Kaks armastust: hoolitsejate rühmaportree ja naise tung

Olev Remsu

„Teisel pool teed”, dokumentaalfilm sarjast „Eesti lood”, 28 min, režissöör ja stsenarist Jaanis Valk, operaator Erik Norkroos. stuudio Rühm Pluss Null, 2009.       Filmi juhatab sisse audioproloog ja selle vene südamliku romansi kuulmise ajal jõudsin ma mõelda: algus venib, läheb liiga pikale, proportsioonid nihkuvad paigast! Alles teist korda vaadates taipasin, et mitte ainult venitatud algus, vaid kogu filmi aeglane tempo on põhjendatud – see on osa poeetilisest naturalismist, millega võiks filmi kahe sõnaga iseloomustada. Poeetiline naturalism, mis see on? Dokfilmis „Teisel pool teed” on episood, kus vaestehaigla  sanitar heidikust invaliidi tagumikku pühib, mille demonstreerimisega on loodud eriline headuse ja puhtuse meeleolu, mis pole sugugi pealetükkiv või õõnsa diktoritekstiga deklareeritud. Vaat, seesugust tegelikkuse kujutamise viisi julgeksin ma nimetada poeetiliseks naturalismiks.

Mis peab olema ühel publitsistil? Eelkõige sotsiaalne südametunnistus, vastutus kaasinimeste eluõiguse eest. Jaanis Valk on teemavalikuga  tabanud naelapea pihta: ta näitab meile inimesi, kellele headus, omakasupüüdmatus ja teiste aitamine on elunorm, kes on head nõnda loomulikult, et isegi ei teadvusta endale oma headust. Need on ravikindlustuseta inimeste ambulatooriumi õed ja sanitarid oma haiglas kuskil äärelinnas, tsaariaegses paekivimajas. Juba viletsavõitu hoone väljanägemine ajab hirmu peale, aga seespool, palun väga, seal aidatakse vaeseid hüljatuid, toidetakse,  ravitakse, ja mis peamine – tuntakse kaasa. Ma kuulen oma kõrvus juba mõne küünikust sotsiaaldarvinisti mürgist repliiki: mis neid poputada, nende aitamine tähendab nende juurdetekitamist! Aga vaestehaigla personalil ei teki sellist mõtetki. Üks õdedest räägib, kuidas ta hoolitses kümme aastat inimese eest, kes hingas ainult tänu sisselülitatud aparaatidele. Küünik vihjaks eutanaasiavõimalusele, juhtme stepslist väljatõmbamisele … 

Aga olgu, lähme filmi teostuse juurde! Tänapäeval leidub aina rohkem inimesi, kes seavad kahtluse alla dokumentaalfilmi kui niisuguse üldse, kõige radikaalsemad teoreetikud liigitavad selle koguni mängufilmi allžanriks – noh, ilma professionaalsete näitlejateta ja harilikult ilma loota tehtud töö. Põhjenduseks tuuakse inimliku psühholoogia eripära peituda massi või siis, vastupidi, silma paista, hakata kaamera ees teesklema. Paremal juhul  mängitakse iseennast, mingit raskesti tabatavat ühiskonna üldarvamust endasugusest inimesest, halvemal juhul tehakse just seda, mida autorid ootavad, räägitakse juttu, mida „peab”. Telekast võib iga päev niisugust asja näha. Siit ka loomulikkuse nõue: dokumentaalfilm peaks veenma kriitilisematki vaatajat selles, et näidatu on ehtne, pole lavastus, pole rekonstruktsioon, pole simulatsioon. Mõned  non plus ultra arvajad peavad tõeliseks ja õigeks dokumentaalfilmiks koguni ainult seda, mis on võetud varjatud kaameraga, filmitavate inimeste teadmata.

Vaatasime Jaanis Valgu ja Erik Norkroosi „Teisel pool teed” tudengitega. Mõned oletasid, et selle filmi võtted ongi tehtud salaja vaestehaigla personali ja patsientide eest varjatult, kaameraga nende eest peidus. Ma ei tea, ei viibinud juures. Ent pole ju tähtis meetod,  peamine on ikkagi resultaat, ja see on harukordselt loomulik ja usutav. Kõik, mida selle rühmaportree osalised ütlevad, on puhas, kõik, mida nad teevad, on siiras. Ja see ehtsus ongi osalt saavutatud aeglase tempo abil, igasugune kiirustamine oleks tekitanud „filmi” mulje, oleks toonud esile montaaži ning ajahüpete kohad, katkestanud repliikide loomuliku sujuvuse. Korrakski ei teki kahtlust, et keegi teeskleb, et kaamera ees püütakse end seada  mingi eeskuju või malli järgi. Ükski portreteeritav ei muutu keskseks kujuks, nagu eluski, kaovad seesugused inimesed ühiskonda, ilma et keegi neid märkaks. Nad sulanduvad filmis rühmaportreesse. Need nimetud inimesed teevad head, millega võiks ju uhkustada! Aga nad ei tule selle pealegi, nende meelest ei olekski võimalik kuidagi teisiti käituda.

Mis on juhtunud kohati kaameraga? Pilt väriseb, ei paista, et see oleks kavatsuslik. Kas  see tõestab, et võte on tehtud varjatult? Kogu vaestehaigla personal on kakskeelne, paistab, et enamuse kodukeeleks on vene keel. Tahes või tahtmata tüürib mõte selle peale, et ehk jääks see vajalik töö tegemata, kui poleks sellist rahvast? (Vahest pole see kõrvalepõige rahvusküsimuse valdkonda minu poolt korrektne, poliitkorrektne?) Filmi autoripositsioon on karge ja distantseeruv, loob objektiivsuse meeleolu. Valk ei  näita näpuga, et vaadake, meil arvatakse, et kogu meie ühiskond on üks edevuse laat, arvatakse, et kõik on võtjad ja kokkuahnitsejad. Kummati leidub meil siiski teistsuguseidki inimesi, leidub tagasihoidlikke ja omakasupüüdmatuid andjaid, kes vastutasuks mitte midagi ei soovi ja täidavad loomulikult inimese kohust. Ometi on just seesugune filmi sõnum (kui ma pisut ei liialda). Kui filmi proloog oli audiaalne, siis epiloog  on kirjas ühe lausega: „Eestis on 75 000 ravikindlustuseta inimese kohta 25 voodikohta”. Meenub Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, mille lõpulause kõlas umbes seesugusena: kirjeldatud päevi oli 3652, lisapäevaaastad andsid kaks lisaks. Kogu lugu. Kui ma oleksin president, siis kutsuksin need vaestehaigla lihtsad ja loomulikud meedikud vabariigi aastapäeva vastuvõtule. Ja  tulgu nad kogu pisikollektiiviga, kedagi pole ju tarvis personaalselt esile tõsta. Minu teada vastaks see ka sotsiaaldemokraatia printsiipidele.     

„Miss Robinson”, dokumentaalfilm  sarjast „Eesti lood”, 28 min, režissöör Aljona Suržikova, operaator Maksim Golomidov, toimetaja Sergei Trofimov, muusika Aleksandr Žedeljov, produtsent Katrin Kissa. Tootja Homeless Bob Production, 2009.

Kui Jaanis Valgu filmis „Teisel pool teed” nägime üldinimlikku, jumalikku armastust, kaastunnet ja osadust, siis Aljona Suržikova mõtestab seda, mida tavaliselt armastuseks peetakse. Näeme  armastuse igatsust, seda, et armastuse nimel on üks naine valmis tegema kõik, langetama kõige pöörasemaidki otsuseid. Film on varjamatult lavastuslik, seda annakski liigitada mängufilmiks, amatöörnäitlejaga peaosas. Võib näha selliseid mängufilmi võtteid nagu Jutustaja häält (kirjade lugemine), puänti (et polegi oodatavat õnnetut lõppu), pöörakut loos: baaridaam Olga kavatseb algul abielluda vanglas istuvad Dimaga,  kui aga saab viimaselt kirja, et too ei kavatsegi oma eluviisi muuta ka vabadusse pääsedes, teeb Olga otsustava pöörde türklase kasuks. Et see film jääb kuskile draamadokumentaali ja dokumentaaldraama vahele, siis ei oskagi Olgat määratleda ei tegelaseks (kes esineb dokumentaaldraamas, s. o mängufilmis) ega ka inimeseks, keda näidatakse-portreteeritakse draamadokumentaalis.

„Miss Robinsonis” on mängufilmilikke  tagasivaateid ja (tegelase) kujutlusi, kusjuures kohati on isegi raske neid eristada, piiritleda, mis on (filmitinglikkuses) tegelikult kunagi toimunud, mis (tegelase) aim vaimusilmas? Kas kõrtsikaklus juhtus kunagi nn tegelikult? Kes sellest osa võtsid? Kas 26aastane baaridaam Olga leidis Türgis õnne? Palju jääb õhku rippuma. Selgus on aga kvaliteet, millest ei tohiks ilma põhjenduseta loobuda. Ometi on filmis  tabatud ehe tükk loomulikku elu, olgu pealegi, et rekonstruktsiooni või simulatsiooni abil. Inimesed-tegelased toimivad „Miss Robinsonis” avalikult kaamera ees, räägivad mikrofoni. Keda ei huvitaks see, mida naised salamisi mõtlevad? Ja see ei huvita mitte ainult (noori) mehi! Filmis on see esitatud koguni kahes reas: tegevuse arengus ja Olga monoloogina, mõlemal juhul siiralt ja võltsimatult. 

Milline võiks olla selle filmi autorisõnum ühiskonnale? Vist see, et mitte miski ei hoia armastavat naist tagasi, ei kaugus, hirm võõra maa/kultuuri ees, isegi mitte see, et ei vallata keelt. Ja Interneti kaudu tekkinud palavad tunded türklase vastu on sama loomulikud kui siin puhkenud armastus vene vangi vastu. Üldiselt on teada, et läänemaailmas (kaasa arvatud Eesti) kahaneb ametliku abielu (vähemalt heterosuhetes) väärtus, noored elavad  koos pabereid vormistamata. Idamaailmas (kaasa arvatud Venemaa, Türgi ja Eesti venelaskond) püsivad aga endiselt kõrges hinnas pühad, laulatatud ja registreeritud abielusidemed – õige armastus tipnegu suurejooneliste pulmadega. Režissöör Aljona Suržikova ei suru peale oma arvamust. Ta lihtsalt näitab, mida mõtleb elust, armastusest ja tunnetest üks lihtne ja tänapäevane noor vene naine Eestis – mõtleb  sedasama, mida tema ema ja vanaema. Ja pole oluline, kas ta elab Tallinnas, Türgis või kuskil Venemaal. Oleme vist omaks võtnud, et meie ühiskond on kõle, et meil ei hoolita kaasinimestest, esmaseks väärtuseks oleks justkui raha ja võim, igatahes silmapaistmine. „Eesti lugude” sarjas tehtud mõlemas filmis näeme vastupidist: inimeste lugupidamist üksteise vastu, sõbralikku õhkkonda töökohtadel.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming