegelikkus?” Aga vastuseid polnud. Kaamerad Joaquini ümber surisesid vankumatu järjekindlusega, küsimused aga jäid. Nõnda saabus aasta kaks tuhat kaheksa. Aastal kaks tuhat kaheksa, pärast filmi „Kaks armukest” võtete lõppu, otsustas Joaquin oma elu muuta. Film pidi jääma minevikku, ees terendasid uued horisondid.  „Muusika,” mõtles Joaquin, „seda olen ma alati teha tahtnud. Seal saan ma väljendada end vabalt, esindada iseennast. Lõppkokkuvõttes,” mõtles Joaquin, „ei ole ma ju marionett.” 

Nõnda hakkasid levima kuulujutud. Aga Joaquin ei lasknud ennast segada, vastupidi, ta võttis ennast käsile. Sihikindla tööga võttis ta mitu kilo juurde, kasvas habemesse, jõi palju ja korralikult, tarvitas kõrvale narkootikume. Öösel ega päeval ei kustunud tuli tema kodustuudios, seal töötas Joaquin räpilugude kallal. Joaquini õemees Casey  tõi välja kodukaamera ja asus protsessi kajastama, kõike seda üles võtma. Nõnda oli Joaquin hüljanud filmi, film aga armastas teda endiselt. Midagi pidi muutuma. Rohkem või vähem muutus kõik David Lettermani jutusaates. Joaquin kinnitas kuulujuttude tõesust, publik naeris, sillad olid põletatud. Ees terendas … elu kiirtee ja sõit teadmata suunas. Mis pidi saama Joaquini osaks nüüd? Alandus ja häbi? Muusikukarjäär?  Pankrot? Või tõepoolest vabadus? Mine sa võta kinni, mine sa püüa tuult väljal, Lettermani saatest lahkuv Joaquin palus nuttes auto peatada ja ronis lähima puu juurde, silmis pisarad. Midagi oli pöördumatult möödunud, midagi oli muutumatult teiseks saanud. Räpparikarjäärist ei saanud asja, habemesse pobisev Joaquin ei võitnud hiphopparite südameid. Publiku solvamine, kontserdil algatatud kaklus, meedia mõnitav toon – see  oli nüüd bassein, milles tuli supelda. Superprodutsent Diddy ei soovinud plaadistama hakata, Joaquini ustav kaaskond lahkus, inimsuhted ragisesid igast otsast. Kuhu edasi?       

Joaquin oli korraga väljas, aga veel ei olnud ta möödas. Veel teda teati, tunti ära, veel andis ta põhjust uudisteks. Joaquin oli väljas, aga polnud veel lahkunud. Ta oli ikka veel siin. Vaba, üksi, paks ja tulevikuta. Ahastuses. Viril  nagu seitse ämma korraga, alandatud ja solvatud nagu Dostojevski romaani kangelased, tige nagu herilane. Casey Affleck saatis aga teda ikka oma kaameraga, nagu truu vari. Kõik see juhtus Ameerikas, kaugel ja suurel saarel, mis on kuulus oma pöörasuste poolest. Ameerikas, räägitakse, võib kõike juhtuda. Ja ometi vangutab kinokülastaja pead ja mõtleb: „Miks siis nii? Oleks minul selline raha ja kuulsus, küll ma juba oskaksin seda hoida. Saaksin  nominatsiooni Oscarile – naerataksin ja võtaksin selle vastu. Lehvitaksin tütarlastele ja edendaksin näitlemiskunsti, raiuksin oma nime ajalooraamatusse.     

Elu on ju loterii, saatus viskab münti. Kui korraks juba õnn naeratas, milleks siis seda ära ajada? Muidugi, Ameerika, seal võib kõike juhtuda. Aga ikkagi. Kas tõesti kaotas Joaquin reaalsustaju? Kas tõesti ajas ta segi elu ja kunsti piirid? Aga see aeg on ju möödas, romantism, vabandage väga, oli ju ammu.”       

II       

Ja ometi ei ole Joaquini lugu veel lõppenud. Filmi linastumise järel teatasid mõlemad  mehed, et tegemist oli naljaga, dokumendiga, mis ei olegi dokument, lavastusega, millest enamik osalejad ei olnudki teadlikud. Vastuseks tuli pahameeletorm. Jah, olgu kuidas on, nüüd on see siis vähemasti teada. Saab öelda, et see film oli mäng. Illusioon, nii nagu film ikka, ainult peenekoelisem kui paljud teised. Ja ometi jääb kusagile taustale püsima küsimus. Vaikselt püsib see küsimus, kuna sellele polegi vaja vastata, kannatlikult püsib ta, kuna  on põhjust. Milleks seda kõike vaja oli? Miks pidi Joaquin ühe nalja pärast nõnda paljuga riskima? Oli tal ehk vaja endale tähelepanu tõmmata, lootis ta ehk uut tõuget karjäärile? Ei, karjääril polnud viga midagi. Tahtis ta ehk paljastada näivuse ja tegelikkuse vahekorda? Kuid kas seda kõike ei ole juba paljastatud paljudes kunstilistes lugudes igapäevase elu kõrval? Soovis ta ehk teha enneolematu näitlejatöö, jäädvustada end ajalukku, teha enesega  sotsiaalse eksperimendi? Kuid risk? Milleks nõnda mängida, riskides staarina seejuures ei millegi vähema kui karjääri ja elupõlise alandusega?     

Hollywoodis ju näitlejaid jagub. Mis siis, kui Joaquini hakatakse ignoreerima ega pakutagi talle enam rolle, kuna ta on filmitööstust ja üldse showbusiness’e sära justkui lubamatul viisil rünnanud? Oleme kuulnud ja pannud tähele, et inimesed näevad vaeva oma kuvandiga, kuvandi järgi ju inimest tuntaksegi. Mulje on tähtis. Kas mulje ka tegelikkusele vastab,  on täiesti teisejärguline küsimus. Kui Joaquin laastab nõnda avalikult oma kuvandi, kas ei laasta ta seega ka oma tuleviku? Ja lõpuks, kui ikkagi tahetakse filmides mängida, milleks siis mängimisest loobuda ühe imeliku mockumentary kasuks ja oma tervise arvelt pealegi? Korralikku vastust ei olegi, aga midagi näitlikku hargneb selles filmis välja, eesmärgipäraselt või mitte. Kui küsimus on näivas ja tegelikus, siis tegelikkus toimib vägagi tegelikult ka selle  hinnangu kaudu, mille sootsium meile isikutena annab. Me teame, et me endi jaoks ei ole selline hinnang kõik, aga üldine arvamus määrab ikka selle, kuidas meisse suhtutakse. Ja suhtumisest sõltuvad suuresti me võimalused või nende puudumine. Seda kõike me teame. Näitlikkus, mis Afflecki ja Phoenixi filmis ilmneb, puudutab seda, et inimest ümbritseb mingi sotsiaalne struktuur ja inimesel on ja peab olema mingi koht selles struktuuris. Kui  Phoenix end ümbritseva struktuuri hülgab ega suuda ka uude struktuuri astuda (ning see võimatus/ võimetus on filmis tõesti antud edasi päris peenekoeliselt), siis jääbki ta üksi, struktuurist välja, on aga „häirivana ikka veel siin”. Mida sellise inimesega teha? Midagi pole teha. Esiteks sellepärast, et ta on ebameeldiv. Teiseks, kuna tal pole kohta. Aga miks tal kohta ei ole? Kuna tema ümber ei ole enam sotsiaalset struktuuri, mis teda toestaks ja esile tooks. 

Phoenixi film on reaalsuse ja näivuse kõrval ka lugu allakäigust. Ja naljaga või mitte, siin räägitakse ka kaotamise romantikast sinnamaale, kui kaotused jäävad, romantika aga kaob. Kui aga nüüd Phoenixi juurest paar sammu edasi hüpata, siis on meie ümber üksjagu inimesi, kelle ümber pole sotsiaalset struktuuri, mis neid toestaks, ning enamasti ei ole nad endised staarid.       

Jah, me ju teame, et jõulude saabudes on lausa kohustuslik nendest juttu teha. Jõulude aegu on neile, struktuuritutele, reserveeritud vähemalt sõnades selline tähelepanu, mis  mõjuks paari kuu pärast võib-olla isegi imelikuna. Kuid huvitav on see kuidas me neid, struktuurituid, üldiselt näeme või mitte. Me näeme, et nad ei ole struktuuris. Ja nõnda me näeme, et me ei peagi neid nägema. Nägema peame me seda, mis on struktuuris. Vabadus on midagi, mida kõik armastavad. Märkigem siis, et keegi ei keela meil neid, struktuurituid, näha. Tulid jõulud, saabus uus aasta, elu läks edasi. Uued asjad tulid peale, tulid, olid ja läksid  mööda, nõnda nagu läheb mööda aeg. Aga selle asjaga on ikka nii: osa inimesi on struktuuris, teised nagu struktuurist väljas. Päev päeva järel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming