Juhtlõng või poomisnöör?

Leo Luks

Soouuringute ajakirja Ariadne Lõng viis numbrit  

Iga konverentsi esinejate seast võime leida vähemalt ühe feministi. Isegi kui tema ettekande asjakohasus on kaheldav, võib ta ennast kindlalt tunda, kuna pole poliitiliselt korrektne feministi kritiseerida. Säärased juhuslikud piinlikud kokkupuuted soouuringutega jõudsid minus tekitada antud diskursuse suhtes negatiivse eelarvamuse. Ka soouurimusliku ajakirja Ariadne Lõng viie aastakäigu seast leiab piinlikult pealiskaudseid artikleid, ometi on antud väljaanne niivõrd mitmetahuline, et mingit lühikest üldiseloomustust sellele anda ei saa.

Ariadne Lõng on ilmunud alates 2000. aastast, igal aastal üks vihik. Kõik numbrid teisest peale on üle 200 lehekülje paksud, kusjuures trükitud paberit säästvalt tihedas kirjas. Ajakiri on interdistsiplinaarne ja kirju. Võhikul ei maksa loota, et ta siseneb sellesse artiklite labürinti Theseusena, kelle jaoks Ariadne on juhtlõnga valmis pannud. Lisaks metodoloogilisele pluralismile tuleb silmas pidada ka autorite hoiakute ja taotluste erinevusi, mida sageli otsesõnu ei eksplitseerita. Ariadne Lõnga ei saa soovitada nendele, kes tahaksid lugeda lihtsat sissejuhatust feminismi. Tegu on akadeemilise ajakirjaga, selle mõistmine nõuab vastavat lugemisoskust ning palju aega ja kannatust.

Nagu võib lugeda esimese numbri sissejuhatusest (I, lk 3 – 5), loodi Ariadne Lõng feminismi hääletoruks paljuski väljastpoolt Eestit tulnud initsiatiivi toel. Ajakirja missiooniks on pakkuda väljundit soouuringutega seotud teadlastele-mõtlejatele ning pöörata avalikkuse tähelepanu soolisele rõhumisele. Väärib kiitust, et teadusajakiri ei ürita peituda neutraalsuse maski taha, vaid tunnistab oma ideoloogilisust. Üldiselt ei ürita autorid iga hinna eest viljeleda teaduslikku ranget stiili, kirjutatakse vabamalt, kasutatakse metafoore. Kui tahta vabaneda vanast struktuursest (patriarhaalsest) teadusest, siis on stiil väga oluline. Ajakiri rõhutab oma pioneerirolli eestikeelses kultuuriruumis. Mõtteviisi rajava institutsioonina tuleb täita kahte funktsiooni: tutvustada klassikuid ning kasvatada kodumaiste uurijate kriitilist massi. Tundub, et viie aastaga on mõlemad funktsioonid rahuldavalt täidetud. Umbes kolmandiku tekstidest moodustavad tähelepanuväärsete soouurimuslike tekstide tõlked, ülejäänu on originaallooming. Praegu veel torkab silma terav tasemevahe tõlgete kasuks, kuid millises teadusharus see nii ei ole? 

Selleks, et Ariadne Lõnga tekstilabürindis kuidagi orienteeruda, on vaja mingit skeemi, mille alusel tekste liigitada. Ei piisa tõdemusest, et siin avaldatud uurimustes keskendutakse soo kategooriale. Nagu autorid ise tunnistavad, on olemas väga mitmesugust feminismi. Ma ei usu, et on olemas või peaks olema mingi sobiv välisperspektiiv, mille alusel seda kaardistada. Järgnev on, kui kasutada poststrukturalistlikku sõnavara, pelgalt minu loodud infrastruktuur tekstide tõlgendamiseks. Üheks mõõtmeks, mida kavatsen järgnevas vaatluses ka ekspluateerida, on liigitada soouuringuid distsipliinide alusel. Kuigi Ariadne Lõngas leidub ka metateoreetilisi ning muidu distsipliiniüleseid arutlusi (nt Lie, Kirss: I; Novikova: II), kasutab enamik uurijaid mõne kindla teadusharu meetodeid ja objektimoodustusi. Selle liigituse järgi tuleb öelda, et kõige populaarsemaks lähenemisviisiks soo probleemidele on olnud kirjandusteooria (16 artiklit). Järgnevad sotsioloogilised uuringud (11) ja filosoofilised esseed (11). Teisi distsipliine on juba vähem.

Siiski on distsipliinidest lähtuv analüüs liialt suvaline. Esiteks näitab see ennekõike Ariadne Lõngale kaastööd teinud autorite teaduslikku kuuluvust, mitte ühe või teise distsipliini olulisust sooproblemaatika puhul. Teiseks tuleb silmas pidada, et diskursuse piirid ei pruugi kattuda distsipliinide piiridega, seda enam, et sooteadlik kirjutus ületab need vähemalt deklaratiivsel tasandil. Tuleb silmas pidada rõhuasetust: soouuringud võetakse ette ennekõike just soo pärast, mitte mingi teadusharu edendamise nimel. Aga see “soo pärast” võib tähendada mitmeid eesmärke ning hoiakuid. Tõlgendan siinkohal vabalt Toril Moi kolmikjaotust “feministlik, naissoost ja naiselik” (vt I, lk 28 – 40). Feministlik hoiak on poliitiline, selle eesmärgiks on deskriptiivsel tasandil tuua välja naise allasurutus võimusuhetes ning kindlasti propageerida normatiivselt  võimu ümberjagamist. Seda hoiakut võib viljeleda mis tahes distsipliini raames. Naissoole keskendunud uurimus üritab kiskuda unustusest esile mäletamist väärivaid naisi, võitleb deskriptiivsete vahenditega arusaama vastu, nagu oleksid naised teised, vähem väärt. Ariadne Lõngas leiame hulganisti artikleid, mis aktualiseerivad kaanonist välja jäetud kunstnikke, kirjanikke jne. “Naiselik” tähistab Moil kultuurist pärinevat naissoolisuse juures (I, lk 32). Kristevat Moiga sünteesides võiks  nii tähistada sellist lähenemist, mis ei ürita võimu ümber jagada ega naiste võimelisust tõestada, vaid kujundada sugudevaheline lahinguväli ümber dialoogi paigaks. See mõtteviis, mis seondub metafüüsika vaibutamisega meie mõtlemises ja subjekti langusega, on kõige ebamäärasem, kuid minu arvates naisuurimuse päristine šanss.

Järgnevalt üritan jagada teiega oma lugemiskogemusi, liigitades artikleid  distsipliiniliste figuuride kaupa, kuid pidades igal juhtumil silmas ka äsja esitatud kolmikjaotust. Nagu juba tähele panite, on minu arvates soouuringute tähtsaimaks küsimuseks võimu küsimus. Pealiskaudse feminismi kaks suurimat ohtu mõtlemisele on esiteks see, kui mobiliseeritakse loosungeid ja poliitilisi vahendeid kasutades kogu tähelepanu võimu antropoloogilisele käsitlusele inimsuhete raames, nii-öelda taandatakse võim patriarhaalsusele ning suletakse kõik avaramad võimu dünaamika vaatlused. Teise ohuna – mida tajusin Ariadne Lõnga lugedes eriti teravalt – tuleks mainida möödavaatamist praeguste naiselike võimupositsioonide  produktiivsetest funktsioonidest, naise alluvastaatuse absolutiseerimist ja seega trivialiseerimist.

 

Sotsioloogiline masin

 

Ariadne Lõnga viies numbris on ilmunud 11 pikemat sotsioloogilist artiklit. Enamasti on tegu detailse andmeanalüüsiga, mis on varustatud rohkete graafikutega. Probleemide analüüsimisel on kasutatud nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid meetodeid. Kõik see annab alust loota, et sotsioloogid avavad lugejale peensusteni Eestis toimivad sugudevahelised suhted. Paraku midagi sellist ei sünni. Artiklist artiklisse võimendatakse ainult ebavõrdsuse ja rõhumise kategooriat. Kui keegi harimatu veel arvas, et elu naisena on Eestis võimalik, siis protsendid ja graafikud peaksid selle eelarvamuse ümber lükkama.

Toome esile sotsioloogide uurimisobjekte: naine, töö ja pere; naised poliitilise võimu juures; ajakasutus läbi sooprisma; naised firmajuhtidena. Selleks ei pea olema õppinud sotsioloog, et nendes punktides soolist ebavõrdsust leida. Kõik tunnistavad, et naised hoolitsevad rohkem pere eest ja töötavad vähem tippjuhtidena. Ariadne Lõnga artiklid esitavad neid üldteada tõsiasju teaduslike avastustena – tõsi küll mõnikord tuuakse esile mõni huvitav detail. Seega esindab sotsioloogiline uurimus Ariadne Lõngas kõige puhtamat feminismi. Valitakse mugav lähte-eeldus, mille puhul saab kindel olla, et jõutakse rõhumise “paljastamiseni”. Kõik oluline on öeldud juba esimeses numbris Anu Naruski artiklis “Eesti naised ja ratsionaalsed valikud” (I, lk 50 – 59), järgnev kordab seda nüri kajana. Huvitav on tähele panna seda, kuidas sotsioloogid üritavad toime tulla samuti juba Naruski poolt esile toodud tõigaga, et “eestlased pole mitte üksnes traditsioonilise soolise sotsialiseerimise ohvrid, vaid ka selle tegelikud toetajad” (I, lk 57). Näiteks selgus, et 1998. aastal soovinuks iga viies naine majandusliku võimaluse korral töölt koju jääda (II, lk 65).

Samuti üritatakse mööda vaadata vastuoludest totaalse rõhumise kontseptsioonis. Tiina Raitviir nimetab parteide maskuliinset hierarhiat, mis ei võimalda naistel etteotsa tõusta inimõiguste rikkumiseks ja näivdemokraatiaks (IV, lk 130), kuid samas tuleb välja, et suletud nimekirjadega valimissüsteem on osutunud hoopis naisi soosivaks (IV, lk 138).

Muidugi on feministlik hoiak ka normatiivne. Naisi ei valita. Kehtestame kvoodid! Naised ei taha vabaneda kodu ikkest. Paneme tahtma! Sotsioloogilisest distsipliinist soovitaksin lugeda Marion Pajumetsa uurimust uuest mehelikkusest (II, lk 125 – 136), mis on üks vähestest meestele keskendatud artiklitest. Paraku on ka selle uurimuse negatiivne tulemus – patriarhaalse mõtteviisi säilimine – juba ette ära määratud. Nimelt uurib teadlane noorpoliitikute hoiakuid. Seletus, et nemad kujundavad meie tulevikku, kõlab alibina hästi, kuid kas tõesti lootis uurija leida mõtteviisi muutust võimust lummatute seast?

 

Kirjandusteooria tsitaadiveski

 

Kuna siia distsipliini kuuluvaid artikleid on kõige rohkem (16), on ka pilt küllalt kirju. Tõstaksin esile Anne Lille uurimuse “Naised kreeka tragöödia meestemaailmas” (II) kui avara ja erapooletu analüüsi. Lill ei tao diskrimineerimise rauda, vaid üritab esile tuua ka naiselikkuse võimu produktiivsust antiikajal. See on Ariadne Lõngas haruldane. Samuti leiab kirjandusteoreetiliste tekstide seast mitmeid huvitavaid naissoo uurimusi, unustusse vajunud naiste aktualiseerimisi. Tõeline kõrgtase on Liina Lukase “New Women baltisaksa kirjanduses” (IV), huvitavad on ka Eve Annuki käsitused Ilmi Kollast (IV, V). Samuti väärib äramärkimist Andreas Kalkuni seto naisautobiograafide tutvustus (IV). Merili Metsvahi libahundimuistendi analüüs (II) väärib juba ka teoreetilises mõttes tähelepanu.

Samas kohtab Ariadne Lõngas ka sääraseid uurimusi, mis jätavad fragmentaarse ja logiseva mulje. On võetud mõni teoreetiline eeldus ning rakendatakse seda teksti(de) kallal, sidusa arutelu asemel kuhjatakse kokku tsitaate. Säärase mulje jättis Mirjam Hinrikuse Tammsaare artikkel (II), Anneli Mihkelevi Valtoni kriitika (III) ja Tiina Kirsi elulugude uurimise käsitlus (III). Tühja jutu suursaavutusteks tuleb aga pidada Leena Kurvet-Käosaare naiskirjanike päevikute käsitlusi (II, IV). Võetakse mingi aspekt, nt kehalisus, leitakse asjakohaseid tsitaate paarist päevikust ning lisatakse mõned triviaalsed biograafilised seletused. Säärast teksti lugedes tekib tõesti kadedus vähemuste uurijate vastu – mida kõike nende puhul teaduseks ei ülendata. Omaette teema moodustavad keelele keskenduvad uuringud (Märka, IV; Olt, V). Olti töö, mis üritab näidata sooliste kategooriate valdavust ka eesti keeles, tundub olevat kirjutatud tugevalt feministlikult positsioonilt. Huvitav oleks tema teeside asjatundlik võrdlus Uku Masingu boreaalse keelsuse teooriaga, kuid säärase šovinistiga vaevalt mõni feminist dialoogi laskub.

Ajalooteaduslikke artikleid oli kokku viis ja kõik väga huvitavad. Keskendutakse nõiaprotsessidele keskajal, erilist esiletõstmist väärib Tiina Vähi naiste nõiasaatuse tekkimise süvaanalüüs (IV-V). Ajaloolased ei tegele teoreetilise lahmimisega meeste vandenõu teemal, vaid üritavad naiste represseerimise põhjusi detailselt vaagida.

Teine mahukam mälulaegas on kunst. Naiskunstnikest ja naistest kunstis on kokku kuus artiklit. Enamik neist on harivad ja asjalikud. Pööraksin siiski tähelepanu Katrin Kivimaa paranoia tippsaavutusele “Koidula pildis” (V). Näiteks loeme sealt, et Koidula paigutamine rahatähele on salakaval vandenõu maskeerimaks naiste tegelikku jätkuvat ahistamist, mida tõestab ka tõik, et poetess ei saanud kohta 500-kroonisel (V, lk 10-11). Nagu selles anekdoodis, kus Moskva juudile öeldi, et vaata, kui ilus ilm täna on, too aga kohmas: “Seda nad, tõprad, oskavad jah välja näidata.”

 

Filosoofia: subjekt ja võim

 

Filosoofilisi artikleid oli ajakirjades kokku 11, kõigis  neis teemaks subjekt ja/või võim. Kui ideoloogilisel tasandil võime rääkida lihtsalt võimu ümberjagamisest naiste kasuks, siis filosoofiliselt vaadeldes satub säärane programm kimbatusse. Isegi poliitilisse filosoofiasse kuuluvatest artiklitest (Masso, II; Simm, III) võisime lugeda, et õiguste retoorikaga võrdsust ei saavutata (III, lk 171). Universaalne õigusi omav subjekt on samuti metafüüsiline (feministlikus kõnepruugis mehelik) konstruktsioon. Siit tekib dilemma, mida kirjeldab Linda Hutcheon: postmodernistlik subjekti dekonstruktsioon ei sobi poliitilisele feminismile (II, lk 182). Feminism vajab universaalset naiselikkuse figuuri ja universaalseid õigusi. Kadri Simmi inimõiguste-alasest artiklist selgub aga, et õigustele rõhudes ei saa jõuda uue eetikani, mida oleks vaja diskrimineerimise lõpetamiseks. Poliitilise filosoofia teema lõpetuseks: kuigi jagan täiesti Ivi Masso kahtlusi Rawlsi erapooletult otsustava subjekti võimalikkuse kohta, ei mõista ma ometi, miks säärane hüpoteetiline subjekt peaks olema tingimata mees.

Vaheastmena sooküsimuse süvatasandile jõudmisel võib käsitleda epistemoloogilisi artikleid (4). Nende kirjutiste ühisnimetajaks on traditsioonilise subjektiivsuse kriitika. Selle mõtteviisi äärmusena võiks esile tuua Donna Haraway käsituse inimesest kui küborgist (Anne Kulli refereeringu kaudu, III). Filosoofilise süvatasandi artiklid kõnelevad otsesõnu võimust. Siia kategooriasse kuuluvad Michael Kaufmani artikkel meeste võimukogemustest (II), Linda Hutceoni “Postmodernism ja feminismid” (II) ning Julia Kristeva “Naiste aeg” (IV). Viimane artikkel oli minu jaoks kogu diskursuse tipphetk, lausa hämmastav, kui palju suudab autor napi mahu juures ära öelda. Kristeva toob esile mis tahes ühiskondliku lepingu vägivaldsuse, veelgi laiemalt: psühhoanalüüsi kasutades jõutakse sümboolsesse valda sisenemisakti vägivaldsuseni. Küsimus ei ole meheliku/naiseliku identiteedi vastandamises, vaid mis tahes universaalsete identiteetide lammutamises. Ka Kristeva arvab, et säärane vabanemisprotsess saab toimuda üksnes uue eetika visandamisena. Olgu hoiatusena mainitud, et pole mõtet lugeda Kristeva artiklile järgnevat Tiina Kirsi nämmutavat tädilikku sissejuhatust, mis eeldab, et lugeja on idioot.

Küsimus on seega võimus. Mitte inimestevahelistes võimusuhetes, vaid võimus laiemalt. Tegelikult on XX sajandi filosoofia täis katseid võimu detsentraliseerida, vaibutada. Nende katsetega haakuda, neid edasi mõtelda – saada üle tõigast, et paljud mõtlejad on olnud mehed – see võiks olla naiseliku uuringute tõeline väljakutse. Kas identiteedi hägustumine aitab kaasa vägivalla vähenemisele? Seda lootes mõtlesid Feyerabend ja Derrida (keda Ariadne Lõngas ka korduvalt mainitakse), samast seisukohast lähtub Gianni Vattimo filosoofia. Huvitav on see, et mitmes soouurimuslikus artiklis tsiteeriti küll Foucault’ diskursuse määratlust, kuid ma ei kohanud foucault’likku võimusuhete tihedat analüüsi, mille eesmärgiks oli samuti võimu hajutamine, enesehool. Sääraseks analüüsiks tuleks muidugi loobuda mugavast eeldusest, et sooline lõhe on arhilõhe.  

Antud vaatlusse ei mahtunud kõik ajakirjas esinenud figuurid. Tuleks mainida huvitavaid artikleid feministlikust antropoloogiast (V), samuti olid kõnekad riikides tegutsevate soouuringute keskuste tutvustused. Eriti soovitaksin Tatiana Zchurchenko käsitlust soouuringutest Ukrainas (III), kus kõneldakse avameelselt läänest imporditud mõtteviisi korrumpeerumisest. Äkki võib siit analoogia kaudu teha oletusi ka Eesti soouuringute kohta, on ju ka siin diskursus rajatud välisinitsiatiivi ning magusate välisrahade toel?

Pealkirja poolest on Ariadne Lõng nais- ja meesuuringute ajakiri. Meestele on aastate jooksul pühendatud viis artiklit. Aga jäägu nii, see veel puuduks, et võrdsuse huvides hakataks ka meeste kohta sotsioloogilisi triviaalsusi vorpima. Oleks siiski huvitav vaadelda näiteks kodutute soolist koosseisu. Miskipärast tundub mulle, et ka võimuhierarhia madalaimad sopid on täidetud pigem meestega, iseloomustab ju neid rohkem fundamentaalne mõtteviis: kas kõik või mitte midagi. Millest ma lugedes tõeliselt puudust tundsin, oli võimuküsimuse vitalistlik käsitus. Muidugi viiks see šovinismi, kuid meesuuringute ajakiri ei tohiks selle ees tagasi kohkuda. Sest võimusuhete hajutamist ei saa sugugi võtta a priori universaalse eesmärgina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming