Johann von Üxkülli juhtum

Juhan Kreem

Lugu Johann von Üxküllist, kelle tallinlased 1535. aastal hukkasid linnaväravate vahel talupoja tapmise pärast, on meie ajaloomälus märgilise tähendusega. Lugu vägivallast, vabadusest ja võrdsusest on „laulu sisse pandud” ja sealt seda enam välja ei saa. Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel” noor peategelane ei suuda Üxkülli verekivist sülitamata mööduda, isegi kui ta linnast hoopis teise värava kaudu väljub. Üxkülli-ainese kirjanduslikke töötlusi leiab ka kaugemalt minevikust: 1841. aastal avaldas Peterburi literaat Feodor Korff romaani „Kohus Tallinna magistraadis” (e. k 1904, Hans Pöögelmanni tõlkes), baltisaksa kirjandusest on ette näidata Karl Stavenhageni värsstragöödia (1910). Ja kes meist siis ei mäletaks 1972. aastal valminud filmi „Verekivi” (Madis Ojamaa ja Lembit R emmelga stsenaarium), „Viimse reliikvia” väiksemat venda. 

        

Üxkülli juhtum on niisiis juba ammu midagi palju enamat kui üks hiliskeskaegse Tallinna kohtuasi. Kuid võtkem siiski korraks ette tagasikäik. Püüdkem riisuda Üxkülli loolt sellele ladestunud tähendused ja käsitlegem seda kui oma aja intsidenti, millesse ei olnud segatud mitte sümbolfiguurid meie ajaloomälust, vaid lihast ja luust inimesed, kellele see kõik lõppes hukkumisega. Kui palju (või kui vähe) me teame sellest kuritööst ja karistusest? Küsigem nagu kohtusaalis ikka: millised on meie tõendid? Tallinna linnaarhiivis säilitatavas turberaamatus on sissekanne, mille järgi ilmus 1535. aastal, pühapäeval pärast Antoniuse  päeva, see on 24. jaanuaril, rae ette Nikolause-nimeline sillutisepanija ja lasi linnas turbe ära võtta Johann von Üxküllil Riisiperest, kuna viimane oli tapnud tema venna Suurepere Mattise. Samast turberaamatust leiame eespool, 1533. aasta juures, veel ühe sissekande, mille järgi Üxküll on saanud linnalt turvet, sest oli ettekavatsemata tapnud oma talupoja Jürgeni Nissi külast. Üxküllil oli niisiis olnud oma vägivallatsemise pärast ka enne probleeme, kuid et talle 1535. aastal linnas enam turvet ei antud, pidi seekord asi olema tõsine.       

Alustame sellest, mida õigupoolest turbe andmine ja äravõtmine tähendab. Turve oli keskaegse kohtu oluline instrument, mis võimaldas kuritöö läbi rahu rikkunul siiski protsessi ajaks kaitset saada, muu hulgas ka selleks, et kannatanu või süüdistajaga hüvitise asjus kokkuleppele jõuda. Tallinna turberaamatus registreeriti linna poolt kaitse alla võetud isikud, kusjuures ei ole oluline ei kuriteo toimepanemise koht ega asjaosalise päritolu. Linnakohtusse sattus niimoodi päris tihti maal toime pandud kuritegude arutelusid. Turbe äravõtmine tähendas aga, et linn ei  garanteerinud enam asjaosalise julgeolekut. Seda on võrreldud koguni tänapäevases mõttes vahistamiskäsuga.     

Mattisel oli seega Tallinnas sõpru ja sugulasi, kes esitasid Üxkülli vastu raskeid süüdistusi, ning raad võttis neid kuulda. Turvet võis saada nimelt ettekavatsemata tapmiste puhul. Üxkülli enda vabatahtliku ülestunnistuse kokkuvõttest loeme, et ta olla oma talupoja lahti riietanud, ahelatesse pannud ja kaks ööd kõva külma käes hoidnud, nii et mehel jalad külmusid. Seejärel lõi Üxküll teda puuhaluga jalgade pihta ja pähe, nii  et talupoeg hinge heitis. See on kirjelduse järgi kõike muud kui ettekavatsemata tapmine. Miks Üxküll nii tegi, ei selgu kahjuks kusagilt. Kuigi talupoegade linna põgenemine ja aadlike vägivald linna territooriumil olid sel ajal sagedased päevateemad, ei tule selle konkreetse juhtumiga seoses välja, et Üxküll oleks oma teo toime pannud Tallinnas ja et Mattise puhul oleks tegu olnud tema juurest põgenenud talupojaga. Me ei tea niisiis, milles Üxkülli ja Mattise erimeelsused seisnesid ja kus tapmine toimus. Teada on aga tapmise raskendavad asjaolud. Balthasar Russow jutustab oma „Liivimaa kroonika” 1584.  aasta väljaandes (seega umbes 50 aastat pärast kirjeldatavaid sündmusi, kuigi Russow oli meiega võrreldes siiski peaaegu kaasaegne), et Üxkülli sõbrad nii maal kui ka linnakodanike seas olid teda hoiatanud, kuid mees ei olevat uskunud, et teda tema talupoja pärast võidakse kohtu alla anda. Turbe puudumisest hoolimata tuli Üxküll linna ja kohtufoogt Boeth Schröder võttis ta (ex officio) kinni. Kahtlemata kujutab Russow Üxkülli käitumist selleks, et rõhutada aadlike ülbust, ja see ei ole tal ainus niisugune näide. Turve ja turbe rikkumine olid aga tõsised asjad, seega võime aadliku ülbuse kõrval oletada ka linna solvumist, et  olulist kohtuinstrumenti miskiks ei panda. 

Miks läks edasi just nii, nagu läks? Seisusevahe on teadaolevalt keskaegses ühiskonnas kohtupidamist suuresti mõjutanud, kõrgest soost isiku surmamõistmine alama tapmise eest ei ole tõesti kuigi sage. Olukorras, kus kohtualune oli lugupeetud ja mõjukas isik, on olnud ka seisusekaaslaste vahel võimalik kuidagi kokkuleppele jõuda. Et Üxküll omaltpoolt kokkuleppele püüdis jõuda, on teada Tallinna kohturaamatust, kus öeldakse, et ta pakkunuvat Tallinna seekidele tervet küla ja igas aastas  sälitise (u 2 tonni) rukist kogu oma edasise elu ajal, lisaks linnale 1000 marka sularaha. Pangem tähele, et ta ei ürita lepitada mitte oma ohvri sugulasi, vaid Tallinna linna, mis kinnitab oletust, et Üxküll oli just linna eriliselt pahandanud. Miks linn lepituskatse tagasi lükkas, pole täpselt teada. Kuritegu oli kahtlemata raske ja surmanuhtlust väärt, kuid küllap mängis otsustamisel kaasa ka selleaegne pinev õhkkond Tallinna ja rüütelkonna suhetes: aastakümneid oli vaieldud adratalupoegade liikumisvabaduse üle, pingeid tekitasid ka muud, eelkõige kaubanduslikud küsimused. Võimalik, et linnaisadel surmaotsuse  langetamisel käsi siiski pisut ka värises, sest kohturaamatu sissekanne kinnitab antud seoses justkui autosugestiooni korras üle, et kohut tuleb ühtviisi nii rikaste kui ka vaeste üle mõista. Aadlimehe surmamõistmine talupoja tapmise pärast polnud kohtuotsusena omas ajas kindlasti mitte igapäevane. Kui aga vaadata seda juhtumit laiemalt, linna ja aadelkonna kesk- ja varauusaegsete konfliktide taustal, siis ei pruugi sündmuste käik kuigi üllatav enam paista. Palju tühisemate asjade poolest võidi lausa sõdu alustada, eriti veel oludes, kus nõrk keskvõim ei suutnud oma vägivallamonopoli kehtestada.       

Üxkülli pea raiuti 7. mail 1535. aastal maha. Balthasar Russowi andmetel sündis see linnavärava vahel. Hilisemas Tallinna  pärimuses on hukkamispaigaks peetud Harju väravat. Miks toimus hukkamine just seal, ei ole teada. Kindlasti ei rüvetatud verega juhuslikke kohti. Tallinna võllas asus Rootsi ajal Tõnismäe taga, praeguse Liivalaia tänava alguses. See aga ei tähenda, et kõik hukkamised oleks keskajal seal toime pandud. Nii raekoja platsil kui linnaväravate vahel hukkamist tuleb Tallinnas XVI sajandil veel ette, niisiis ei pruukinud ka Üxkülli puhul tegu olla hädalahendusega, vaid kindla plaaniga. Varauusaegne hukkamine oli avalik sündmus. Seejuures oli aga oluline hukkamispaik isoleerida, et vältida võimalikku pööbli sekkumist. Värava-ala  tundub nendele tingimustele igati vastavat.       

Hoolimata üpris erakordsest kohtuotsusest konflikt Üxkülli ümber siiski ei eskaleerunud. Mahukas kirjavahetuses linna, ordumeistri ja rüütelkondade esindajate vahel on kesksel kohal küsimus, kas linnal oli õigus Üxkülli üle kohut mõista. Linn lähtus sellest, et asi oli arutlusel linna kohtus ja sealt kriminaalasjades edasikaebamist ei olnud. Ordumeister ja rüütelkonnad aga paistavad lähtuvat eeldusest, et mõistavad kohut seisusekaaslaste üle seisusekaaslased ja et see tingimus polnud Üxkülli puhul Tallinnas täidetud. Kokkuvõttes on see aga ainult kohtuvaidlus, mitte midagi hullemat. Vähem kui aasta pärast Üxkülli  hukkamist külastas ordumeister Tallinna ja toimus skandaalne turniir, kus mustpeasell võitis aadlimeest, kuid ka siis suudeti rahutused ruttu kontrolli alla saada. Tallinn ja Harju-Viru rüütelkond lahendasid erimeelsused Johann von Üxkülli küsimuses 1543. aastal. Ainus, kellega oli pikemalt probleeme, oli Vigala Konrad von Üxküll, kes pidas vaenu Tallinna vastu kuni 1550. aastani välja. Üxkülli kohtuasi jäi pidama tallinlaste ajaloomällu. Selle põlistamise juures ei saa alahinnata Balthasar Russowi kroonikat, raamatut, millest pärinevad väga mitmed meie ettekujutused  elust vanal heal Liivimaal. Nii sakslastest kui ka eestlastest tallinlastele on Russow pakkunud võimalust turgutada oma eneseteadvust. Omas ajas oli aga Üxkülli juhtum vaid üks kohtuasi Tallinna linna ja Harju-Viru rüütelkonna tülitsemiste pikas reas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming