Käärkätega filmiinspektor Artur Adsonist, Eesti kinotsensorist aastail 1935–1940

Jaak Lõhmus

Aukartust äratava mahuga raamatu „Marie Under” vastukaja on juba varsti kahe kuu kestel lainetanud ajalehtede kultuurikülgedest naljanurkadeni. Ammu ei ole eesti vaimuheeroste eluseikade ja tegevuse ning selle üleskirjutuse üle arutatud sedavõrd laial pinnal. See on tervitatav. Raamatu nimikangelase kõrval on retsensioonides vaata et Tuglasestki rohkem tähelepanu köitnud Artur Adson, luuletaja, näitekirjanik,  teatrikriitik, Marie Underi abikaasa ja elukroonik.

Mõistagi. Raamatu siiski piiratud tekstimahu ja sisulise suundumuse pärast on teoses ja mõnes selle juba olnud vastukajaski üksnes nimetatud üht olulist viisaastakut Artur Adsoni elust, aastatel 1935–1940 peetud filminspektori, loe: kinotsensori ametit. Just Artur Adson oli esimene ja viimane mees Eesti Vabariigis, kes valvas mainitud aastail,  et maarahva hulgast võrsunud filmisõprade vaateväljale ei satuks ükski ülearu pikk suudlus, murettegevalt kirglik kallistus või siivutuna mõjuv jõnkslik tantsusamm. Järele tuli muidugi vaadata ka muude kinolinal nähtavate asjade üle: räige propaganda ning vägivald.

Kummati ei ole Eesti filmikäsitlusteski Adsoni huvitava ameti mainimisest palju kaugemale jõutud. Põgusalt rooskab „ronieestlast” Adsonit Ivar Kosenkranius oma tellimuslikus  publikatsioonis „Eesti kino minevikuradadelt” (1964, vt näiteks lk 61), uue iseseisvuse tulles aga ei ole tihatud filmitsensuurist oma aja Eesti Vabariigis eriti pikalt rääkida, võibolla ei ole tahetud muistset paleust määrida. Ometi tuleb nõustuda Eduard Vallastega, kes Artur Adsoni toonasest leivatööst kirjutades märgib: „Kui veel meele tuletame juhtumeid teiste maade filmitsensorite otsustest filmide suhtes, siis saame p i l d i f i l m i-m o r a al i s t  m e i l  j a  m u j a l  m a a i l m a s” („Film moraalikääride vahel”, Huvitav Žurnaal, hilissügis 1938, lk 6).

Tsensuuri ja ajastu mentaliteedi vastastikused peegeldused on pikemalt süvenematagi aimatavad. Soomlased on oma filmitsensuuri ajaloost kaante vahele saanud mitu soliidset raamatut. Allpool siiski ainult väga põgusalt libisemisi Eesti filmitsensori tegevusest, peamiselt ajakirjanduslikele allikatele toetudes, arhiivikaevamised võtab  millalgi küllap ette keegi teine. Huviline leiab Artur Adsoni omakäelise kokkuvõtte „Filminspektorina Siseministeeriumis” „Siuru-raamatust” (kirjastus Tänapäev, 2007, lk 263 jj). Selles põhjendatakse ka mõningate filmide kärpeid ja mainitakse ära keelatud filme.       

1935. aasta kinoseadus

Eesti Vabariik sättis kinopidamist ja filmindust seadustega kahe kümnendi jooksul korduvalt. 8. veebruaril 1935 Riigivanema poolt dekreedina antud „Kinoseadus” jõustus 1. aprillist 1935 (RT 17, lk 397–400). Neljast peatükist koosnev seadus toob 2. peatükis muu hulgas järgmised paragrahvid: „§ 7. Film oma sisult  ja kujutluselt peab olema rahva elu ülesehitav ja kasvatav. Ei anta luba filmide välja- ja sisseveoks, kui need on vastuolus seadustega või määrustega, või kui need võivad mõjuda ohtlikult avalikule rahule või julgeolekule, kõlblust mahakiskuvalt, usulisi või rahvustundeid haavavalt, Eesti Vabariigi või ta organite või asutiste auväärsust või välissuhteid riivavalt. – § 8. Filmi nimetus ei tohi olla kõmulise iseloomuga ega anda ebaõiget kujutlust filmi  sisu kohta. Filme võib näidata ja reklaamida ainult sisseveoks lubatud nimetusega. – § 9. Filmide eestikeelse tekstilise osa sissetoomine välismailt on keelatud. – § 10. Filmide välja- ja sisseveo kontrolli teostab Siseministeerium filmiinspektori kaudu. Filmiinspektori ülesandeid täidab üks filmikomisjoni liige Siseministri määramisel. Filmikomisjoni koosseisu määrab Siseminister kokkuleppel Haridus- ja sotsiaalministriga ning Majandusministriga.” 

4. märtsil 1935 annab siseminister Kaarel Eenpalu välja „Filmikomisjoni koosseisu määruse”, milles seisab: „§ 1. Filmikomisjon on viieliikmeline. Ta koosneb: kahest Siseministeeriumi, ühest Haridus- ja sotsiaalministeeriumi, ühest Majandusministeeriumi ning ühest sihtasutise „Eesti Kultuurfilm” esindajast. Filmikomisjoni esimeheks on üks Siseministeeriumi esindajaist Siseministri määramisel”. Etteruttavalt: juba 27. mail 1935 annab siseminister  täiendava määruse, milles filmikomisjoni nimetatakse ka üks Kaitseministeeriumi esindaja. 1. aprillil jõustunud „Kinoseadust” täiendab juba 27. aprillil siseministri detailitihe „Kinomäärus” (RT 39, lk 926−931). Aga olgu, filmiseadus(t)e areng ja arendused Eesti Vabariigis jäägu arutamiseks kusagil mujal. Omal ajal leiavad kinoseadus ja -määrus küllalt elavat kommenteerimist ajakirjanduses. 

Filmikomisjoni tõmbtuuled

Artur Adson, Päevalehe teatrikriitik, kes on 1935. aasta alguses silmanähtavalt aktiviseerunud filmiarvustuste kirjutajana, saab märtsikuus telefonikõne siseministeeriumist kutsega uude ametisse. 26. märtsi Päevaleht  teatab: „Artur Adson filmikomitee esimeheks. Siseminister määras filmikomitee koosseisus: kirjanik A. Adson, siseministeeriumi assistent E. Ojamaa (Aleksejev), haridusm. Koolivalitsuse abidirektor A. Borkvell, majandusministeeriumi sekretär K. Maranik ja sihtasutuse „Eesti kultuurfilmi” esindaja R. Övel. Komitee esimeheks nimetas siseminister A. Adsoni”. Uudisnupu koostaja on seadusepärast „komisjoni” nimetanud oma nimega. Niivõrd mõjuka institutsiooni  ümber hakkab aasta-aastalt keema pingeid.

Näiteks 1938. aasta 5. mail nimetab siseminister uue filmikomisjoni koosseisu: „esimehena siseministeeriumi üldosakonna abidirektor O. Angelus, liikmetena riiklikust propagandatalitusest E. Kigaste, haridusministeeriumist V. Alttoa, sõjavägede staabist major A. Luts ja „Estonia” teatri näitleja A. Lauter” (Päevaleht 6. V 1938, lk 3). See on juba vähemalt kolmas koosseisuvahetus. Filmiinspektorina  jätkab Adson. Veebruaris 1936 teeb Päevaleht kokkuvõtte filmiinspektori lõppema hakkavast esimesest tööaastast. Selgub, et inspektori veto on saanud tosin filmi, seejuures märgitakse, et „filmiinspektuuri suhtes ei või kõnelda mingisugusest tsensuurivaljusest. Ukse taha jäänute hulgas pole ühtki, mille nägemata-näitamata jäämisest peaks kellelgi olema kaevata”.

„Ligi aasta kestnud filmiinspektuuri töö tulemusi. –  Saksa film on labastanud ja labastab Eesti publiku maitset” (Päevaleht 16. II 1936, lk 6) 1937. aastal puhkeb torm veeklaasis Zarah Leanderi liiga sügava dekoltee pärast filmis „Premjäär” (lavastaja Géza von Bolvary) ja filmiinspektor tahab filmist välja kärpida kõige tähtsama laulu. Filmilevitajate protesti peale lubab filmikomisjon pildi linale ainsagi kärpeta („Filmiinspektor kahe komisjoni vahel”, Päevaleht 22. IV 1937, lk 7). Inspektori otsuste  peale edasikaebamise õigus oli sätestatud juba 1935. aasta seaduses, kuidas teisiti. Oma mälestustes jutustab Adson, kuidas tema otsus jäi vaidlustes lõpuks peale vatamata kaebustele soses Marlene Dietrichi filmi „Hispaania capriccio” (Josef von Sternbergi lavastatud „Saatan on naine”, 1935) keelamisega.   

Eesti suurim filmivaatleja

Kinotsensori tegevus pakkus mõistagi huvi põnevust otsivale ajakirjandusele. Mainitud Eduard Vallaste artiklis kirjeldatakse filmiinspektori tegevust üsna värvikalt, tuues ka võrdlusi filmitsensuurijuhtumitega teistel maadel. Huvitavat Žurnaali võiks nimetada omas ajas „kvaliteetseks meelelahutusajakirjaks”.  Illustreerivate menufilmikaadrite kõrval tihati selle lehekülgedel tihtilugu esitada ka aktifotosid. Eduard Vallaste kirjutab: „Pimedas kinosaalis istub üksik mees ja vaatleb ekraanil lahtirulluvat filmisündmustikku. See keskpäevane filmiseanss ongi määratud ainult sellele üksikule vaatajale. Tihti juhtub, et ta nädalate viisi iga päev vaatab filme, ikka eriti tema jaoks korraldatud seansil. Filmisõber arvab, et seda meest võiks  kadestada. Meie ei jaga seda arvamust, sest see üksik kinosistuja on f i l m i i n s p e k t o r, kes meil kehtiva kinoseaduse põhjal teostab filmide tsenseerimist. Ta on suurim kinokülastaja Eestis. Ta näeb kõik filmid, mis avalikkuse ette ei pääse. Ta läheb kinno mitte siis, kui ta tahaks minna, vaid siis, kui on tarvis filmi tsenseerida. Seepärast tema saatus ei ole kadestamisväärne. Ta ei tohi lasta end kaasa kiskuda filmisündmustikust, ei tohi lasta mõjule pääseda  isiklikku maitset ja sümpaatiat, vaid peab karmilt-asjalikult hindama filmi iga stseeni kõlbluse ja meil kehtivate poliitiliste tõekspidamiste seisukohalt, et filmiettekanne ei muutuks kümnetele tuhandetele inimestele meile vastuvõetamatute kommete ja ideede propageerimiseks” („Film moraalikääride vahel”; Huvitav Žurnaal, hilissügis 1938, lk 4-5).

„Eesti suurima filmivaatleja” otsuseid vaetakse muidugi Esmaspäeva veergudel: „Filmitäht  käib läbi tsensorifiltri” (Esmaspäev 2. XII 1939, lk 5). Seal märgitakse muu hulgas ära ka isikud, kes käivad koos Adsoniga aeg-ajalt privaatseansse nautimas: teatraalid Rahel Olbrei ja Hanno Kompus. Selgub ka, et pilt üksiklasest filmitsensorist hämaras saalis helendava ekraani valgel on Vallaste väljamõeldis, seaduse järgi on Adsoniga koos saalis enamasti ka filmide maaletoomise eest vastutav tolliametnik, 1939. aastal „tollikorraldaja” J(aan)  Hoidorf. Siiski, hoolimata sahinatest ja kõmust, oli Adson arvatavasti omal ajal kõige rohkem filme näinud eestlane. Kas just kõige pädevam, aga ekspert igal juhul. Adsoni mälestuste kohaselt vaatas ta viie aasta kestel umbes 1500 mängufilmi. Nii palju filme ei näinud toona ükski kriitik, tolliametnik ega filmilevitaja. Arhiiviuuringud vaevalt siin erilist täpsust lisaks toovad, suurusjärk on õige, umbes 300 filmi aastas,  väga tähelepanelikku vaatamist.

Adsoni varasemate märkmeraamatute pedantset detailimaiust meenutades võib arvata, et ta pidas ka filmipäevikuid, paraku on niisuguste Eesti filmi(levi)looliselt tähtsate märkmekogude võimalik olemasolu siiani üksnes oletus. Küllap saadud kogemus kehutas 50. eluaastani jõudnud Artur Adsonit pikemini arutlema kodumaise filminduse üle. Mainitagu näiteks artiklit Eesti Kirjanduses „Filmist ja kirjandusest”  (1939, nr 5, lk 221−225). Ja kõrval muutmata kirjaviisiga veel üks kinotsensori arvamus Eesti mängufilminduse tulevikuväljavaateist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming