Ka suvel ei või

Veiko Märka

„Eesti mäng” ETVs E–N kell 21.30, kordus T–R kell 18.05.  Esialgu tekitas „Eesti mäng” kui absoluutselt ebaõiglane minus pettumust. Kuna võistlejad vastavad täiesti erinevatele küsimustele, puudub võistlusmoment ja konkurents. Lisaks aitab saatejuht mõnikord mängijat vihjega (näiteks ütleb, et küsitud aastal pandi Eestis peale postijaamade veel palju asju kinni) või ütleb otse ette (Suure Tõllu naise nimi), mõnikord aga vaikib trotslikult. Küsimused on ebavõrdse raskusastmega. Kes oli Arno Tali pinginaaber, selle teadmiseks ei pea olema isegi „Kevadet” lugenud. Juba filmi avakaadris istuvad nad kenasti kõrvuti. „Millises maakonnas on kõige rohkem vere-lõpulisi kohanimesid?” või „kas „töö” kuulub viie kõige sagedamini esineva eesti keele nimisõna hulka?” vastuste teadmine on seevastu puhas juhus. Mõned küsimused jaotuvad teemadesse valesti. Näiteks Eesti triatloni laulu looja isik ei kuulu mitte spordi, vaid muusika valdkonda. Esineb otsest valet: „Kevades” pole öeldud, et Tõnisson üldse üheainsa raamatu läbi oleks lugenud, vaid hoopis: „...vanade eestlaste võitluste ja neile järgnenud orjapõlve üle üheainsa raamatu läbi lugenud...” (Peale „Tasuja” neid siis vist polnudki.)  Kujutage ette, et Eesti meistrivõistlustel kaugushüppes saaks üks võistleja hoojooksu sooritada ideaalsel sünteetilisel rajal, teine peaks silkama hariliku muru peal, kolmas aga poole sääreni poris. Mis võistlus see oleks? Olen sattunud vaatama TV3 saate „Suvel võib” lõppe. Ka seal korraldatakse võistlusi, näiteks muruniidukitele ja köögiviljapurustajatele – täiesti ausaid, võrdsete võimalustega võistlusi, kus alati võidab parim. Teisisõnu: iga suvaline kodumasin väärib Eestis suuremat lugupidamist kui inimene. Samas ei käsi ju keegi vaatajat suhtuda „Eesti mängu”  kui mälumängu, vaid näiteks kui loteriisse. Ka õnnemäng on mäng.     

Sel juhul jääb nuriseda ainult selle üle, et mängule on  asjatult külge poogitud mingi patriootlik vorm: sini-mustvalged nupud, küsimused, millisest imekaunist Eesti paigast üks või teine mängija pärineb, ajastatus taasiseseisvuse 20. aastapäevaga. Nii tekitatakse mulje, nagu oleks ka Eesti riik ebaõiglusele juhusel ja anarhial põhinev institutsioon. Loterii jäägu ikka loteriiks, ilma tarbetu patriotismita. Isegi nõukogude ajal polnud mingit „kommunistlikku lotot”, vaid Spordiloto. Oleks saate nimi „Lahe mäng” või „Tore mäng”, poleks üldse põhjust nuriseda.     

Ainus tõeliselt eestilik ja rahvuslikku vaimu esindav komponent „Eesti mängus” on saatejuht Gaute Kivistik oma tobeda meremehemütsiga. On ju Eesti mehed kogu Euroopas kuulsad oma äärmiselt maitsetu riietuse poolest. Omaette põnev on vaadata, kuidas ta iga mängu täpselt poole tunniga lõpetab, kuigi saaks ju ka poole kiiremini või palju aeglasemalt. Juttki on tal ladus ja terane, kuigi vahel liiga lääge. Näiteks: „Aplaus inimesele, kelleta seda saadet ei oleks! Jaana!” See on ju lausvale! Jaana asemel võiks kas või rahvariietes šimpans nuppe liigutada ja rõõmsat nägu teha.  Nördimust tekitabki, et seni on „Eesti mängus” osalenud ainult inimesed. Ometi on meil palju tublisid loomi. Juhan Partsi kass Miisu näiteks. Karust, kelle Jaak Aaviksoo alla ajas, on järel küll ainult topis, aga kindlasti jäi tal Järvamaa metsadesse sugulasi, keda oleks tore ekraanil näha. Ja kuhu on kadunud Saaremaa lehm Täpik, kes kolme aasta eest fantastilised 79 kilo piima päevas andis?   

Mäng iseenesest on ju primitiivne: viska täringut ja vali üks kolmest variandist. „Nii lihtne see ongi!” on saatejuht isegi öelnud. Karude kohta ma ei tea, aga kassid saavad täringu veeretamisega suurepäraselt hakkama. A-, B- ja C-variandiks olgu kolm toidukaussi, mis kohe, kui loom on valiku teinud, tema nina eest ära võetakse. Järgmiseks küsimuseks pannakse kaussidesse uus sisu jne.   

Üsna piinlik on kuulata saate publikut, kes kuulekalt iga Kivistiku märguande peale plaksutab nagu EN SV riigivolikogu marionetid NSV Liitu astumise otsuse peale aastal 1940. See on juba eestlasi solvav käitumine. Kuna kriitika ilma parema lahenduse pakkumiseta oleks lihtsalt inetu vingumine, hakkasin mõtlema, milline peaks olema üks õige või koguni ideaalne Eesti mäng. Parim, mis mulle pähe tuli, on Kalju Poljakovi ja Kuulo Vahteri sõnalispildiline põimik „Mänge pulmalistele” (Pikker 1983, nr 2). On  ju pulmad eesti rahva jaoks hallidest aegadest saadik kõige lõbusamad ja rikkalikuma mängukombestikuga üdini rahvuslikud peod. Toongi lõpetuseks paar näidet sealt: 

NOAMÄNG Pulmalistele jaotatakse välja noad, või veel parem – need võetakse kodunt kaasa. Mängujuht hüüab: „Läks!” ning mängijad hakkavad üksteist nugadega suskima. Kes viimasena suskab, ongi võitja,   

NALJAMÄNG Pulmalised istuvad kobaras ümber laua ja teevad nalja. Kes esimesena nalja teeb, on võitja.     

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming