Kaameraga issanda loomaaias

Denis Côté: „Filmitegija peab välja töötama isikupärase maailma nägemise viisi. Jääb mulje, et filmikoolist ei saagi midagi üllatavat tulla.“

CORA FRISCHLING

Mis pärast nimeka Kanada filmirežissööri Denis Côtéga kohtumist meelde jääb: ta on väga pikk, rohkelt tätoveeritud ja väga lahke küsimustele vastama. See komme on tal jäänud ajast, kui ta veel filmikriitikuna tegutses, tunnistab ta hiljem, kuna siis tuli tal küsitlejana üle elada väga napisõnalisi inter­vjuusid.

Pärast mitme lühifilmi lavastamist ja rohkemal või vähemal määral filmitööstusega seotud ametikohti tegi Prantsuse Kanadast pärit Côté 2005. aastal oma debüütfilmi „Põhja osariigid“,1 mis tõi talle kohe Locarno filmifestivali peaauhinna Kuldleopard. Locarnos on ta sellest ajast peale olnud sagedane külaline, 2008. aastal võttis ta sealt filmi eest „Ta soovib segadust“2 parima režissööri preemia, et naasta kaks aastat hiljem filmiga „Curling“ (2010).

Kaks viimast filmi „Vic + Flo nägid karu“ ja „Boris ilma Béatrice’ita“3 linastusid Berlinale võistluskavas.

Enamiku tema filmide tegevus toimub ühiskonnast ja päevasündmustest välja lülitatud paigus. Külad, metsad ja tühermaad on fooniks ebatavalistele lugudele, mis mängivad julgelt vaataja ootustega. Sarnaselt oma filmidega meeldib Côtéle mängida ka vestluspartneri ootustega. Pealtnäha küll väga meeldiva ja vastutuleliku vastajana on Côtél kombeks jutu sisse punuda peegeldusi iseendast ja toimuvast vestlusest, tekitades sellega kerge segaduse, kas võtta äsja öeldud sõnu tõe pähe või tõlgendada neid reaktsiooni otsiva provokatsioonina. Oma viimast filmi Berliinis tutvustades kirjeldas ta filmi mõtet ja sündmustikku filmijärgses küsimusevoorus ühtviisi ja mulle vaevalt 15 minutit hiljem juba täiesti teisiti.

Aeg-ajalt viitab ta iseendale kolmandas isikus – komme, mida teadagi seostatakse pretensioonikusega. Tema viisis kõnetada Denis’ eri kehastusi on aga pigem midagi mängulist, kuna pretensioonikus oleks tugevalt konfliktis temaa üldise oleku ja geriljastiilis filmitegemise meetodiga.

Tema originaalne filmitegemise viis on ilmselt ka üks põhjusi, miks Côté sai kutse tänavusele Karlovy Vary festivalile, et olla mentoriks kümnele noorele Euroopa filmiüliõpilasele, kes esitlesid festivalil oma lühifilme programmi „Future Frames“ raames. Kanada filmitegija arutas nendega meistriklassides lavastamisküsimusi ja andis näpunäiteid filmitööstuses orienteerumiseks. Tarkust tulime otsima meiegi.

Kuidas sa alustasid oma lavastajateed?

Denis Côté: Ilmselt tuleb mul alustuseks natuke rääkida oma lapsepõlvest, sest sealt see pihta hakkas. Ma olen pärit kultuurihuvideta perest. Ei kino ega teatrit. Me ei käinud väljas, et vaadata mõnd erilist teost või ettekannet. Ka raamatuid polnud kodus kuigi palju. Seega oli kõik kultuurialane mulle uus ja huvitav. Olen praegu täpselt vastavas eas, 43aastane, mis läheb kokku videomakkide tulekuga 1980ndate aastate keskel. Elasin 1985. aastal 12aastase teismelisena koos videomakiga meie eeslinnamaja keldris. Videokassetid olid just siis saanud väga populaarseks. Vaatasin kõike, mis laenutustest saada oli, eriti õudukaid. 14aastasena olin nagu õudusfilmide entsüklopeedia. Seepärast olin kindel, et hakkan 18aastasena kolledžis filmindusega tegelema. Seal hakkas mulle külge juba teistsugune filmikunst. Sain mingi nimekirja uute ja tundmatute nimedega nagu Pasolini, Godard, Fassbinder, Cassavetes, ja mõtlesin endamisi: kes on need inimesed? Hakkasin otsast vaatama ja mu elu tegi pöörde. Õudukad ei tundunudki pärast seda enam nii huvitavad. Plaanisin hakata ise lühifilme tegema. Ma ei ole kunagi ülikoolis käinud, töötasin muusikatööstuses paljude rokk- ja metal-bändidega. Reisisin koos nendega ja korraldasin kontserte. Mul olid pikad juuksed, tundsin kõiki ja käisin pidevalt väljas. Olin suur suhtleja. Nii et tänu kontserdikorraldamise kogemusele tuli ühe filmi võtete organiseerimine mulle 19-20aastasena väga lihtsalt. Passisin kohalikus filmoteegis. Sealt sain oma filmihariduse, ilma et oleksin pidanud ülikooli minema. Siis pakuti mulle tööd raadios ning seejärel ajalehes filmikriitikuna. Olin alati linastustel, kriitikuks sattusin seega juhuse tahtel. Pärast kõiki neid lühifilme ja kriitikuametit tulin töölt ära, et võtta improviseerimise korras üles oma esimene täispikk film. Olin siis 31aastane, mis on debüteerimiseks igati õige iga. Mul oli alati olnud unistus saada filmitegijaks, teismelisest peale. See oli mu kirg.

Kas kaalusid ka akadeemilist rada filmihariduse omandamiseks?

Mul ei ole kolledžikraadi. Ma ei ole ülikoolis käinud ega üheski filmikoolis. Naljakas, sest tänapäeval kutsutakse mind tihti ülikoolidesse rääkima. Siin Karlovy Varys olen mentoriks kümnele noorele filmitegijale, kes kõik on koolist. Ma ei taha olla ebaviisakas ega neid mingil moel solvata, aga pean neile mõnikord otse ütlema: tõsi, ma ei ole korralikus filmikoolis käinud nagu teie siin, aga vaadanud teie filme, pean ütlema, et need on konventsionaalsevõitu. Tuleb välja arendada oma isikupärane maailma nägemise viis. Selle programmi raames nähtud filmid olid tehtud koolis, kus kehtib hulk reegleid. Mul pole aimugi, mis nad minust mõtlevad, kui ma sellise arvamusega lagedale tulen. Mõnikord käituvad nad nii, nagu teaksid kõike, aga ise on ainult 24aastased. Eks nad ilmselt õpi, ma loodan. Jääb mulje, et filmi­koolist ei saagi midagi üllatavat tulla.

Jällegi, tahtmata olla ebaviisakas, aga tudengifilm on tudengifilm. 25 filmi järjest ära vaadanuna leian umbes kaks, mille maailmakäsitus on tõesti originaalne. Siin olen seni näinud viit lühifilmi ja neist ühe autor on minu arvates filmilavastaja. Teistega on kõik hästi, nende vaatenurk on tavapärane, loo jutustamise oskus hea ja tehniliselt on kõik väga hästi tehtud. Aga mulle tundub, et neil on vaja töötada isiku­pärase nägemisviisi kallal. Eile hommikul oli mul nendega meistriklass ja ma näitasin neile seal oma esimest mängu­filmi, mille olin teinud nullraha eest mini-DV-kaameraga. Ma ei tea, mis nad sellest arvasid. Üliõpilastööde puhul näen, et iga lühifilmi eelarve on suurem kui minu esimeste mängufilmide oma. Ma ei teagi, kuidas nad suhtuvad minusse kui mentorisse, sest kõik, mis mul neile pakkuda on, on need veidrad, eksperimentaalsed täispikad filmid.

Kas sinu arvates peaksid siis kõik alustama rahatu geriljafilmi­tegijana?

Just seda ma neile ütlengi: ärge kartke! Paljud neist on kartlikud. Nad ei lähe võtetele, enne kui soovitud raha on koos. Hirmust ei eksperimenteeri nad iial millegagi. Nad on noored ja teavad, et tänapäeval võib igaüks olla filmitegija – seepärast tahetakse kohe maha saada millegi täiuslikuga. Ma püüan neile selgitada, et pole tarvis. Tehke kõige originaalsem film, mitte kõige parem. Tundub, et neid innustab mu teekond filmitegijana. Räägin neile, et ei ole koolis käinud ja filmisin mini-DVga ja 8mm filmilindile, isegi videokaameraga, kui vaja. Püüan edasi anda isetegemis­energiat, mida ma neis ei ole tunnetanud. Nende filmide lõputiitreid vaadates on näha, kui pikad need on. Viis inimest teevad võileibu. Tehke lihtsalt oma film kolme inimesega, võtke kaamera kätte ja astuge uksest välja! Võib-olla on asi minus, et mul on filmikunsti selline punksuhtumine, mida neil pole.

Igatahes ei ole mul mingit tarvidust neile muljet avaldada. Nad vaatavad mulle otsa, mõeldes: kes see tüüp on? Ja hea ongi.

Ka sa soovid teha ükskõik millist piiramatu eelarvega filmi koos sellega kaasneva vabadusega?

Minu arvates on see müüt. Mida väikesem eelarve, seda suurem vabadus. Suurema eelarve puhul hakkab tekkima väikeseid enesetsensuuriilminguid. Raha äratab vastutustunde. Olen seda ise kogenud. Mulle anti kaks miljonit dollarit ja ma tahtsin selle summaga ettevaatlikult ümber käia. Mis sellist mõtlemist põhjustas? Valitsus eraldas mulle sellise eelarve ja mäletan, kuidas istusin nende ees ja rääkisin, mida ma teha kavatsen, aga endal oli sisimas kogu aeg tunne, et ma ei peaks seda asja siin üldse praegu ajama. See pole samasugune tegemine kui muidu. Olematu eelarve, kolme sõbra ja autoga on täielik vabadus lollusi teha. Need on tavaliselt mu kõige huvitavamad filmid. Raha ei tohiks meie filmivestlustes üldse tingimuseks olla, aga õnnetuseks on see kõigi kinnismõte. Kui sa küsid, mida ma Hollywoodis 100 miljoni dollariga peale hakkan, siis ma ei oska sellele vastata. Mul pole au­ahneid taotlusi. Ma ei suuda sellist võimalust ette kujutada. Ma ei tea, kuidas see tundub. Noorena ei unistanud ma Holly­woodis oma sõjafilmi tegemisest ja ma ei projitseeri end üldse tulevikku. Elan tõesti-tõesti üksnes olevikus ja ehk ka väikese järgmise kuu arvestusega, mingeid kalkulatsioone ma ei tee. Aga noored kalkuleerivad, ma tunnen seda. Iga linastuse lõpus küsitakse neilt tuleviku ja järgmiste projektide kohta ning nad vastavad näiteks, et valmistavad ette oma esimest täispikka filmi. Nad on 24 aastat vanad ja teinud ühe lühifilmi! See ajab mulle judinad peale. Mina lihtsalt ei ole selline.

Kuidas sa uue filmi tegemist alustad?

Ma olen teinud kümme mängufilmi. Suure filmi puhul töötan kolm aastat käsikirja kallal, organiseerin filmi rahastust, mõtlen dialoogide ja näitlejate peale. See on selline tavapärane teguviis. Panen teisi oma kirjutatud teksti lugema ja kuulan nende nõuandeid. Nende kolme ettevalmistusaasta vältel sean aga endale eesmärgiks võtta sõpradega üles ka üks eksperimentaalsem film. Lõpuks on mu filmograafias suur, väike, suur ja väike film, kui eelarvest lähtuda. Püüan suurte filmide vahel väikeste tegemisega ellu jääda. Väikesed filmid on tavaliselt kontseptsioonid. Näiteks tegin loomaaias filmi loomadest, sest üks mees ütles, et võin alati tulla, ta annab mulle oma loomaaia. Olin nagu teismeline: vau, mul on loomaaed, äge! Ja me hakkamegi otsast peale, organiseerime, improviseerime. Mul ei olnud ausalt öelda aimugi, mida ma teen … Me filmime loomi. Selline oli „Bestiaariumi“4 saamislugu. Võtame üles loomadega stseene. Vestleme omavahel, on mingid märkmed, aga ei ole mingit selgust, kuhu teel ollakse. See on põnev. Adrenaliinilaeng. Kui film on valmis, naasen oma tavalise käsikirja juurde, hakkan helistama näitlejatele ja teen sellist veidi argisemat filmilavastajatööd. Ja mul on vaja mõlemat tüüpi energiat. Minus on vist midagi skisofreenilist, justkui toimetaksid suur ja väike Denis.

See on ka üsna praktiline filmitegemise viis.

Nojah, kuula kas või mind rääkimas. Ma räägin kiiresti, elan kiiresti. Ma ei räägi nagu mõni suur intellektuaal. Ma pole mõni pretensioonikas tüüp, kes nõjatub tooli seljatoele. Minu arvates on mu filmid samasugused nagu ma ise: väga orgaanilised, üsna veidrad ja kindlasti mitte täiuslikud. Loodan, et nad võluvad oma lõpetamatuses. Teen aastas ühe filmi ja ergutan ennast juba järgmist ette võtma. Nagu võistleksin ajaga. Ilmselt on õige väita, et kvantiteet on minu puhul kvaliteedist tähtsam ja ma võtan seda komplimendina.

Sinu filme vaadates ei jää küll sellist muljet, nagu poleks kaadrid läbi mõeldud. Need tunduvad vägagi komponeeritutena.

Visuaalne külg on tavaliselt jah planeeritud. Kui „Bestiaariumi“ vaadata, on selge, et otsus filmida staatiliste kaadritena oli teadlik. Aga mis ma nende kaadritega peale hakkan? Pole aimugi. Selle filmi ülesvõtmine oli igav, filmisime kõik need perfektsed kaadrid järjest ära. Ja siis, montaažilaua ääres, hingasime koos monteerijaga sügavalt sisse ja küsisime endalt: kas see on film? Kas kinodele või muuseumidele? Kas see on pigem midagi installatsioonilaadset? Ja me arutasime tunde selle üle, mida põrgut me just parasjagu vaatame. Mulle meeldib see üliväga.

Kas see tähendab ka mäekõrguse materjalihunniku läbitöötamist?

Jah, meil on palju materjali. Me räägime sellest ja teadvustame endale, et see pole narratiiv. „Bestiaariumis“ ei räägi me lugu. Olen teinud ka filmi „Korjused“, ja veel ühe, pealkirjaga „Rõõm mehe ihalusest“.5 Neil filmidel ei olnud mitte mingit käsikirja, olid vaid kontseptsioonid. Ja need läksid omamoodi korda. Mõni tuli minu juurde, öeldes, kuidas ta eelistab vaesemat Denis’d. Teised ei vaata neid filme iial, sest nad tahavad suuri näitlejaid ja selgeid lugusid. Nende suust võiks kõlada: oo, sa tegid filmi Denis Lavant’iga. Neile meeldib rohkem narratiivsus. Mu looming on nagu sein, milles on kiviks iga mu film. Mõni on suurem, mõni väiksem. Ma ei plaani midagi. Ma olen sõber kõigi nende teiste Québeci filmitegijatega nagu Jean-Marc Vallée, Xavier Dolan, Denis Villeneuve, Philippe Falardeau … Nendega rääkides tunnetan suhtumist, et nad käsitlevad mõnd oma filmi mingil tasandil, millele peab järgnema kõrgem, sellele omakorda veel kõrgem ja muudkui nii edasi. See on eesmärk, mille poole püüeldakse. Mäletan, kuidas üks neist mult küsis: Denis, miks sa „Bestiaariumi“ tegid? Mina vastu, et mis mõttes. Tema omakorda: „Denis, sa oled teinud ju „Curlingu“ ja „Vic + Flo“. Need on suurepärased lood, suurepärased filmid! Istu maha ja kirjuta valmis oma meistriteos! Võta aeg maha! Miks minna ja raisata aega loomade filmimisele mingis loomaaias?“ Ja isegi kui nad seda minult ei küsi, tunnen ikka, et tahan selliseid filme teha. Võib-olla see on ebaküps otsus. Võib-olla tõesti raiskan aega. Xavier Dolan teeb parasjagu 35 miljonit maksvat filmi. Kas sa arvad, et järgmisena võtab ta ette ühemiljonilise Québecis ülesvõetava filmi? Ei võta. Ja ma ei usu ka, et Denis Villeneuve tuleb pärast „Blade Runneri“6 lõpetamist tagasi Québeci filmi tegema. Mina olen sedasorti inimene, kes seda teeks. Võib-olla tähendab see, et ma ei ole edasipüüdlik. Olen lihtsalt tööinimene. Mul on uus idee, ma teen uue filmi.

Paljudes filmides otsid mängufilmi ja dokumentalistika piiri. Tihti esineb elemente, mis teevad reaalsuse ja kujutelma eristamise keeruliseks. Mis sind selle juures paelub?

Mulle meeldib teha filme, mis asuvad veidi väljaspool reaalsust. Mõnd mu filmi vaatama asudes võib vaatajale jääda mulje, et tegu on tüüpilise olmerealismiga, aga ma otsin tavaliselt võimalusi siin-seal reaalsusest välja libiseda. Näiteks filmis „Boris ilma Béatrice’ita“ on selge, et võti on Denis Lavant’i karakteris. On ta tõesti olemas? Vaatajana pean selliseid asju põnevaks. „Vic + Flo“ näitab justkui tavalist armastuslugu, aga sellisel juhul tekib küsimus, kuidas lõppu tõlgendada. Mis see on? Võtan üle animatsioonist, groteskist, õudusfilmižanrist. „Curling“ on väga realistlik, aga on surnukehad lumel ja väike tüdruk näeb tiigrit. Kas need on ka päriselt? Mulle meeldib selliste elementidega mängida. Ja ka žanritega. „Bes­tiaariumis“ on kõik justkui orkestreeritud, aga film välja näeb dokumentaalfilmi moodi. Uus film, mille just tegin kuue kulturistiga, näeb välja nagu dokk, aga kõik on lavastatud. Öeldakse, et filmikunst on surnud, aga minu meelest võib veel paljutki proovida. Vahest kavatsused iga kord ei toimi, aga mulle meeldib segada pealtnäha võimatuid asju.

Kas su uus film kuulub väikeste, eksperimentaalsemate filmide hulka?

Eelmine film „Boris ilma Béatrice’ita“ ei olnud mu elu kõige ägedam seiklus, sest seda ei võetud nii hästi vastu nagu mu teisi filme. Festivalikülastusi oli märksa vähem ja kirjutati väga laitvaid arvustusi. See pani mõtlema, et peaksin korraldama oma viimase filmi matused ja tagasi pildile tulema. Tegema ühe vana hea Denis’ filmi ja seda nautima. Tahtsin teha dokfilmi ühest tuttavast hullust kulturistist. Tundus aga, et ainult temast filmi teha on võimatu. Hakkasin tema Facebooki lehel ringi luurama ja nägin, et tal on umbes 5000 sõpra, kellest 4000 on kehakultuurlased. Ja milline on kulturisti profiilipilt?

Üks sadadest õlitatud musklitega fotodest?

Täpselt: nägu, rind ja musklid. Hakkasin otsima kõige omanäolisemaid tegelasi. Kohtusin rollivaliku jooksul neist umbes 25ga ja mõistsin, et tahan teha hübriidfilmi, pooleldi mängu- ja pooleldi dokumentaalfilmi. Ja mitte mingit friigitsirkust. Ma ei taha nende üle naerda. Nad võivad küll olla naeruväärsed, aga mul ei olnud plaaniski nende üle nalja heita. Lootsin teha filmi, mis lõpus mõjuks hoopis õrnatundelisena. Loodan, et mu nägemisviis on heatahtlik. Tahan neid kaitsta, et nad ei paistaks nagu mingid hullud koletised.

Ilmselt võib seda filmi pidada väikeseks, aga igal juhul olen ootusärev. Kuulutame selle esilinastuse varsti välja. Võid arvata, kus see linastub. Väga varsti.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Les états nordiques“, Denis Côté, 2005.

2 „Elle veut le chaos“, Denis Côté, 2008.

3 „Vic + Flo ont vu un ours“, Denis Côté, 2013; „Boris sans Béatrice“, Denis Côté, 2016.

4 „Bestiaire“, Denis Côté, 2012.

5 „Carcasses“, Denis Côté, „Que ta joie demeure“ Denis Côté, 2014.

6 „Blade Runner 2049“, Denis Villeneuve, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming