Ka vene naisel on rinnad

Vaapo Vaher

Nõukogude korra hukutajateks said kaks plahvatuslikku seksisümbolit: Mihhail Gorbatšov ja Natalia Negoda. Gorba hämmastas maailma tõsiasjaga, et kommunistliku parteiladviku etteotsa võib pääseda mees, “kellel veel tõuseb”. Negoda demonstreeris aga filmis “Väike Vera” vene kinematograafias esmakordselt keppivat naist, suguaktist aktiivselt osa võtvat, seksuaalses ratsaasendis nõukogude tütarlast. Kumb neist kahest impeeriumis võimsama maavärina tekitas, pole selge tänini. Tegelikult mõjusid nad muidugi ühisvapustusena, hakati ju “Väikest Verat” kutsuma “perestroika filmiliseks manifestiks”. “Verat” näitavate kinode sissepääsu ette rivistusid verekoertega militsionäärid, muidu tungelnuks massid saali koos raamidega. Suure Isamaasõja vanakesed kähmlesid piletikassade ees ennastohverdavalt Afganistani veteranidega. Pensionäritädid ja nõukapedagoogid kuulutasid kohe saabuvat maailmaotsa. Kogu mäsu käis tegelikult vaid ühe sugutava episoodi ümber, mis hõlmas filmi 135 minutist 80 sekundit. Muidugi sai “Väikesest Verast” 1988. aasta ihaldatuim film NSVLis, mida pressis kinosaali vahtima 54,9 miljonit kiimalist kodanikku. Ühtlasi jäi see viimaseks nõukogude filmiks, mille vaatajahulk ületas 50 miljoni piiri. “Väikest Verat” on kriitikud pidanud etapiliseks tööks, mis “kuulutas kodumaises kinos uut tõde”. Seksuaalne stseen selles pole muidugi dominant, ehkki seegi kannab sümboolset tähendust. Sest kui seni dikteeris ametlik moraal, et “nõukogudemaal seksi ei ole”, siis “Vera” kuulutas, et on küll. Kui aga on juba seks, siis võib olla ka kõik muu: egoism, julmus, sadism. Filmi autorid näitavad räpast töölislinna metsikute kaklustega juhiportreede taustal. “Vera” sotsiaalne diagnoos on halastamatu, demonstreeritakse haiget ühiskonda, mis jõudnud kriitilisse staadiumi, kus reaalseid pääsemislootusi enam pole, on vaid illusioonide fataalne kuhjumine. Hakkab mängima filmi pealkirjaline metafoorika, “Väike Usk” (vene keeli tähendab “vera” ju usku), tüdruku naiseinstinkt käsib pageda armastusse, seksi. “Väike Vera” hüperboliseerib vene kinematograafilist kogemust, aimuvad tsiteerivad elemendid teemal “inimese saatus” või “maine armastus”. Verat on peetud kujundlikult kunagise töölisfilmi “Kevad Ülejõe tänaval” mehelikult sarmika  peategelase Saška Savtšenko pettunud tütreks, kes ei usu enam hüpnootilisse sotsialismimüüti ja võtab hüsteeriliselt elult, mis võtta annab. Industrialiseerimise, terasesulatajate ja masinaehitajate kõrgromantika, mis haaravalt pulseeris viiekümnendate proletaarses hitis “Kõrgus”, nüüdses demoraliseerunud töölislinnakus enam ei toimi; siin möllavad vaistud, pime mäss nõukaelu masendava rutiini vastu.

“Väike Vera” oli kui hüpe tundmatusse, Natalia Negoda jaoks kujunes see uskumatuks lennuks ühest sotsiaalsest formatsioonist teise. Kui filmi alles vändati, oli ta lihtne nõukanäitleja, kes ööbis koos kurnatud kinogrupiga provintsilinna võõrastemaja Spartak spartalikus numbritoas ja einestas sööklas, peos kuivatamata alumiiniumist kõver kahvel, taldrikul maitsetud makaronid hakklihaga. Juba pooleteise aasta pärast aga serveeris Kesktelevisioon teda külalistähena Oscari tseremoonial, briljantides ja hiilgavas tualetis. 1989. aasta mais figureeris ta efektselt Playboys, muutudes kodumaal ühekorraga kirglikuks kadestamis- ja mustamisobjektiks. Ameerikas linastunud “Vera” sigitas sagina, kogu reklaam oli fokuseeritud ikka sellele seksile ühiselamus. Pasundati: film tõestavat lõplikult ja lihalikult, et ka vene naine on rindadega olevus.

“Väike Vera”, mis oli kvintessents režissöör Vassili Pitšuli, tema stsenaristist naise Maria Hmeliku ja Natalia Negoda ühispüüdlustest, jäi näitlejanna karjääri tipuks. Teda filmiti hasartselt veel mitmel korral kodus ja USAs, ent see oli inerts. Abiellunud vene emigrandist majandusmehega, suundus ta elama Los Angelese, läks siis teadagi mehest lahku ja eemaldus tasa ka filmikunstist. Ta on tunnistanud: hetkest, mil ta harjus mõttega, et on aina vähem seotud kinoga, oli ta vaba ja õnnelik.

Negoda jäi viimaseks nõukogude filmidiivaks. Nõnda kui Gorbatšov jäi viimseks nõukapresidendiks. Ajaloopöördel mõlemad laineharjale paisatud, vajuvad nad nüüd aeglaselt unustusse. Nad olid vaid instrumendid fataalia tujukais kätes. Gorbas polnud Stalini mastaapi ja Negodas Mordjukova võimsust. Tänapäine maailm ei vaja siirast seksi, vaid purskavat pornot.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming