Juba Lenin ütles, et läinudnädalase kalaga pole midagi peale hakata

HEILI SEPP

Mängufilm „Vee puudutus“ („The Shape of Water“, USA 2017, 123 min), režissöör Guillermo del Toro, stsenaristid Guillermo del Toro ja Vanessa Taylor, operaator Dan Laustsen, helilooja Alexander Desplat. Osades Sally Hawkins, Michael Shannon, Richard Jenkins, Doug Jones, Michael Stuhlbarg, Octavia Spencer jt.

Edward Hopperi kuulsa maali „New Yorgi kino“ (1939) paremas servas on üksildane endasse süüvinud naine, vasakul poolel suurejooneline kinosaal ning vaatajad, kelle tähelepanu köidab ekraan. See maal meenus mulle del Toro „Vee puudutust“ vaadates korduvalt ning mitte vaid seepärast, et nagu Hopperi linlikku isolatsiooni peegeldavast loomingust immitses kogu filmistki ehedat XX sajandi keskpaiga Ameerika essentsi.

Nii maalil kui ka filmis on hõbeekraanide maailmal eriline tähendus. Kangelanna Elisa Esposito (Sally Hawkins) elab samasuguse majesteetliku kinosaali kohal, millel on sündmuste arengus oma osa. Tema naabri, geikunstnik Gilesi (Richard Jenkins) teleriekraanil löövad tantsu Hollywoodi staarid. Film, mis kandideerib kolmeteistkümnele kuldmehikesele, on küllastatud auavaldustest filmiklassikale ja 1950.-1960. aastate Ameerika televisioonile. Pole kahtlust, et kõik kaadrid, mida filmis tele- ja kinoekraanil näidatakse, on viimseni läbi mõeldud. Eriline maiuspala on „Vee puudutus“ eelteadmistega vaatajale, kel õnnestub tunda ära ka kaudsemad osutused. Hakatuseks väike vihjerida: „Punased kingad“,1 „Kaunitar ja Koletis“,2 „Kuninglik pulm“,3 1940.-1950. aastate film noir, Douglas Sirki 1950ndate Technicolori melodraamad jne. Mõjude ja tsitaatide loetelu võib jätkama jäädagi, kuni leheruum otsas, aga üht ei tohi mainimata jätta. See on 1954. aasta koletisefilm „Olend Mustast laguunist“.4

Koletis ei ole koletis

Guillermo del Toro sõnul soovis ta filmile Amazonase vee-elukast juba lapsepõlves õnnelikumat lõppu.5 „Olend Mustast laguunist“ vastas igati külma sõja ajal populaarsust kogunud mudelile: „kuskilt teisalt“ (olgu siis jõesügavusest, kosmosest või kust tahes) ilmub välja eemaletõukava välimusega paha elukas, kes on kõigi arvates ära teeninud jõhkra kohtlemise ja tavaliselt ka surma. Vastandus meie/mina = hea versus nemad/teine = paha sobis paranoilisesse ajastusse ning Ameerika ekraanidel selline kraam tollal ka lokkas. Üks väheseid kordi, kui ekraanil domineeris „hea teine“, oli teleseriaal „Härra Ed“6 kõnelevast hobusest ning seda pole del Toro muljetavaldavas film-kaleidoskoobis unustatud.

„Vee puudutuses“ võibki näha 1950ndate laguuni-eluka triloogia7 uimastavalt õnneliku lõpuga revanšversiooni. Täpselt nagu tema filmilooline eelkäija, on ka del Toro „koletis“ (Doug Jones) toodud ameeriklaste laborisse Amazonase veestikust. Muinasjutulises lõpustseenis kajab vastu Musta laguuni eluka hukk triloogia finaalis. Olulisim sarnasus on aga koletis ise: amfiibolendi välimus on modelleeritud esiisa järgi, kuid kohmakast laguunielukast on saanud graatsiline ja lummav olend. Märkamata ei jää ka „koletise“ sarnasus Abe Sapieniga, amfiibtegelasega del Toro filmis „Hellboy“.8 See ning asjaolu, et mõlemat kehastab Doug Jones, pani Hellboy fännid kihama lootuses, et tegu on Sapieni eellooga, kuid del Toro on filmide seost eitanud. Doug Jonesi talent ja füüsis on loonud taas maagilise tegelaskuju, keda vaadates on raske uskuda, et arvutitöötluse roll on siin pea olematu.

Võib mõista, miks algse Musta Laguuni koletise tähelepanu naispeategelast ei meelitanud. Kuigi ka del Toro ja Jonesi loodud olend jääb jumalikele joontele vaatamata metsikuks loomaks, ei tundu ta romantilise kangelasena sugugi sobimatu (välja arvatud ehk siis, kui ta parajasti värsket kassikorjust järab). Guillermo del Torol, kes oma sõnul tahtis luua „amfiibinimeste Michelangelo Taavetit“,9 on õnnestunud ühendada loom ja jumal omalaadseks õilsaks koosluseks.

Aga siiski: milleks see kõik? Kas tõesti selleks, et täita poisikese unistus ja lunastada amfiibmehele ihaldatud naine? On see pelk kaunitari ja koletise muinasjutt, kus hirmus elukas saab segaste sündmuste käigus neiule armsaks?

Guillermo Del Toro tahtis luua uut tüüpi kaunitari ja koletise loo, kus vaatajal oleks kaunitariga lihtne suhestuda, sest too pole täiuslik, ning kus koletis ei pea transformeeruma, et olla armastatud.

Kaader filmist

Printsess ei ole printsess

Kaunitari ja koletise, neiu ja loompeigmehe lugu on palju vestetud ja teist sama palju tõlgendatud, et muukida lahti inimliku läheduse mõistatus. Lugu, mis muinasjuttude klassifikatsioonis kannab tüübinumbrit ATU 425, jutustatakse ikka ja jälle, alates Erose ja Psyche müüdist kuni „Tulipunase lillekeseni“10 või Jane Eyre’ini11 välja, rääkimata Disney versioonist.12 Psühholoog James Hillman on leidnud, et Erose ja Psyche müüt räägib uinuva hinge ärkamisest armastuse abil,13 ning see tundub sobivat ka „Vee puudutuse“ puhul. Sellegipoolest ei soovi ma sel paralleelil pikemalt peatuda, sest del Toro filmi ja eelmainitud narratiivitüübi vahel on üks suur erinevus: filmis puudub koletise transformatsioon, ükski koletis ei muundu siin printsiks. Põhjus on lihtne – ei ole koletist. Kõik on ilusad ja puudused on armastamist väärt.

Del Toro ise on öelnud, et tema tahtis luua uut tüüpi kaunitari ja koletise loo, sellise, kus vaatajal oleks kaunitariga lihtne suhestuda, sest too pole täiuslik, ning kus koletis ei pea transformeeruma, et olla armastatud.14

Tumm koristaja Elisa ongi veeolendist lummatud juba esimesest pilgust, ehk isegi varem, sest Elisa on veemaailma kütkes juba enne, kui see konkreetse kuju saab. Filmi alguses näidatakse Elisat end vannis rahuldamas, munakujuline taimer aega piiramas. See on igahommikune rutiin, ei midagi peent. Seegi pealtnäha väike nüanss viib eemale disneylikust roosamannast. Gilesi ekraanitagune hääl nimetab Elisat sissejuhatuses „hääletuks printsessiks“, aga ta ei ole mingi printsess pitsivahus. Del Toro on soovinud vabastada naise seksuaalsuse glamuurist ja kunstlikkusest, nagu seda kiputakse kujutama, ja näidata seda millegi loomulikuna.15 Ka Elisa puue ja armid ta kaelal aitavad näha temas muinasjutuprintsessi asemel inimest kõigi oma puuduste, vigastuste ja vigadega – kõik on ilusad ja puudused on armastamist väärt.

Elisa lihtsuse juurde käib ta töö „koristada sitta ja kust“, kui laenata filmi antagonisti Stricklandi (Michael Shannon) sõnu. Koristaja on ka tema kolleeg ja sõbranna Zelda (Octavia Spencer). „The help,“ (teenijad) nimetab Strickland neid ühes stseenis üleolevalt ja juba liigub mõte samanimelisele 1960ndate Ameerika rassisuhetest rääkivale filmile, kus Octavia Spencer mängib afroameeriklannast koduabilist.16 Liidame siia teisegi filmi,17 kus Spencer toob vaatajani loo rassilisest diskrimineerimisest 1960ndate NASAs, ning olemegi jõudnud ringiga Bermuda kolmnurka, kuhu toob meid ka del Toro film.

„Vee puudutuse“ fookuses on „teised“: puuetega inimesed, teisest rassist või riigist inimesed, geid, üleüldse igasugused teistsugused. Meie ja nemad. Normaalsed ja … ebanormaalsed. Meid, kelle jõupositsiooni tähistab verine elektrinui, esindab filmis mõistagi Strickland.

Kangelane ei ole kangelane

Strickland on keskealine valge mees, korralik kristlane, elab äärelinnas, tal on kena naine ja kaks toredat last. Ta on ohverdanud oma elu kohusetundlikult tööle ega soovi õieti muud, kui seda, mida üks korralik ja siivas inimene on ära teeninud.

Michael Shannon ei tee oma tegelaskuju hukkamõistmist vaatajale lihtsaks. Ekraanil on aasta 1963 (13 aastat Busani perimeetri lahingust) ning see kandilise lõuaga tegelane ilmub ekraanile sama usaldusväärse ja enesekindlana kui ajastutüüpiline macho-vägilane või noir žanri karm kangelane. Strickland ei ole juhmakas rusikamees. Ta suhtleb koristajadaamide tandemiga galantselt ning tunnistab tõmmet Elisa poole, hoolimata tema puudest või ehk isegi selle pärast.

Ta üritab end arendada, lugedes pastor Peale’i eneseabiraamatut „Positiivse mõtlemise vägi“18 ja järgides sealt leitud autosugestiivseid tehnikaid. Peale’i õpetustele on heidetud ette jäikust, millega selle järgijad tõrguvad tunnistamast mis tahes negatiivset. Kõike, mis tundub olevat kurjast, tuleb rünnata, ning tehnika pühendunud rakendaja saavat jumaliku väe. Strickland paistab siiras ja nii pole vaatajal sugugi lihtne vastata küsimusele, kus lõpeb väärikas konservatiivsus ning algab kitsarinnaline julmus. Ilmselt esitavad lehte lugedes või televiisorit vaadates sama küsimuse endale paljud meist ka aastal 2018.

Strickland siiski küsimusi ei esita: tema maailm on must ja valge. Strickland ise on valge, sest tema on see, kelle Jumal enese näo järgi tegi. Kes pole valge, on mõistagi must. Sellist polariseerimist ning „teise“ vaenamist ja dehumaniseerimist ilmestab laboris amfiibolendile antud nimetus. Ta on asset. See sõna, mis eesti keeli tähendab kas vara või mingit tarvitatavat objekti, aga ka vaenlase spiooni, jätab tähistatu ilma igasugusest inimlikkusest. Ükspuha, kui mõistetavaks Shannon ka oma groteskset vägimeest ei üritaks teha, on del Toro „teiste“ poolel ja tüürib sinna ka vaataja.

Pimeala

Tagasi Hopperi maali „New Yorgi kino“ juurde. Ka seal on kaks poolt, kaks plaani. Hopper ei ole võtnud fookusesse mitte neid, kes jõude luksuslikus saalis filmi naudivad, vaid platsinäitaja, kelle roll on teha tööd ja olla märkamatu. Nagu Hopper asetab ka del Toro oma filmis rambivalgusse hoopis pimeala – koha, mida me normaalolekus ei näe.

Pimeala on koht, mida oskuslikult ära pööratud kaameraga ei näidata. Märgiliselt toovad Elisani selle tõe mustanahalised kolleegid, kes on õppinud pimealas viibimist oma vabaduse heaks ära kasutama. Sümboolselt võib pimealaks nimetada kogu maailma, kus elavad selle filmi mitte-valged, puudega või muidu teistsugused inimesed. Stricklandidele on nad lihtsalt tühi koht. Poleks muret, kui küsimus oleks vaid mustanahaliste suitsunurgas. Asja traagilisem pool on filmis avalduv tõdemus, et „teistsugused“ on ka ise valmis leppima, et neil on eluõigus vaid pimealas.

Nii tuuakse amfiibinimene meie ette konteinerisse suletuna ning tema ja Elisa armulugu areneb varastatud hetkedel salalaboris. Veelgi peenemalt väljendab seda teadvustamata alandumist ja taandumist Giles’i pisimonoloog kohvikus. „Tantalizing pies“,19 ütleb ta kookide kohta vitriinis ja seletab sõna „tantalizing“ etümoloogiat Tantalose loo abil. Ta räägib ahvatlusest, mis kaob su käeulatusest, niipea kui üritad seda haarata. Nii räägib pimeala asunik sellest kõigest, mida „maailma valitsejad“ naudivad piiranguteta. Giles, kes paistab Tantalosega samastuvat, jätab aga midagi ütlemata: sureliku Tantalose piinad on karistus surematute lahkuse kuritarvitamise eest. Nii võib öelda, et Tantalosega samastuja ei pea end ka ise kõrgematega einestamise vääriliseks, vaid arvab, et on oma karistust – alandust – väärt.

See on ilmselt nii Zelda abikaasa Brewsteri kui ka Giles’i arusaam oma kohast 1960ndate Ameerikas. Kui Elisa anub Giles’i appi amfiibolendit päästma, eitab mees tolle inimlikkust ja päästmisväärsust, nagu ta palus veidi varem lülitada telepildi ära dokikaadritelt, mis paistsid näitavat protestimarssi (1963 oli ka kõne „Mul on üks unistus“ 20 aasta). Ta ei ole valmis kedagi päästma, iseennastki mitte. Sellele suhtumisele vastandub Elisa ning nende koridoris peetud sõnelus toob ekraanile filmi selgeimad sõnumid. Elisa puuduste kiuste iseolemise uhkus särab ka siis, kui ta varjub tummuse kingitud kilbi taha ja viipleb mõistmatule Stricklandile näkku „Fuck you“. Heli ei ole vajagi, pilgust piisab.

Murrang Giles’is langeb kokku filmi pöördepunktiga. Stseen, kus Giles’i südame võitnud kohvikupidaja paneb korraga paika nii geid kui ka kohvikut külastava mustanahalise paari, seab asjad Giles’i jaoks perspektiivi. Siis paistab ta mõistvat, et „teistel“, kes on sunnitud elama pimealal, on täpselt samasugune õigus elule ja armastusele kui „esimestel“.

Sellest hetkest on film puhas seiklus. Üllatused on varuks dr Hofstetleril (Michael Stuhlbarg). Tuleb tõdeda, et del Toro on üritanud kandma panna kõik ajastu alustalad, sest kes saaks olla külma sõja ja kosmose-võiduajamise ajal veel märgilisem „teine“ kui Nõukogude spioon. Hofstetler osutub igas mõttes tarvilikuks tegelaseks, kes laveerib pimeala ja n-ö esimese maailma vahel osavamalt kui keegi teine. Ta on Bob, edukas keskealine valge mees, aga ta on ka Dmitri, Nõukogude spioon, ohtlik teine. Kaksikolemus laseb tal näha Elisa varjatud tegevust siis, kui too arvab end tegutsevat pimealas, aga ehk just selle ebamäärasuse tõttu ei ole vale-Bob läbinisti usutav üheski olemisvormis. Strickland vaid kõõritab ta poole, kaasmaalasi ei suuda ta veenda isegi Leninit tsiteerides ning raske on teda uskuda vaatajalgi. Põhjus ei pruugi olla rollijoonis ega näitlejatöö. Filmimaagia hajub keeleoskaja jaoks paratamatult stseenides, kus räägitakse (tõesti viletsat) vene keelt, ja paraku satub Bob-Dmitri neisse alatihti. See oli ka mu ainus negatiivne kogemus filmi vaadates. Et muljed positiivselt kokku võtta, jääb kõneleda vaid ühest värvikast tegelasest. Kindla vormita vilksatab ta ometi peaaegu igas kaadris. Jutt on ajast.

Mis haiseb, jäägu eilsesse

Aeg varitseb Elisat tööaja-kaardimasinas ja kalendris, kust ta tarkuseteri rebib (17. IX: „Aeg on jõgi, mis voolab me minevikust“, 9. X: „Elu on meie kavatsuste laevahukk“). Filmi esimeses pooles tiksub aeg tasa nagu Elisa äratuskell või munataimer, teises pooles jooksevad aga kõik tema käsu all võidu.

Aeg on tulevik, millel on filmis lausa oma värvikood – rohekassinine21 („It’s not green, it’s teal!“). See vaatab vastu Stricklandi uuelt autolt, Elisa rõivastelt ja Giles’i maalitud tarretise reklaamilt. Aeg voolab veena läbi terve filmi ja võtab – nagu tulevik – kuju, mille talle anname.

Aeg loob seosed. Filmi algul ootab Elisa pingil bussi ja mees tema kõrval toob meelde Forrest Gumpi šokolaadikarbi-stseeni.22 Aga sel mehel ei ole käes šokolaadikarpi. Ta ei seleta, et tegelikult on elu nagu kommikarp ja „kunagi ei tea, mida sa järgmiseks saad“. Kui ta nii ütleks, võiks arvata, et kõik on meelevaldne ning pole põhjuslikkust ega vastutust. Mehel Elisa kõrval on käes tort. „Vee puudutust“ vaadates tundubki, et elu on tort: alustame ühest otsast ja lõpetame teises, kuid kõik pärineb ühest vormist ja samast jahust.

Olulisim on ehk aga hoopis aeg, mis jääb 1963. ja 2018. aasta vahele. Filmi ajalooaknasse vaadates mõistad, et peamiselt näed klaasil peegeldust ja filmgi räägib meile praegu ikka praegusest. Film on ajast, mis voolab minevikust tulevikku, ning ärgitab möödunust õppima ja iganenut hülgama, sest seisev vesi läheb haisema nagu Stricklandi ärarebitud sõrmed. Läinudnädalane kala ei kõlba tõesti millekski, olgu selle tarkuse taga siis Lenin või keegi muu.

1 „The Red Shoes“, Michael Powell, Emeric Pressburger, 1948.

2 „La belle et la bête“, Jean Cocteau, 1946.

3 „Royal Wedding“, Stanley Donen, 1951.

4 „Creature from the Black Lagoon“, Jack Arnold, 1954.

5 „Del Toro Talks Black Lagoon Influence On „Shape“. 5. XI 2017, darkhorizons.com

6 „Mister Ed“, Sonia Chernus, Walter Brooks, 1961–1966.

7 1954. aasta filmile järgnesid „Revenge of the Creature“ (Jack Arnold, 1955) ning „The Creature Walks Among Us“ (John Sherwood, 1956).

8 „Hellboy“, Guillermo del Toro, 2004.

9 „The Shape of Water’ Star Doug Jones: Beneath Foam and Latex, a Best Actor Candidate Shines“. 24. XI 2017, Indiewire.

10 „Аленький цветочек“, Sergei Aksakovi kunstmuinasjutt, 1858.

11 „Jane Eyre“, Charlotte Brontë romaan, 1847.

12 „Beauty and the Beast“, Gary Trousdale, Kirk Wise, 1991, Disney stuudio joonisfilm.

13 „The Myth of Analysis“, James Hillman. Nortwestern UP, 1999. lk 78, 85.

14 „Guillermo del Toro Calls ‘The Shape of Water’ a New Type of ‘Beauty and the Beast’“, 16. XI 2017. Variety.com

15 „Guillermo del Toro on Why the Masturbation Scene in ‘The Shape of Water’ Is so Vital“, 23. I 2018. www.indiewire.com

16 „The Help“, Tate Taylor, 2011. Eestis linastus pealkirjaga „Koduabiline“.

17 „Hidden Figures“, Theodore Melfi, 2016.

18 „The Power of Positive Thinking“, Norman Vincent Peale, 1952.

19 Eesti keeles „ahvatlevad koogid“.

20 „I have a dream“, kodanikuõiguste aktivisti Martin Luther Kingi 28. VIII 1963 peetud avalik kõne.

21 „Colors Play a Key Role in Production Design of Guillermo del Toro’s ‘Shape of Water“, 8. XII 2017, Variety.com

22 „Forrest Gump“, Robert Zemeckis, 1994.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming