Jookse, Victoria, jookse!

Hingemattev kaameratöö tour de force öises Berliinis

MARIA HELEN KÄND

Mängufilm „Victoria“ (Saksamaa 2015, 140 min), režissöör Sebastian Schipper, stsenaristid Olivia Neergaard-Holm, Sebastian Schipper ja Eike Frederik Schulz, operaator Sturla Brandth Grøvlen, helilooja Nils Frahm. Osades Laia Costa, Frederick Lau, Franz Rogowski, Burak Yigit, Max Mauff jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Artis, Cinamon ja Ekraan.

Sonne pakub igavlevale Victoriale Berliini öös põnevust, ehk liigagi.

Sonne pakub igavlevale Victoriale Berliini öös põnevust, ehk liigagi.

Kaader filmist

„Victoria“ oli ainus saksa linateos tänavuse Berliini filmifestivali ametliku võistlusprogrammi 19 filmi hulgas. Sebastian Schipperi põnevik on üks vähestest täielikult ühe võttena jäädvustatud mängufilmidest. Alejandro González Iñárritu film „Lindmees“ („Birdman: Or (The Unexpected Virtue of Ignorance)“, 2015) mõjub samuti ühe järjepideva kaadrina, kuid on siiski tehnilise trikitamise tulem. Norra operaator Sturla Brandth Grøvlen jälitas peategelast Victoriat ja tema kaaslasi 140 minuti vältel 22 võttekohas ning tulemus on emotsionaalselt rikkalik – Grøvlen pälvis meisterliku kaameratöö eest „Berlinale“ Hõbekaru. Nagu kõigi ühekaadriliste filmide puhul, tekib „Victoriat“ vaadates küsimus, kas meetod on pelgalt filmi üle domineeriv esteetiline poos, või aitab see mõtestada tervikut ka sisuliselt.

Lugu algab äsja Berliini kolinud hispaanlanna Victoria (Laia Costa) peoõhtust ööklubi valgusvihkude ja tehnomuusika keskel. Üksindusest teeb tüdruk tutvust kahtlase poistekambaga, mille juurde tõmbab teda särasilmne Sonne (Frederick Lau). Jõugu liidri, vanglast vabanenud kiilaspäise Boxeri juhtimisel tuleb poistel teha üks öine sõit ja tasuda võlg. Seikluseotsinguil Victoria kistakse plaani kaasa ning ta astub pahaaimamatult rattale, mille iga pööre teeb mahaastumise aina raskemaks. Ilmselt tunneb tüdruk sama, mida mõeldakse peomeeleolus tihti: mis minuga ikka juhtuda saab?

Juba filmi hakul näib, et see võib osutuda nõrgaks just ebausutavuse tõttu. Miks peaks korralik Madridi tüdruk üldse soovima veeta õhtut sõbralike, kuid kiiresti enesekontrolli kaotavate poistega? Veel enam, nõustuma nendega tegema kahtlasi tööotsi. Vaataja ei tunne liialt naiivsele tegelaskujule lihtsalt heast peast kaasa. Nii mõnedki kriitikud suhtusid „Berlinalel“ filmi pika hambaga, pidades ebatõenäoliseks juba seda, et vaid inglise keelt kõnelev Victoria võiks tööd leida mõnes Berliini kohvikus.1 Tegelikult on muu emakeelega ettekandjad noori boheemlasi ligi tõmbava Berliini baarides pigem reegel kui erand, kuid narratiivi edasist käiku arvestades on see küsimus üsna vähetähtis.

Kui võtta film üles lõigeteta, ühe võttena, võimendab see meetod kaadri katkematuse ja näitekunsti spontaansuse tõttu olukorra elutruudust. Näitlejatel on küll teada süžee, kuid nad on vabad improviseerima ning intuitiivselt mängides sünnib imeliselt loomulikke momente. Mõistetavamaks saab ka tüdruku heausklikkus poistega sõbrunemisel. Kaamerasilma uitav pilk aitab vaataja lepitada Victoria lapsemeelsusega ning tunnetada värskelt moodustunud neljaliikmelise kamba keemiat.

Film on jaotatud kaheks osaks ning seostab erinevad meeleolud: urbanistliku romantika ja märuli. Alguses on jäädvustatud rahulikult ning detailselt Sonne ja Victoria lähedushetked, kuid samal ajal on õhus tunda pinget, mille plahvatusohtlikkust aimata lastakse. Kesksel kohal on dialoog, mis mõjub mõlema poole kesist inglise keele oskust arvestades väga ehedalt ja vahetult. Keelest saab peagi sidevahendi asemel põletatud sild, sest kriisiolukorras saksa keeles roppusi ja käsklusi pilduvad poisid unustavad Victoria. Hispaanlanna jääb teadmatuse puhvertsooni, mis kasvatab omakorda ärevust.

Kaamera katkematu jooks on justkui poeetiline viide pidurdamatusele, mis iseloomustab kogu järgnevat sündmuste ahelat. Juba filmi esimestel minutitel tekib halb eelaimdus ning emotsionaalset pinevust hoitakse kuni tiitriteni. Eskapistlikud hetked tantsusaalis ja autoga kihutades mõjuvad unenäoliselt, kuid „Victorias“ ei rõhuta sugugi poeesiale, vaid kummardatakse realismi. Äkiliste pingemomentide vahel leidub romantilisi tühimikke, kus kaamera kaotab end samamoodi eufooriasse nagu tegelased. Nii ei löö „Victoria“ pahviks mitte ainult ühe võtte ambitsiooniga, vaid kaadri voolavus ja vabadus toetab ka narratiivi.

Eelkõige on ses loos tegemist Saksamaa pealinna eksinud noortega, kes ei oska eluga midagi peale hakata. „Victoria“ kamp on harjumuspärane läbilõige Berliini tänavapildist: türgi päritolu Blinker, vanglast vabanenud Boxer ja nende sõber Sonne on krutskeid täis poisikesed, kes ei taha halba. Ilmselt koolis istuma jäänud noortest on moodustunud igavlev päevavaraste jõuk, kes saadetakse oma rumaluses tõsiste meeste eest tegusid tegema. Kui alguses näib Victoria heausklik sõbrunemissoov arusaamatu, siis peagi on selge, et ka Sonne ja Blinker on naiivsevõitu mehehakatised, kes otsivad tänavatel tegevust.

Madridi konservatooriumis pianisti haridustee pooleli jätnud Victoria on stereotüüpne suurlinna sattunud identiteedikriisis noor. Midagi on alles vabameelsuse ning narko- ja peokultuuri hõngust, mis täitis 1980. aastatel Lääne-Saksamaa pealinna. Guardianis kirjutati hiljuti, et teiste metropolide kallinedes tungleb üha suurem hulk pea laiali otsas noori taskukohasesse linna.2 Kui kasutada meedia käibeväljendeid, on Berliin nagu Y-põlvkonna rõõmude ja painete koondpunkt ning peegelpilt. Hirm läbikukkumise ees, depressioon ja liberalistlikust karjäärimudelist loobumine on tuttav paljudele suurlinna varju läinud noortele. Sotsioloogid kasutavad seda tüüpi raamivälise, kohustusi eitava elulaadi märkimiseks mõistet emerging adulthood, ehk „täiskasvanustaatuse hiiliv kujunemine“. Victoria pageb nagu paljud teised eurooplased Berliini gentrifikatsioonist puutumata linnaosasse ning põrandaalusesse maailma. Kohalikele, kes õiget berlinerisch’i kõnelevad, on välismaalastest linnavurled vastukarva, kuid poisid annavad armsale Victoriale tema päritolu andeks.

Ebausutavat sündmuste arengut ning üha enam pead tõstvat kergemeelsust selgitab asjaolu, et tegu on üsna elukauge ja konformismi ikkes noore naisega, kes pole varem üle oma varju hüpanud. Nii ei ole kuriteos kaasalöömine mitte ainult ühe kergeuskliku lollus, vaid Victoria appikarje ning enese proovilepanek vabanemaks aastaid muusikakoolis kogetud kriitikast ja sissejuurutatud ontlikkusest. Poiste kohmakust põhjendab jällegi see, et nad ei ole ilmselt tegelikkuses jõhkra ja organiseeritud kuritegevusega kokku puutunud. Film tekitab omamoodi sümpaatiat just selliste väikeste kelmikampade vastu, kellest tänaval kaarega mööda jalutatakse – kõigest sihitud noored, kellel on piiri ületamiseks vähe vaja.

Stiililt on „Victoria“ põnevusdraama, kuid mingil tasandil võib tunnetada sarnasust eluloofilmiga „Christiane F.“ („Christiane F. – Wir Kinder vom Bahnhof Zoo“, Uli Edel, 1981), mis kõneleb heroiinisõltuvuses vaevlevatest noortest. Berliini saab nuusutada mõlema filmi kaudu. „Victoria“ vahetu kaameratöö abil hakkab linna tehnoloogiline kärts ja mürts vaataja südames kajama samamoodi, nagu oleksid ise paneelmajade ja vabrikuklubide vahel. Eraldi väärib märkimist muusika, mille on loonud kohalik elektroonilise muusika artist Nils Frahm. Selle kergelt ambient’liku ja kõheda, samas kaunilt kurvameelse helimaailma eest pälvis Frahm Saksamaal parima filmimuusika auhinna.

„Victoria“ võiks põhimõtteliselt kanda pealkirja „Jookse, Victoria, jookse!“ viitena Tom Tykweri kultusfilmile „Lola jooks“ („Lola rennt“, 1998), kus Sebastian Schipper tegi kaasa näitlejana. „Lola jooks“ on erinevalt „Victoriast“ pigem montaažikollaaž kolmest võimalikust narratiivist, kuid teoste sisus leiab kattuvusi ning mõlema naispeategelase esimene vale valik paneb paika edasiste võimaluste jada. Elu eest joosta tuleb nii Lolal kui ka Victorial. „Lola“ hektiline montaaž ja „Victoria“ kaamera paaniline liikumine tekitavad tunde, nagu joostaks ajaga võidu. Mõlemad lood lõpevad kangelannadele teatava lunastusega. Saksa jalgpallitreeneri Josef Herbergeri tsitaat „Nach dem Spiel ist vor dem Spiel“ („Pärast mängu on enne mängu“), mida kuvatakse „Lola jooksu“ alguskaadrites, sobib kujundina saatma ka „Victoriat“. Võib sama hästi öelda, et üks õhtu muudab hispaanlanna elus kõik või et see ei muuda mitte midagi. Öö tundub nagu halb uni, mida võib ka deliiriumi pähe võtta ja mille juurest, käed taskus, minema jalutada. Publik lahkub saalist ilmselt samasuguse peapööritusega, ohates juhtunu üle, mille tunnistajaks äsja oldi.

1 http://www.screendaily.com/reviews/the-latest/victoria/5082905.article

2 http://www.theguardian.com/world/2015/aug/01/creative-young-brits-quit-london-affordable-berlin

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming