Kättemaks, seadus ja vendlus

Donald Tomberg

On poliitilist taustaplaani, krimilugu, au ja veritasu, üksindust, reeturlust ja sõprust, ühe poisi suurekskasvamise lugu, armastust ja veriseid suremisi.Mängufilm „Vasha”, (Eesti-SaksamaaSoome-Iirimaa, 2009, 100 min.), režissöör Hannu Salonen. Stsenaristid Mart Kivastik, Katrin Laur, Hannu Salonen. Operaator Rein Kotov, kunstnik Jaagup Roomet, helilooja Ray Harman, monteerija Julia Oehring. Osades Mehmet Kurtuluş (Artur), Mart Müürisepp (Tom), Rein Oja (Rain), Jan Uuspõld (Jüri), Tim Seyfi (Gloobus), Adnan Maral (Kerim), Malla Malmivaara (Angelina), Liina Tennosaar (Tomi ema). Produtsendid Piret Tibbo-Hudgins ja Philipp Homberg, kaasprodutsendid Jarkko Hentula ja Nathalie Lichtenthaeler. Allfilm (Eesti), Homberg Filmproduktion (Saksamaa), Juonifilmi (Soome), Wide Eye Films (Iirimaa). Esilinastus 22. I Tallinna kobarkinos.   Kunagi ammu jooksis kinodes India film ”Kättemaks ja seadus” ning teemana on kättemaks ja seadus üsna tähtsal kohal ka uues eesti filmis „Vasha”. Kuid veritasu ja seaduse teema on siiski vaid üks „Vasha” mitmetest liinidest. Teljena on selles filmis olulisim vendlus (vaša tähendabki tšetšeenidele venda) ning läbi vendluse areneb vaataja ees ühe nooruki täiskasvamise lugu.

Hulgaliselt opositsioone 

Süžee on lühidalt järgmine: kuueteistaastane, hüperaktiivsusele kalduv Tom, keda tõmbab rohkem tänavaelu kui koolipink, satub juhuslikult tšetšeenidele pandud autopommi plahvatuse pealtnägijaks. Tom saab õnnetuses kergelt viga ning avastab end seejärel ühes haiglapalatis koos tšetšeen Arturiga. Edasi kulgevad sündmused juba teatava paratamatuse tähe all. Tom kiindub Arturisse (nähes temas ilmselt isa või vanema venna kuju), Arturi jaoks  on Tom esialgu lihtsalt tüütus. Ent kui tegevuse käiku sekkub Eesti politsei, on Arturil ometi vaja Tomi abi, et haiglast põgeneda. Edasiste sündmuste arenedes saavad need kaks, iseenesest nii erineva tausta ja karakteriga tegelast üha lähedasemaks, tekkinud sidet võiks nimetada ka omamoodi vendluseks. (Samas võib märkida, et vähemalt Eesti vaataja jaoks seob neid tegelasi juba ette ka teistsugune äratundmine. Eestlased on tšetšeenidega solidaarsed,  mõlemad rahvad teavad hästi, mida tähendab vastupanu vabaduse nimel.)

Kuid Arturi saatus kisub teda veristele radadele. Kui mehel avaneb võimalus maksta kätte mõrvatud pere eest, pole tal enam tagasiteed. Ohu ja kättemaksuspiraalil üha allapoole tiirlevale Arturile järgneb Tom, kes aga filmi lõpus langetab Arturi motiivide suhtes vastupidise valiku – kui ka Tomil on võimalus ning põhjust kätte maksta, loobub ta sellest. 

„Vashas” joonistatakse pinge välja üsna mitmel teljel. Lisaks taustana toimivale VeneTšetšeenia sõjale ja kriminaalsele plaanile võiks olulisemate sisuliste vastandustena välja tuua opositsioonid: vendlus-reeturlus, milles arenevat Tomi suurekssaamise lugu võiks omakorda iseloomustada opositsioonina nooruse naiivsus, süütus vs. vahetu elu toorus, julmus. Sellele sekundeerivad sisemise moraali ja seaduste vastuolu (Arturi kättemaksu liin),  veritasu ja kättemaksu tõttu süütult ohvriks jäämine, üksindus ja sõprus. Küllap leiaks selliseid teemadeks kasvavaid opositsioone „Vashast” teisigi, ja just teemade paljususest ja varieerimisest tulenebki siinkirjutaja arvates nii selle filmi omapära kui ka küsitavused. Nii mõnigi kord tekib tunne, et film areneb, haarates teemana tükikesi siit ja sealt. On nagu kõike: poliitilist taustaplaani, krimilugu, au ja veritasu, üksindust, reeturlust ja sõprust,  ühe poisi suurekskasvamise lugu, armastust ja veriseid suremisi. Filmi fookus on küll selles mõttes paigas, et Tom seob keskse tegelasena kõik ülejäänud ning ka kõik teemad puutuvad temasse, ka süžeeliin jookseb Tomi ja Arturi üha tugevama sõpruse arenedes vankumatuna, kuid teemade paljusus nagu ei lubaks ühelegi neist väga sügavuti keskenduda. Teiselt poolt loob aga selline kompositsioon ka veidi ootamatu efekti, ning varieerimistes  ei kao looline pinge. Kindlasti on üks selle filmi plusse, et „Vasha” kulgeb rahulikus tempos. Nõnda ei jää siiski ka liiga tugevat teemadest ülelibisemise muljet.

Täiskasvamise võlud ja valud taas iseseisvas Eesti Vabariigis

Siinkirjutajal oli võimalus režissöör Hannu Saloneniga põgusalt vestelda ja küsimusele „Miks on selle filmi tegevuspaigaks valitud just Eesti?” vastas režissöör, et Eesti sobis eelkõige  seetõttu, et noore riigina on ta hiljuti olnud eneseloomise protsessis just samamoodi, nagu on selle filmi peategelane Tom.

Tõepoolest, veel tosinkond aastat tagasi oli siin omamoodi džungel ning see on ka orienteeruvalt filmi tegevusaeg. (Kuigi kohati tundub, et Eesti elab üldse ja permanentselt üleminekuajas. Üleminek kestab justkui katkematuna, ainult et see, millele üle minnakse, muutub aeg-ajalt kardinaalselt.) Ja kuigi Tomi  hüperaktiivsus ja avastamissoov pole mitte just üdini eestlaslikud iseloomujooned, siis teisest küljest haakuvad need tõesti tolle naiivse õhinaga, millega taasiseseisvunud Eesti end maailmale avas. (Kas keegi veel mäletab vana head aega, kus tehtud mees oli see, kes tundis välismaalast?) Tšetšeen Artur on Tomiga vastandlik nii oma natuuurilt kui saatuselt. Ning kui Tom tahaks elult võtta kõike, siis Arturi jaoks on määravad asjad tema elus juba olnud,  läbi on elatud nii sõda, kui lähedaste kaotus. Kujundlikult saavad Arturi ja Tomi puhul kokku justnagu ühe tee lõpp ja teise tee algus. Ka filmi algul ja lõpul kõlavad tšetšeeni vanasõnad iseloomustaksid justnagu kumbagi tegelast. „Kui nutad, murrab sind hunt, kui vaikid, tapab su karjus” sobib oma paratamatuses Arturi olukorda iseloomustama. Vanasõna „Mida poiss õpib, see jääb mehele alatiseks meelde” määratleb aga Tomi kujunemist. 

Arturi motiiv on kättemaks. Paraku kaasnevad sellega ka süütud ohvrid. Tapnud tulevahetuses politseiniku, langeb ka Artur ise lõpuks kättemaksu ohvriks, tema tapjaks saab hukkunud politseiniku paarimees. Filmi lõpus võiks Tom Arturi tapja politseile omakorda üles anda, jätab selle aga tegemata. Kättemaksu ring jääb siinkohal katki. Täiskasvanuks saadakse nagu sealtmaalt, kus teadvustatakse oma valik.

Oma ruum 

Veidi ootamatunagi avaneb vaataja ees „Vashas” paljukultuuriline Eesti. Ka keelepalett on värvikas. Sujuvalt vahelduvad eesti, inglise ja vene keel. (Sinna juurde veel ka vene aktsendiga eesti keel, mida on jätkuvalt värskendav kuulata.) Korraks põigatakse tegevuses ka Saksamaale, mõttelisel foonil on Vene-Tšetšeenia sõda. Igatahes on see veidi teistsugune Eesti kui see, millele tavakodanik on ehk harjunud iga päev mõtlema. Selles  kirevuses mängitakse kuigivõrd klišeedega: nii näiteks on tšetšeenidele (keda mängivad hoopis türklased) lausa näkku kirjutatud, kes neist on petis, kes mitte, on aga püütud vaadata ka klišeede taha. (Omamoodi on ju isegi naljakas, et tšetšeenid eksisteerivad meie teadvuses justnagu ainult müütilises kategoorias. „Vashas” kujutatakse tšetšeene rohkem ikka inimlikus mõõtkavas.) Ometi jääb filmis puudu just kõige lihtsamatest tausta ja sügavust  loovatest plaanidest, n-ö tegelaste „oma ruumist”. Saame teada, et Tom kasvab isata ja et ta on wrestling’i fänn, kuid me ei näe seda tegevuses vahetult ega saa seetõttu siinkohal ka eriti kaasa mõelda. Saame teada, et tšetšeene ühendab selles filmis omavaheline sõprus, enamgi veel, vendlus, vaataja ei näe neid omavahelises, n-ö suveräänses (kogukondlikus) ruumis. (Võrdluseks võiks siin korraks põigata suhteliselt hiljuti meie kinodes jooksnud  Nikita Mihhalkovi filmi „12” juurde, kus selline tšetšeenide „oma ruum”, ideoloogilistest poolt- või vastuargumentidest hoolimata, ikkagi olemas oli.) Nõndasamuti kuluks tausta loov sügavus ära Tomi armastatule, prostituudist haiglaõele, nagu ka Eesti politseinikele. Praegu võib nende tausta vaid aimata. Ja ehkki tagantjärele on alati lihtne tark olla, siis ometi, ehk oleks säärased, tegelastega kaasas „oma ruumid”, selged detailid, lakoonilised viited,  aidanud kaasa ka filmiloo plastilisusele ja teemade sügavusele.

Sirge ja vana

Selle filmi sümpaatseimaks omaduseks on hoopis teatav sirgjoonelisus, mis iseloomustaks nagu kõiki tegelasi. Sirgjoonelisus ei tähenda sugugi üheplaanilisust või lamedust, see on midagi, mis on hoiakus ja mis inimest edasi kannab. Ja kui rääkida arenguteljest, siis võimaldab sirgjooneline hoiak oluliselt selgemaid  (ehk ka puhtamaid) käike kui näiteks ebamäärane, kaamosest paistes silmadega tuikumine. Eraldi võib esile tuua ka looduse kujutamise selles filmis. Režissöör on soomlane ning midagi pole parata, just looduse kujutamisel tekkis kohati tunne, nagu vaataks soome filmi. Rahvuslik eripära oleks ikka justkui tõepoolest olemas ja kuidagi meil kõigil n-ö käe sees. Salonen märkis vestluses samuti, et tunneb  sümpaatiat arhailise vastu ja kuigi loodust ei ole „Vashas” just liiga palju, on just selles seda märgata. Arvan, et ühe võimalusena võib „Vasha” karakteritegi põhjendust otsida just arhetüüpidest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming