Kõusaare kõuline debüüt

Olev Remsu

Kõusaarel on, mida sellele maailmale öelda, ta soovib meid raputada: inimesed, vaadake, kuhu põrgusse me oleme sattunud! Poeg Magnus (Kristjan Kasearu) ja isa (Mart Laisk) Kadri Kõusaare „Magnuses”. KAADER FILMIST

Olen ikka püüdnud hoiduda parasiitinformatsioonist ja nõnda ma ei tea täpselt, mis asjaolud on sundinud mõnd kohtuametnikku keelama Kadri Kõusaare debüütfilmi „Magnus”. Ma olen hämmeldunud, et Eesti Vabariigis eksisteerivad sellised hoovad ning et keegi neid kasutab. Kirjandus tunneb aastatuhandeid seesugust nähtust nagu nn kättemaksuteos, kus autor kirjeldab enam-vähem kõigile  äratuntavat prototüüpi ning näitab, kes see tüüp on/oli „tegelikult”. Sellesisulisi novelle-romaane oli üsna võimatu keelata isegi nõukogude ajal, kuigi seal mõnikord irvitati kõrgete parteitšinovnike üle.

Aga Eesti Vabariigis, palun väga!

Teiseks ei tea ega taha ma teada, kuidas „Magnus” jõudis Cannes’i festivalile esindamaks meie filmikunsti. Filmi vaatamise järel paneb see tõik veelgi  hämmeldunumalt õlgu kehitama ning haistma mingit intriigi, millest sooviks eemal olla.

Filmikriitik ei tohi lasta end mõjutada olgu juhtumisi sugenenud või nimme sigitatud mürast ei teose ega autori isiku ümber, filmikriitik peab sõltumatult kõigist ja kõigest lähtuma ainult ja ainult oma maitsest ja filmist. sedapuhku on see ülesanne lihtsam, kuna kaks peamist teosevälist nähtust – keelamine ja ootamatult kõrge tunnustus festivaliekraanile küündimise näol – tasakaalustavad teineteist. üks tekitaks justnagu positiivset fooni (ülekohus loob sümpaatiat), teisest hoovaks nagu tõredust.

Olgu kuidas on, ent kindlasti tegi kinoliit õigesti, kui näitas Eesti filmipäevade raames „Magnust”, kas või selleks, et kummutada pahatahtlikke kuulujutte, nagu oleks Kõusaar kogu keelamisjandi ise organiseerinud endale tähelepanu tõmbamiseks ning filmi ebaõnnestumise mahasalgamiseks.

Pühapäeval tungles ammu enne pileti­müügi algust juba tänaval inimvägi. Mäletan seesugust rahvamasside huvi vaid aastakümneid tagasi, kui karmi nõukoguliku tsensuuri ajal näidati Kinomajas mõnikord lääne avangardistlikke filme, mis mitte kunagi „prokaati” (see tähendab kinovõrku) ei jõudnud. Keelamine ainult reklaamib, kuid keelajad ei võta sellest lihtsast tõest eales õppust – ei teinud nad seda sõnavabaduse puudumise ajal, ei tee seda tänagi.

Kahjuks on ette teada seegi, mida kohtu otsusega keelatud filmi näitamine sünnitab: uusi pusklemisi tuuleveskitega, advokaatidele priskeid honorare, meedia kuhjab üha enam kokku värdteavet, mille alt film ise enam varsti välja ei paistagi. Hoogu saab Kõusaare muutmine Saagimi-suguseks tühjaks-tähjaks, kes on kuulus ainult sellepärast, et on kuulus.

 

Pole tervikut

Kõusaare kiituseks võib öelda, et ta pole hakanud teemaga haltuuratsema, pole meile jutustanud mingist kergekaalulisest juhtumist odavama meelelahutuse nimel, pole treinud poliitprostituutlikku propagandafilmi, vaid on kohe härjal sarvist haaranud: teinud sõnumi- ja hoiatusfilmi, Kõusaar on tahtnud maailma paremaks muuta. Just niisugusest algajast võib saada kunagi asja.

Actuality, draamadokumentaal ja doku­men­­­taaldraama „Magnus” kirjeldab-paljastab meie elu siin ja praegu, näitab narko kõrget mainet nii noorte kui vanemate hulgas, näitab litsimaju (emand on liiga klišeelik), õnnetute heidikute õudseid punkreid, ahneid turuärikaid, perekondade lagunemist, üldse armastuse puudumist.

Ent põhiteemasid on filmis kahjuks kaks: esimene ongi sotsiaalkriitiline mädapaisetele näpuga osutamine, teine aga fataalse paratamatuse teema, mis tuleneb peategelase Magnuse raskest haigusest ning on üksnes küsitavalt seostatav esimesega. Esimene minu meelest koguni hägustab teist. Esimese avamiseks piisab pealispindsest publitsistlikust päevavalgele kiskumisest, teine nõuab autorilt sügavat kaastunnet ja inimpsühholoogiasse kaevumist, kuna elus pole sellise haiguse puhul asjaosalistel tõesti muud teha kui käed üles tõsta ja saatusega leppida. Esimest teemat on pädevalt käsitletud, ka teisega on alustaja kohta jõudumööda toime tuldud. Ma oletan, et nende kahe  teema ühtseks tervikuks liitmine olnuks meistrilegi kaelamurdev. Ei sõltu ju Magnuse haigus keskkonnast, kus tal elada tuleb. Draamakunst on eelkõige vastandamiste kunst ning kui autor oleks Magnuse pannud elama südamlikku peresse, kus üksteist armastakse, oleks haiguse teema tunduvalt mõjusamalt nii-öelda töötanud. Nüüd aga sööb esimene teema teise lihtsalt ära, päevakajalisus ei lase igavikulisusel avaneda. Kõusaar pole osanud teha valikut, kumba eelistada, ning on püüdnud tabada kahte kärbest korraga.

Veel hullem on asjaolu, et film ei ole omatähenduslik, eriti selle Magnuse haigust kujutav pool.

Vaataja oleks vajanud Magnuse üksik­asjalikku elulugu, samuti täpset ja äärmiselt konkreetset teavet haiguse kohta, et veenduda loo tõepärasuses. Nüüd on mõistmiseks vaja kõrvalinformatsiooni väljastpoolt filmi, see aga käib juba elementaarsete nõuete vastu, mis esitatakse klassikalisele tervikteosele. (Avangardteosed on sellest ja teistestki  rohkem või vähem kohustuslikest ettekirjutustest vabad, kuid nende hulka „Magnus” kindlasti ei kuulu.)

Selgus peab valitsema! Ekraani kõrvale olnuks tarvis Kõusaart, kelle kommentaarid oleksid meile jutustanud, mida see või teine episood tähendab ning miks see on filmi toodud. Arusaamatuse tõttu ei saa vaataja alul pidada nähtut usutavaks, pärast ei lase see tekkida kaastundel Magnuse ja tema isa vastu. Seega on filmi haiguse teemat käsitletud ainult puudutamisi ning see on teema tõsidust arvestades suur möödalask.

 

True story

Veelgi küsitavam on aga tinglikkusenivoo äkiline muutmine filmi epiloogis. Isast saab kommentaator, tegelasest saab inimene, draamadokumentaalist dokumentaaldraama.

Iseenesest pole ka niisugune võte muidugi keelatud, kuid seda pole osatud välja mängida. Autor on ise žanreerinud oma teose true story’ks. see on „draamadokumentaali” sünonüüm, mõlemad peidavad endas nimme vastuoksuse: lugu ja draama olgu väljamõeldis, „true” ja „dokumentaal” põhinegu faktil!

Seletada kujutamise asemel on üldse mängufilmis kahtlane kunsttükk, selles filmis aga mõnevõrra õigustatud. Ent hüpe kujutamisest seletamisele, üleminek ühelt tinglikkuse nivoolt teisele, oleks pidanud olema paremini ette valmistatud või toimuma teises keeles, mitte audiovisuaalselt, näiteks tiitritena. Asja oleks võinud lahendada jutustaja (olgu või Magnuse raviarsti) sissetoomisega. Jutustaja roll võinuks ju jääda isalegi, ent siis oleks isa pidanud oma jutustamist-seletamist alustama proloogis ja lõpetama epiloogis, nii oleks true moodustanud raami story ümber.

Hoolimata sellest, et on murtud sellist autori-vaataja kokkulepet nagu ühtse tinglikkusenivoo hoidminemine kogu teose vältel, ekraani ja publiku kommunikatsioon siiski toimib, seda isegi amatöörnäitlejatele vaatamata. Ja  saavutatud on see tänu asjaolule, et tegelased kuuluvad vaataja poolt nähtuna kategooriasse „mina ise või minu sõbrad-tuttavad”.

Selliseid noorureid leidub ju elus küllaga, selliseid karikatuurseid emasidki esineb siin ja seal, mis sest, et ema roll on lahendatud taas klišeelikult. Niisuguseid poolvastutustundelisi isasidki tuleb ette, olgu pealegi, nad ajavad vastikut äri.

Kõrvaltegelaseks võib end ilmselt mõelda iga noor inimene, kes filmi vaatab, ja nii polegi määrav, et dialoogirepliiki või tegevust võiks saata neid kinnitav miimika, žest või mõni muu kehakeele ilming. Öelgem otse: töö näitlejatega puudub. Dialoogides leidub siin-seal sügavalt filosoofilisi repliike, kuid dialoogid ise ei ole karakteripärased. Mõne vandesõna lisamine nooruri kõnepruuki ei lahenda asja.

Kokkuvõttes, Kõusaare autorihoiak mul­le meeldis, seda nii ühiskonnapahedelt maski rebimisel kui haigusloo jutustamisel. Kõusaarel on, mida sellele maailmale öelda, ta soovib meid raputada: inimesed, vaadake, kuhu põrgusse me oleme sattunud! Filmis on ilmekas kaameratöö, keskkond toonitab sisu. Loos aga puudub dramaturgia, ei ole seal otsustavaid pöörakuid, pea peale pööramisi, isegi kohustuslikku konflikti mitte, lugu venib nagu kehv proosa. Kas oleks siis olnud raske anda Kõusaarele hüva nõu organiseerida filmi vastutegevusliin, kus keegi püüab Magnust päästa, olgu see raviarst, ema, õde, Magnuse pruut või keegi viies-kuues filmis loomata tegelane?

Kummati on just niisuguseid sõnumifilme meil vaja, ainult et nende tegemisel peaks abiks olema asjatundja toimetaja.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming