Kahekordne austusavaldus suurele hilinejale

Margit Urbel

Jaak Lõhmuse ja Arko Oki dokumentaalfilm Lennart Merest. Dokumentaalfilm „Tantsud linnuteele.Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt”(Estinfilm ja ER , 2010, 61 min), stsenaristja režissöör Jaak Lõhmus. Operaatorid MaitMäekivi, Ago Ruus, Andres Suurevälja, JüriSuurevälja ja Rein Kasak, helioperaatorToomas Vimb, helilooja Andres Valkonen,monteerija Kalle Käärik. Produtsent MatiSepping. Esilinastus 28. XII kinos Artis, ET Veetris 30. II . Kaks dokumentaalfilmi loovad vaatajale pildiajaloolasest, kirjanikust, filmi- ja riigimehestLennart Merest, kellele meeldis olla eestlane,kelles oli indoeuroopa dünaamikat, vähemuurali staatikat ning kelle Pythease „Maailmamerega”seotud hüpoteesidega raamatuid teatakseja loetakse.

Kellest on filme tehtud, raamatuid kirjutatud,
kes ise on oma esinemistega tundeid tekitanud
– selle inimese kujutamine seab tegija
kahtlema, mida portree loomisel näidata ja
mida mitte. Jaak Lõhmuse vooruseks on tema
filmiteema lähedus elukutsele ja selge huvi
Eesti filmiloo vastu, mis jätab mulje, et Lennart
Mere filmiaastate mõtestamine on lähtunud
sisemisest vajadusest. Vaataja juhitakse aastasse
1964, mil Meri kutsuti Tallinnfilmi ning
leidis aset ajastu märgiline sündmus, Urho
Kaleva Kekkoneni külaskäik Eestisse. Tollane
tippvisiit on võtmeks Lõhmuse filmi ajalisele
taustale, kineastide ahas tegevusraadius oli
kuuekümnendatel pisut avardunud. Vaatamata
loksutavale bürokraatiale, mis kurnas ka filmikoostööpartnereid,
jätkus tegijatel hapnikku,
nad ei väsinud.
Filmi „Tantsud linnuteele. Pildistusi Lennart
Meri filmirännakutelt” režissööril on eepilist
annet jääda erapoolikuks selle sõna kõige
paremas mõttes. Lakooniline jutustav maneer,
kõik on vaoshoitud, ent selle taga pole tunda,
et midagi puuduks, materjalist on välja valitud
olulisim. Ekraanil vahelduvad kaameraga fikseeritud
jutustajad Eva Lille, Lisa Hovinheimo,
Jaan Kaplinski, Sirje Helme, Rein Maran, Tõnu
Seilenthal, Mark Soosaar, Enn Säde, Juha Vakkuri
jt, kelle loometeed ja tegemised on omavahel
ja Mere omadega põimunud. Ühise teekonna
lülid on ühtseks tervikuks sulatatud. Jutud viivad
üksikult üldisele ja portree hakkab looma
oma tuuma. Paralleelsetest iseseisvatest lugudest,
millest mõni on emotsionaalsem, mõni
kaugem, mõni lähedasem, mõni rohkem, mõni
vähem, mõni põgusam, mõni süvenenum,
tekib kõike liitev seoste võrk. Juttude taga võib
tajuda Mere vaikivat kohalolu, arhiividokumentide
ja fotode lehitsemisel täidab kaadritagust
vaikust Andres Otsa hääl.
Julgelt kasutatakse filmikaamera võimalusi,
see viiakse üsna inimese ligi, et vaataja saaks
näha esineja miimilist keelt, mis täiendab suulist
teksti. Intervjueeritavad asjaosalised on
välja otsitud hoolikalt, et nende abiga luua pilt
kineast Mere ühest valgustamata tahust. Meenutuste
paleti erksad toonid ja mälestuste tundelisus
loovad avatud õhustiku, milles kohati
pudenevad ootamatud detailid Mere riukalikust
loomusest ja mängulisusest. Samalaadseid
tõsiasju esitatakse erinevas laadis, kusjuures
kõik versioonid sarnanevad üksteisega,
varjundid tulevad välja sõltuvalt jutustajast,
samas ei ole laialivalgumist. Ladusalt tekitatakse
vaatajale mosaiik. Dokumentaalfilmis on
tunda hoolikat ja terviklikku lähenemist, püütakse
avada kirgliku seikleja ja organiseerija
keerukat loojanatuuri. Esinejate vaheldumine
atraktiivse arhiivimaterjaliga on sobiv Mere
isiksuse jäädvustamisel filmitegijana.
25 aastaga tegi Lennart Meri viis filmi:
„Veelinnurahvas” (1970), „Linnutee tuuled”
(1977), „Kaleva hääled” (1985), „Toorumi
pojad” (1989), „Šamaan” (1997) ja andis idee
Pärnu rahvusvahelise visuaalse antropoloogia
filmifestivali korraldamiseks. Meri kuulutas
oma loojainstinktist lähtudes, et väikerahvaste
tegelikkuse kujutamine, vaimu ja kultuuri jäädvustamine
kajastab sotsiaalseid muutusi kõigi
selle vastuoludega. Meri oma uurijapilguga ei
haletsenud hääbuvaid etnosi, kuid nad olid
talle sümpaatsed. Teda võlus nende füüsiline
karastatus ja hingeline rikkus ning ta toonitas
oma filmides peamist teemat – ürgseid sugulussidemeid.
Meri, keda alati huvitas elu ja inimene,
oli ettenägelik ja tunnetas intuitiivselt
ajaloo arengu suundi. Lennart Mere sõnul:
„Salapärane keskkond, milles elu kui võimalus
võib areneda inimeseks kui resultaadiks. Inimene,
kes on eluslooduses nii noor ja samas
nii keeruline nähtus, et ta vajab emaihu pikenduseks
kultuuri.”
Portreteeritava maagilises mõjuväljas on
režissöör Lõhmus monteerinud dokumentaalseks
ekraanilooks kineast Mere rännakud
filmiajaloo radadel, mis väärivad vaatajate
sõbralikku aplausi. Dokumentaalfilm „Tantsud
linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt”
on nagu ferment, värskendav omaette
audiovisuaalteos persoonist, kellest „kõik teavad
kõike”.

*

Dokumentaalfilm „Monoloogid 3D”
(Acuba Film, 2011, 65 min), režissöör
Arko Okk. Operaator Jukka Talikka,
stereograafiatehnikud Kaspar Kaljas ja
Kaur Kallas, helioperaatorid Simon Charles,
Matis Rei ja Tiina Andreas, Enrico Barone
ja Hannah Geara kaadritagune hääl.
Kaasprodutsent Uljana Kim, produtsent
Arko Okk. Esilinastus 18. II kinos Solaris.
Uuenduslikus 3D-tehnikas dokumentaalfilmis
„Monoloogid 3D” on ruumilised efektid ühendatud
lavastusliku atmosfääriga. Režissöör Arko
Okk kasutab Lennart Mere „paadiideed” filmi
raamistikuna, avakaadrites terendub reisilaeva
Superstar kaptenisilla akendest Tallinna siluett.
Okk on seganud sümbolid ja kujundid Campanella
fantaasiaküllasest „Päikeselinnast” Mere
kontseptsiooniga hiidmeteoriidist Päikesepoja
kujul. Kultuurikontaktide vaimustav pidulikkus,
mis pani laevad liikuma. Okk pöördub võrdlusmaterjali
otsinguil Bruno, Tasso ja Caravaggio
kaasaegse Campanella poole, helifooni rikastamiseks
kasutab aga Dante ja Petrarca keelt.
Mis siis õieti teeb filmi huvitavaks? Visuaalsed-
auditiivsed „ilustusvõtted”? Lennart Mere
kuju põlvkonnakaaslaste mälestustes? Eesti
vaataja aimab ja ka teab, kuidas on kulgenud
Mere elutee, missugune on ta sugupuu, perekond,
harjumused, vaated. Kohati lööb välja
dokumentaalse objektivismi piire ületav, kõnelejate
siiras paatos Mere isiku suhtes. Ometi
mõjuvad meenutused orgaaniliselt, vaatamata
Euroopa kultuuriaia mõtlejalt laenatud poeetilisele
vormile ja keelele. Dokumentaalfilmi
looja ei monteeri mitte ainult filmilinti, vaid ka
vaataja tundeid ja mõtteid.
Helikudet on täiendatud kaamerasurinaga,
tekstilugeja sümpaatse häälega. Režissöör Okk
kasutab fotosid, kuid paraku jääb mõni neist
oma formaadi tõttu vaataja silmale kohati
üsna tabamatuks. Lavastuslikkus – autor eksperimenteerib
Campanella päikeseküllase utoopia
sümbolite ja kujunditega – raamistab peategelase
sõprade ja kaaslaste tähelepanekuid.
Film uitab minevikuradadel, et tabada mõtteid,
mis sündinud kadunud aegadel. Kohati näib,
et anonüümset protagonisti tunti iseendastki
paremini. Puuduvad motiivid põnevateks ja
intrigeerivateks paljastusteks.
Arko Okk püüab oma kunstilise maneeriga
eristuda, tõmmata vaataja kontsentrilistesse
ringidesse, mida nimetatakse seitsme planeedi
järgi. Planeetide märkide all näeme ja kuuleme
rääkimas Ain Kaalepit, Erast Parmastot, Roman-
Aleksander Bertelovi, Veli Olav Klami, Eino
Tambergi, Ignar Fjukki, Andres Tarandit. Rahvas
mäletab Lennart Mere elegantseid hilinemisi.
„Ta ei tahtnud kuidagi jõuda sellesse päeva,
kus pidi midagi toimuma. Ta jäi kas minevikku
töllerdama või oli juba ajast ees ja kavandas
tulevikku” (Fjuk).
Meri oli mõtiskleja nagu rikkalik raamatuhoidla,
kelle sisemusega tutvuda ei jõuagi. Ta
püüdles inimmõistuse panteoni, sisendas oma
rahvale vajadust lugu pidada meie maast ning
seda otstarbekalt ja hoolikalt säilitada.
Vaatamata täiesti erinevale loomingulisele
käekirjale, sarnanevad kahe režissööri filmid
peamises ja olulisemas – ereda persooni
objektiivses esitlemises. Karakterit on ekraanil
võimalik arendada just sügavuti, mitte laiuti.
Arko Oki dokumentaalsus on omapärasel viisil
läbi põimitud Campanella „Päikeselinna”
poeesiaga. Jaak Lõhmuse meenutuste read
vahelduvad fragmentidega Mere salvestatud
filmidest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming