Kajakate elu kui sotsiaalkriitika, loodusfilm kui ulme

Teet Teinemaa

Loodusdokumentaalfilm „Kajaka teoreem”, Eesti 2014, 37 min. Režissöör Joosep Matjus, operaatorid Joosep Matjus ja Atte Hendriksson, toimetaja Katri Rannastu, helilooja Ekke Västrik. Produtsent Eero Talvistu. Vaikne südamelööke järele aimav vibratsioon hakkab tasapisi rõhuma. Ilusa valge pilveidülli katkestab viivuks mõtlik mürin. Puhtaist pilvist läbi liuglev kajakas jõuab pealinna väheste kõrghoonete vahele, graatsilise linnu lendu saadavad kõrged ja madalad hoiatavad helid. Kaeblik ja lootustandev muusika ei lase end selgelt määratleda, nagu ka majesteetlik aerovõte üle Viru keskuse katuse. Nagu ka kajakas linnaruumis. Ehk nagu kajakas üleüldse?

Joosep Matjuse värske film „Kajaka teoreem” annab peale linnakajaka elutsükli portreteerimise ka arutlus­ainest, kus algab ja lõpeb loodusfilm. Film tundub ennekõike esitavat küsimuse: kui kuskil on tõesti loodusfilmi žanripiirid, siis mis laiub nende piiride taga? Mina ei puutu just ülemäära tihti loodusfilmidega kokku. Kuigi sellised personaalsed heietused pakuvad lugejale vähe, toon selle aspekti välja selgitamaks, miks võtsin erialase kompetentsi puudumisele vaatamata ette käsitleda „Kajaka teoreemi”. Julgen seda teha, sest „Kajaka teoreem” ei ole ainult loodusfilm: olgu selle tõestuseks juba teisel minutil ekraanile ilmuv linnainimese nimetu võrdkuju (Daniel Kirsipuu). Öelda täispika dokumentaalfilmi debüüdiga „Vanamees ja põder” (2009) mitmeid auhindu võitnud režissööri kätetöö kohta, et see ei ole õigupoolest loodusfilm, võib paista provokatiivne, kui mitte arrogantne.
Matjus on oma tegemistesse alati pannud pisut rohkem kui loodusfilmi puhul peamine, näiteks mängu olulisust rõhutav Artur Alliksaare tsitaat „Suvise dokumentaali” (2006) alguses või aafrikapärane trummipõrin, mis muudab kohalikud punahirved antiloopideks. Jõe aastaringist rääkivas bakalaureuseprojektis „Uuestisünd” (2007) tõmbab Matjus juba pealkirja abil paralleeli vaimu ja looduse vahele, pannes vaataja mõtlema sellele, kuidas kristlus kohaneb looduse ringlusega. Loomuliku looma ja inimlooma vahelist kontakti ning lõhet rõhutab selgemalt Matjuse „Vanamees ja põder”, kus ta jälgib oma vanaisa, loodusmehe Harri Põldsami isemoodi suhtlust põtradega. Kõige põhjalikumalt vaadeldakse looduse ja kultuuri kohtumist siiski „Kajaka teoreemis”. Nii nagu põdrad on loodusmäluga rahvale luhavaimu kehastused, on kajakad rannarahva silmis merel kadunute hinged. „Kajaka teoreemis” uuritakse, kus leiavad need hinged asu meie moodsas tehiskeskkonnas.
Nostalgia ei ole tingimata parem strateegia kui progressiusk. Matjus tõdes intervjuus „Aktuaalsele kaamerale”, et kõrghooned on kajakatele ideaalilähedane elupaik. Inimese raiskav elustiil tagab küllaga toitu ja Paabeli torni õppetunni unustanud kindlustavad ligipääsmatu pesapaiga pilvepiiril. „On’s linnaloom üldse enam päris loom?” küsib konservatiivsema meelega vaataja. Siin nad ometi on: kriiskavad ega kipugi ära linnalähedasse maakohta, kust hommikul vabalt poole tunniga tööle lennata. Michel Foucault’ klassifitseerimiskriitika vaimus võib väita, et sulnis orav ei erine rõvedast rotist mitte niivõrd oma koheva saba poolest, vaid seetõttu, et austab inimese ettekujutust kodu ja looduse eraldatusest. Kuhu paigutub sellises võrrandis kajakas? Matjus valis enda sõnul kajaka uurimisobjektiks just seetõttu, et viimane on paljude meelest ebameeldiv ja valju häälega lind. „Kajaka teoreemi” tegelik mõte ei seisne ehk selles, et mõned loomad meie kehtestatud piire rikuvad, vaid selles, et lähivaatlusel ei paistagi neid piire olevat.
Ma ei taha väita, et oleme tegelikult kajakad, aga „Kajaka teoreemi“ omamehelik kaamera veenab meid siiski teatud sarnasuses. Alguses valitakse kõva arutelu saatel kinnisvara: asukoht on hea, südalinn ja miljonivaade. Järgneb sisekujundus, kus pikem oks heidetakse kõrvale kui eelmise aasta mudel ning selle asemel valitakse pisut pehmet samblikku. Hoole ja armastusega antakse kodule viimast lihvi, nagu emad-isad ikka. Kuskil müriseb auto, mille peale pahandavad värsked kinnisvaraomanikud. Isa toob süüa koju, kuid juhuslik pätt varastab suutäie enne pere einestama asumist. Järgneb pahameeletorm: äkki ei olegi kodukant nii hea ja turvaline nagu brošüürist paistis? „Kajaka teoreemi” sotsiaalkriitilised paralleelid on selged: siin tõttab meesterahvas tööle, seal võitleb kajakas teisega toidujäänuste pärast. Kajakapojad püüavad hüpata üle neile liiga kõrge majaääre, taamal lasevad inimesed ennast kohmakate lindudena Rotermanni kvartali kohale vinnata. Ennekõike paistab silma lindude aplus – rusikasuurused rupskid aetakse endale hetkega sisse. Aplusele järgneb armastus, millele omakorda üksi nurgas näkitsemine ja nii ringiratast edasi. Piirid inimese ja looma vahel on suhtelised, nagu kinnitab ka filmi reklaamplakat, mille kujundajaks Maido Hollo.
„Kajaka teoreemi” kui puhtakujulist loodusfilmi katkestab Kirsipuu kehastatud linnainimese püüdlus taevastesse kõrgustesse ja Tambet Tuisu sume jutustajahääl, mis esitab lugu tsirkulaarsusest. Selline filosoofia on tuttav juba „Hukkunud Alpinisti hotellist” (Grigori Kromanov, 1979), kus Hinckus tuli iseendale peale. „Kajaka teoreemis” kopsib lind akna taga, hetk hiljem oled ise kajakas, kes kopsib oma akna taga. Tuisu jutt on teisest registrist ja segab pilti nagu Alpha 60 metalne jorin „Alphaville’is” (Jean-Luc Godard, 1965). Godard’i ulmefilm vormib teaduslikku fantastikat moodsast Pariisist, „Kajaka teoreem” näitab Tallinna võõra planeedina. Ventilaatorid ridamisi õhku jahvatamas, tontlikud kangad rebenemas tuules, teravnurksed metalsed ja peegelduvad pinnad. Ehk oleks piisanud justkui muna seest või emalinnu kõhu alt filmitud visuaalse poeesia ja tehiskeskkonna vastandamisest? Ilma monoloogita oleks see aga olnud teine film. Matjuse filosoofiahõngulisele lähikosmosele võiks nüüd järgneda film, mis on ainult loodusfilm – saaks ringi täis. Lisatähendused pakuvad siiski ehk avastamisruumi ka looduskaugemale vaatajale, sest loodussõbrad vaatavad linnalinnu tegemisi niikuinii.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht