Ka kunstnik on inimene

Margit Adorf

Tubli töö, aga tahaks vabaneda tundest, et kõik, mida ekraanil näha, on kena ju küll, aga siiski vaid pinnavirvendus. Dokumentaalfilm „Sinine kõrb”, 58 min, stsenarist ja režissöör Ruti Murusalu, operaatorid Erik Norkroos ja Kullar Viimne, helilooja Tõnu Kõrvits, helioperaatorid Mart Kessel-Otsa ja Antti Mäss, monteerijad Erik Norkroos ja ja Kersti Miilen, produtsendid Priit Vaher ja Erik Norkroos. Esilinastus 14. III kinos Artis, tuleb ETV eetrisse 6. IV. Ruti Murusalu film „Sinine kõrb” Kaie Kõrbist on lihtne ja inimlik lugu Naisest suure algustähega. See, et portreteeritav naine on muuseas ka kunstnik, jääb justkui taustalooks, sest filmi uuriv tuum on inimestevahelistel suhetel, armastusel, partnerlusel, unistustel perest. Tants raamiks, fooniks, toetavaks illustratsiooniks polegi filmis peamine tugitelg suurele kunstnikule ja tema töörohkele karjäärile, millest ei saa muidugi mööda minna. Kuid paistab, et režissöör Murusalu on seadnud oma eesmärgiks tuua „Sinisese kõrbega” vaataja ette priimabaleriini argielu, kõik selle, mis jäi kulisside taha, ent mis teeb nüüd hiljem, pärast, Naise õnnelikuks, kui priimabaleriini töö on ametlikult lõpetatud.

„Sinine kõrb” on väga positiivse sõnumiga film, hoolimata sellest, et võiks kurjustada sel teemal, kus on filmid karjäärimeestest, kelle portreeloost jääks kõlama, et mees on kogu elu unistanud isakssaamisest. Siin tuleb ikkagi mängu soorolli teema, küsimus: kas siis olnuks film teistsuguse ülesehitusega, kui portreteeritavaks olnuks baleriin Kõrbi partner Viesturs Jansons? Arvustajana ma parem ei astu sellele libedale teele, sest Jansons, nagu paistab, on kõnealuses linaloos esindatud väga emotsionaalselt. Lõpuks on ka filmi autoriks naised ja naised juba ometi ju mõistavad teineteist!?

Kaie Kõrbi eluloofilm ja sellega ka portreefilm on väga suure pieteediga üles ehitatud: loos on draamat ja seltskonnaajakirja esilehtede väärilisi sopapealkirju võimaldavaid peatükke, isa salapärane mõrv, dissidendist venna vangipanek nõukogude ajal ja hilisem rehabiliteerimine, lastesaamisest loobumine, kirglik esimene armastus, mõistuseabielu, Elu Armastuse leidmine, perekondade purunemine, noorpõlvearmastatu kättemaks professionaalsel pinnal … See kõik päädib õnneliku lõpuga, filmi kangelanna ütleb finaalis ise otsesui välja, et ta on üle saanud kõikidest oma solvumistest ja pisaraist ning kinnitab, et tegelik elu on hoopis mujal, teda näidatakse õnneliku emana. Kuidas saakski teistmoodi, sest nii see elu on läinud!

Kokkuvõttes on hea, et filmi autor Ruti Murusalu pole peljanud näidata rahva seas armastatud kunstnikku hapra naisena, inimesena, kellele on olulised samad probleemid nagu kõigil neil, keda elu pole õnnistanud suure andega. On ju tehtud ja nähtud küll selliseid filme, kus püütakse kunstnikku pühakuoreooliga kaunistada. Selliseid vaadates-kuulates võib publik küll mõista, et kunstnik pole lihtne olla, kuid nähes tolle loometöö nimel üle laipade marssimist, rühkimist enda ümber teisi märkamata, võidakse ometi mitte kunstnikule kaasa tunda.

Ei saa „Sinisest kõrbest” paljutki ootuspärast välja lugeda: sõna ei saa lava- ja elupartner Jansonsi mahajäänud perekond, sõna ei saa Kaie Kõrbi esimene abikaasa … Kindlasti oleks saanud selle dokumentaalfilmi serveerida hoopis teisiti, skandaalile apelleerivalt, tolmu üles keerutavalt.

Režissöör Murusalu on jäänud küllalt tagasihoidlikuks, ta on loonud rahuliku ülesehitusega korraliku filmi, mida on hea ladus vaadata ning millel on optimistlik sõnum. Ilmselt ei ole see niisugune film, mis jääb väga kauaks meelde, painama ei jää see kindlasti mitte, kuid omamoodi nunnumeetri põhjakeeramise momendid on siin olemas. Hinge jääb helge tunne, rõõm sellest, et kogu kunst ei sünni siiski ainult läbi valu ja vaeva.

Nagu mainitud, on tantsukaadrid pigem taustaks. Kasutatud on piisavalt arhiivikaadreid ja uut materjali, intervjuude vahele on pikitud täpselt niisuguseid tantsulõike, mis illustreerivad sõnadega pealeloetut, olgu siis diktori suust või asjaosaliste endi räägitut. Muud ei saa öeldagi, kui et tubli töö, aga …

Mingi aga siiski jääb. Mingi selline aga, et tahaks vabaneda sellest tundest, et kõik, mis ekraanil näha, on kena ju küll, aga siiski vaid pinnavirvendus. Ka kunstnik on inimene, selge see, kuid peale pereelu ja lihtsa CV esitamise oleks siiski tahtnud midagigi kuulda ka kunstnik olemisest. Mingit näpuotsagagi teemat, kuidas roll sünnib, midagi filosoofilisemat ja sügavamat kui kanamürgitus, Hennessy konjak koerale ja 35 paari balletisusse kolme kuu peale.

Aga mis tehtud, see tehtud. Praegu saame Kaie Kõrbist „Sinise kõrbe” põhjal teada, et ta emale meeldis ballett ja siis hea tütar proovis balletikooli saada. Tallegi hakkas see väga meeldima. Ja siis tuli karjäär, esinemised Moskvas ja piiri taga, kuulsad tantsupartnerid ja lahkumisetendus. Korralik film ja püsib koos küll, aga …