Juhuslik kangelane

Marta Balaga

Ehk on katastroof inimesele loomulik keskkond? Kuigi me kulutame tohutult energiat, et seda vältida, oleme programmeeritud katastroofi tingimustes ellu jääma. Germaine Greer   „Sügavik” on lugu kõige tavalisema mehe kõige ebatavalisematest katsumustest ja islandi režissööri Baltasar Kormákuri teretulnud comeback-film. Tuleb tunnistada, et oma filmidega ootused kõrgele kruvinud filmitegija selle filmiga endisele tasemele siiski ei tõuse.

Baltasar Kormákur on teinud filmi töötust, kes armub Hispaania lesbisse, väikelinna korruptsioonist, salakaubavedajatest, salaagentidest ja kopsudoonori otsingutest. Tundub aga, et viimasel ajal on ta endale leidnud uue huvivalla, nimelt ellujäämislood. Kormákur on juba lõpetamas oma järgmist filmiprojekti „Everest”, mis räägib 1996. aasta Everesti katastroofist (2015. aastal valmima planeeritud filmis mängivad peaosi Keira Knightley, Jake Gyllenhaal ja Robin Wright – toim), aga enne seda on kinokülastajatel võimalik tutvuda „Sügavikuga”, mis on pühendatud Islandi kaluritele.

„Sügavik” põhineb imetabasel tõsilool: 1984. aastal tõmbas vints Westmani saarte unises linnakeses põhja kalalaeva. Õnnetusest pääses eluga vaid Gudlaugur Fridthórsson, vaikne ja tähelepandamatu mees, kellel õnnestus kuidagi peaaegu kuus tundi elus püsida ja kaldale ujuda, kuigi teaduslike seisukohtade järgi oleks alajahtumine pidanud mehe juba paari minutiga tapma. Kuidas tal see õnnestus?

Filmi sünopsis kõlab veidi nagu tavalise iganädalase telefilmi lugu ellujäämisest kõigi raskuste kiuste ja sellele järgnevast lunastusest, aga Kormákur on „Sügavikus” välja rookinud igasuguse sentimentaalsuse. Siin pole triumfeerivat tagasitulekut ega võite raskuste alistamisel. Fridthórsson jõuab koju peaaegu surnuks külmununa ja ilma kindla seisukohata küsimuses, miks just tema ainsana eluga pääses. „Ma pole midagi enamat, kui vaid piisake ookeanis ja need sündmused ei huvita ju kedagi,” ütleb ta kogu talle langenud tähelepanu häbenedes pressile.

Kormákur on meister näitama ilma igasuguse erakordsuseta kulgevat õnnelikku elu Westmani saartel, kus on pime ja külm ning ainus mäletamisväärne sündmus oli Eldfelli vulkaani purskamine 1970. aastatel. Inimesed seal joovad veidi liiga palju ja vahetevahel suudleb keegi täis peaga teise mehe tüdrukut, mis põhjustab baarikakluse.

Ometi on isegi täiesti juua täis mehed ilma osas alati selgel arvamusel, lähevad koidu ajal merele, kuhu jäävad päevadeks kalastama ja vaidlema Betamaxi kvaliteedi üle. Eriarvamusi tuleb ette ühe väikese filmikese osas pealkirjaga „Hai lõuad” („Jaws”, Steven Spielberg, 1975). Tragöödia ajaks on vaataja juba jõudnud neisse kiinduda. Karulik Ólafur Darri Ólafsson, kes on mänginud juba viies Kormákuri filmis, nende hulgas ka tema muljetavaldavas debüüdis „101 Reykjavík” (2000), on igati sobiv mängima ebatõenäolist kangelast, kes on liiga häbelik, et kauni tüdrukuga rääkida, aga päästab värskelt palgatud uue koka keretäiest põhjendusega, et toit on talle oluline. Ta on suure kondiga mees, kes pole hüljes, troll ega merekoletis, vaid lihtsalt inimene. Väga õnnelik inimene, keda ei päästa ei julgus ega vedamine, vaid … rasv. Selle asemel et saada kõrgepalgaliseks kõneisikuks, jätkab ta oma elu lihtsalt sealt, kus see pooleli jäi. Aron Ralstoniga igatahes tegemist pole.

Kormákur rõhutab, et katastroofi-stseenides ja Fridthórssoni lõputus ujumises pääsemise poole pole kasutatud mingeid eriefekte. Ja nii ongi parem: lainet pole vaja arvutis programmeerida selleks, et see mõjuks hirmutavana. Islandi režissöör näitab seda tragöödiat katastroofina, mis on olemuselt peaaegu et … proosalik. Selle põhjuseks on pisiviga ja sündmused arenevad ülikiiresti. Pole pisaraterohket jumalagajättu – ainult meri, mis käib oma ohvritega ümber täiesti halastamatult. Selles maanurgas on tragöödia igapäevaelu osa, olgu see siis kui valulik tahes. Fridthórssoni pääsemine oli aga erakordne.

„Sügavik” pole üksnes film imest, vaid ka müsteeriumist. Me ei saa täpselt teada, miks ta pääses, kuigi nii ajakirjanikud kui teadlased andsid oma parima, et vastata sellele küsimusele. „Kuidas sa imet uurid?” küsib Fridthórssoni ema, kui teadlane tahab tema poega minema viia. Kormákur ütleks justkui, et ega ei uurigi. Ta pole huvitatud vandenõuteooriatest, vaid ainult inimesest ja tema teekonnast.

„Sügavik” algab kui haarav ja hästi jutustatud lugu, aga filmi kulg kaotab teises pooles rütmi. Fridthórssoni kannatused tunduvad olevat edasi antud liiga kiiresti ja sündmustes on omajagu etteaimatavust (kui keegi veel kahtles, siis jah, ta palvetab ja annab enesele lubadusi, mida ta ilmselt iial pidada ei kavatse, ning jah, tõesti, filmis on ka montaažilõik, kus näidatakse ülevaatlikult ära kogu tema senine elu). 95 minutit kestev film mõjub lüheldase ja hästi tehtuna, aga ei haara vaatajat endasse sel määral, nagu näiteks Kevin McDonaldi „Puudutades tühjust” („Touching the Void”, 2003).

„Sügavik” võib olla üks kõigi aegade auhinnatumaid islandi filme, aga on selge, et tegemist ei ole meistriteosega. Ometi on film kiituse ära teeninud kahel põhjusel. Esiteks tõi see Kormákuri koju tagasi, eemale neist nunnudest Hollywoodi meestefilmidest, mis on isegi salanaudingute kategooriasse kuulumiseks liiga lamedad. Teiseks võiks see film vabalt olla täiesti skemaatiline ellujäämislugu, aga autor on sellest teinud midagi palju … argisemat, justkui räägiks seda lugu häbelik peategelane ise. See paneb omakorda idanema mõtte, et äkki oleks Fridthórssoni lugu olnud hoopis parem dokumentaafilmina.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht