Kaks elunägemist Edinburghi rahvusvaheliselt filmifestivalilt

Siim Vatalin

Ortodoksi kloostri asutamine Taanis ja Michael Moore’i jälitamine.

Edinburghi rahvusvaheline filmifestivali algatas Edinburghi Filmigild aastal 1947, alguses oli see pühendatud üksnes dokumentalistikale. Järk-järgult vaatenurk avardus, juba aastaid on festival tuntud oma laiahaardelisuse poolest, pakkudes hulgaliselt kohalikke ja maailma esilinastusi nii draama, animatsiooni kui ka tõsielufilmide vallast. Festival on ühtaegu retrospektiive ja klassika seanssidega, lisaks saab auditoorium võimaluse kohtuda filmiloojate ja näitlejatega. Viimaseks olulisimaks muudatuseks on algusest saadik muutumatuna püsinud festivali nihutamine augustist juunisse. Korraldajad on nimelt jõudnud arusaamisele, et Šoti pealinna augustikuine narratiivne üleküllastatus hajutab liigselt nii publiku kui ka meedia tähelepanu. Küllap on neil õigus, sest ehkki festivali alguspäevaks olid kõige glamuursemad galaetendused ja mitmed seansid välja müüdud, siis ometigi jooksis osa filme kahetsusväärselt alatäitunud saalidele. Kas publikukäitumine edaspidi muutub, elame, näeme.

 

Tõsielufilmi kiituseks

Dokumentalistika on olnud algusest saadik poleemiline žanr, seda isegi filmiasjatundjate hulgas, avalikkusest rääkimata. On ette heidetud sobimatut flirti propaganda, ajakirjanduse, moraalilugemise ning eriti viimasel ajal meelelahutusliku kommertsmeediaga. Kord on dokumentalistikale seatud  elust endast kõrgemaid esteetilisi ideaale, siis jälle nõutud tahumatut ja narratiivsuseta elulähedust, mida tahes too viimane ilmvõimatu nõue ka ei tähendaks. Vahest on siin vajalik mõnesugune kompromiss, sest olemaks filmikunst on vajalik, et teos mitte üksnes ei kirjeldaks või paljastaks, vaid et see ka ilmutaks, nagu annab mõista John Grierson. Selleks on vaja leida Lugu, mis asuks väljaspool kujutatava aktuaalsust. See aga pole enam üksnes dokumentalistika meetodi vaid ka tema kangelaste, s.t kõigi inimeste ees seisev väljakutse: argipäev omandab mõtte alles raamistikus, kus nähtava varjus peitub pealisehitus.

Just selles mõttes tegeleb ka dokumentalistika nähtamatuga: argipäeva “tegelikes” detailides ei pruugi ilmneda olulisim. Isiklikult kogetava aegruumi pidevus, mis väliselt avaldub katkestustes, või sisemise aegruumi tähenduslik katkendlikkus, mida varjutab argieluline pidevus – see kõik vajab esmalt avastamist. Film sünnibki hetkest, mil see avastus on tehtud. “Me tahtsime teha filmi, aga meil ei olnud veel lugu, mida jutustada. Tegelikkus oli antud hetkel meie ainus lugu.” Wim Wenders ei viita siinkohal mitte dokumentalisti ideaalile, vaid loomingulisele kriisile. Aga seda välja üteldes sai ta sellest üle. Ka allpool tutvustatavate filmide autorite intuitsioon pole neid alt vedanud, sest nende lood puudutavad. Ja puudutavad just seetõttu, et ei räägi üksnes sellest, mida näitavad.

Härra Vig on juba vana mees. Nii vana, et ta pole enam sugugi kindel, kas saab teoks tema 50 aastat küpsenud unistus – asutada klooster. Paraku pole tal õnnestunud leida liitlasi. Härra Vig ei ole nimelt kõige seltskondlikum mees, keda Taani riik on näinud. 40 aastat enne jutustuse algust ostis ta oma pärusrahadega maakolkas asuva Hesbjegi lossi ja jäi sinna redutama ning omi misantroopseid mõtteid mõlgutama. Aeg kulus, katus hakkas läbi jooksma, külalised tulid ja läksid, aga elu ei edenenud.

Kas oli see nüüd Vigi ja režissööri kohtumine, mis andis uue suuna? Kas sai vana mees oma elu vastu tuntavast huvist jõudu ja võttis end viimaks kokku? Võimalik. Igatahes võtab Vig nüüd vastu põhimõttelise otsuse. Kaamera järgneb Vigile Moskvasse, kus ta lööb käed Moskva patriarhaadi esindajaga ning lepitakse kokku, et patriarhaat saab õiguse teatud aja jooksul lossi kloostrina kasutada. Ei, Vig ei kiirusta oma vara üleandmisega, ta on liiga jonnakas, tal on ideid, ta tahab dialoogi, mitte kuuletumist.

Ja dialoogi ta ka saab. Ühel hilissügisesel päeval saabub õde Amvrosia oma kaaskonnaga. Vig on ärevil – viimaks on see tõesti juhtunud. Amvrosia aga ei vasta eriti Vigi ootustele, sest asub Vigi jaoks liiga jõuliselt korralagedust likvideerima. Nunn, kes käsutab? Kas pole mitte alandlikkus kristlik voorus? Amvrosiale pole see aga esimene klooster asutada ja ilmselt ei näe ta ka pahurat vanapoissi esimest korda elus. Ta annab väärikalt mõista, et ei ole võimalik kuuletuda, kui keegi ei käsuta. Paraku ei ole sellest kõigest abi, sest imesid ei juhtu ja küttesüsteemid ei tööta, talv on aga ukse ees. Amvrosia ja kaaskond lahkub, Vig lubab keskkütte joonde seada ja järgmisel suvel loodetakse koostööd jätkata.

Nii algab Vigi elu viimane vaatus. Jutustuse arenedes saab vaataja osa Vigi kohati totratest ja kohmakatest majapidamisvõtetest. Vig kõneleb ka oma vaadetest elule ja inimestele, pajatab oma lapsepõlvest ning avaldab erakordselt intiimseid hingelisi detaile, millest ma aga siinkohal pigem ei kõnele, sest loodetavasti avaneb teil ühel hetkel võimalus filmi vaadata. Filmi värskus säilib aga üksnes juhul, kui kuulete neid üksikasju esmakordselt Vigi pihtimusena. Amvrosia siiski tõepoolest naaseb ning asjad liiguvad läbi tragikoomiliste keerdkäikude paremuse suunas.

Filmil on ka väga õnnestunud muusikaline kujundus, helitööd on komponeeritud filmi silmas pidades. Mitmed küllalt poeetilised vaikelukaadrid pääsevad seekaudu võimsalt esile.

Huvipakkuvaks detailiks on režissööri otsus jätta välja lõikamata stseen, kus ta astub kaamera vaatevälja, et aidata Vigil mööblit nihutada. Režissöör selgitas oma otsust tuginedes väljakujunenud suhtega. Nad veetsid Vigiga üheskoos pikki päevi, nädalaid, tervet filmi silmas pidades aga aastaid. Ehkki eri rollis, olid nad siiski osalised ühes ja samas sündmuses. Oleks olnud silmakirjalik püüda seda maha vaikida.

Kui rääkida veel filmi kompositsioonist, siis New York Timesi kriitik Stephen Holden heitis ette, et film olevat “tormakas ja organiseerimata”, ajatelg olevat “ähmane” ning tähelepanu fookus olevat “hüplev” ja huvituvat detailidest, mis oleksid ehk tähenduslikud vaid antiigikaupmeestele, aga mitte publikule. Samuti olevat suureks puuduseks, et ei käsitleta lossi ajalugu, ortodoksi kiriku kultuurilist rolli Taanis ja õde Amvrosia elulugu. Kas tõesti kõik? Äkki veel midagi?

Holdenil on õigus selles, et kuna filmimaterjal on kogutud ligi nelja aasta jooksul, siis loob montaaž tihtipeale pikki ajalisi hüppeid. Selle probleemiga toimetulemiseks palgati järeltootmise käigus filmile eraldi draamakonsultant, kes on minu arvates teinud väga head tööd. Holdeni ülespuhutud kriitika, mis vägisi otsib konti, mida pureda, ei anna tunnistust arenenud maitsest, vaid pigem puudulikust empaatiavõimest ning oskamatusest aduda loo taotluslikku pealisehitust. Seega hoiatus publikule: kui teid huvitavad kõik need küsimused, mis Holdenit, või kui teid häirib vana mööbli nägemine, siis ärge seda filmi vaadake. Kui teid aga paelub traagilise isiksuse elu viimane ja helge vaatus, siis on see teie jaoks.

Film on pühendatud Jorgen Lauersen Vigi mälestusele.

 

Kõnealuse filmi pealkiri viitab 1992. aastal valminud dokumentaalfilmile “Kuidas toota konformismi? Noam Chomski ja meedia”, mille alguskaadrid on järgmised: Washingtoni Valge Maja ette on kogunenud grupp õpilasi, ilmselt ekskursandid, kellelt siis küsitakse: “Lapsed, kas te teate, kes on Noam Chomsky?” millele järgneb suures kooris: “Eeeiiii!” Seda allteksti Melniku ja Caine’i filmis küll lahti ei mängita, kuid vihje on ilmne.

Mis juhtuks, kui nüüd küsida lastelt: kas te teate, kes on Michael Moore? Muidugi, kõik teaksid, kes on Michael Moore. Või kas ikka teaksid? Sest kes on see mees teispool USA äärmusliku vasakpoolse propaganda masinavärki, kes on see paks ja kole mees (nii tutvustab Moore ennast ise), kes riietub nagu rekkajuht (vabandust, viimasel ajal näeme teda avalikult ikkagi pigem ülikonnas) ja kes teeb väga populaarseid filme, mis mõjutavad avalikku arvamust üle kogu maailma?

Melnik ja Caine leidsid, et see on väärt küsimus ja et Michael Moore kahtlemata väärib detailsemat isikukäsitlust. Väidetavalt olid nad seadnud omale eesmärgiks luua klassikaline eluloofilm. Sest milleks mängitseda, küllap kasvab filmi erakordsus välja materjali enda loomusest. Ja nad ei pidanud eksima, sest materjal osutus nimelt vägagi puiklevaks.

Justkui saatuse irooniana kujunes filmist omamoodi paroodia Michael Moore’i enda filmile “Roger ja mina”, kus Michael üritab muu hulgas kõigest väest saada intervjuud General Motorsi toonaselt juhatajalt Roger B. Smithilt. Moore väidab, et ta intervjuud ei saanud. Jätkem siinkohal lahtiseks küsimus, kas Moore dramaatilise efekti saavutamise nimel vassis või mitte. Melnik ja Caine ilmselt ei vassinud, suurmässaja tulemüür osutus läbipääsmatuks, ehkki autorid kulutasid tema jälitamisele kaks aastat. Moore oli pidevalt “hõivatud” ja personaalintervjuu jäigi saamata. Vähe sellest, neile asuti tegema takistusi ka Moore’i ringreisi esinemiste filmimisel, kuna nad filmivat kommertseesmärkidel. Aga dokumentalistikat ei loeta ju kusagil kommertseesmärgil filmimiseks? Ent turvameestel olid selged juhised ülaltpoolt. Kui autorid kasutasid Moore’i enda meetodit ja pressisid tema esinemisele sisse võltsdokumentidega, siis viimaks nad vahistati ja eskorditi saalist minema. Kaamera, mis arvati olevat välja lülitatud, salvestas vägagi piinlikkust tekitava dialoogi korraldusmeeskonna ja filmijate vahel. Korporatiivne tulemüür paistis kuidagi tuttavlik.

Milliseid eredaid asjaolusid me Michael Moore’i kohta teada saame? Näiteks väidabMoore, et ta vallandati oma esimeselt pres­tiižselt ajakirjanduslikult töökohalt Mother Jonesi peatoimetajana poliitilistel põhjustel. Melniku ja Caine’i taustauuringud näivad viitavat võimalusele, et Moore’il oli siiski raskusi ka allikakriitilisuse ja meeskonnatööga. Peamine isikukriitika element kõnealuses filmis keskendub aga vastuoludele, mis tekivad selle vahel, kuidas Moore kritiseerib teisi ja kuidas ta reageerib enese kritiseerimisele. Moore on valmis vahendeid valimata oma vastast naeruvääristama, asjakohasele kriitikale kipub ta aga vastama ühe ja sama klišeega: igalühel on oma arvamus, väga kahju, et ma nii hea olen, et teie sellest aru ei saa.

Eriti kurb hakkas aga Moore’i ässituskõne lõiku vaadates. Ta pidas selle 2004. aasta presidendikampaania raames pärast Ralph Naderi leerist John Kerry leeri ülehüppamist. Kahtlemata vahetas ta poolt õilsatel alustel, sest oli selge, et Naderi kandidatuuri äralangemisel läinuks tema toetajate hääled üle Kerry kui kahest halvast vähem halva nimekirja. Kuid vahenditel on hind. Pärast Moore’i Naderit halvustava retoorika nägemist ei ole ma enam nii kindel, kas Naderi toetajad ehk mitte vihast üldse hääletamata ei jätnud.

Mulle näib, et Melniku ja Caine’i filmist õhkub objektiivsuse pretensioonist hoolimata tugevat kibestumust. Ma usun, et lõppmontaaž mõjutas suuresti selle filmi saamislugu: arhiividest ja intervjuudest õhkuv pettumus osutus vastu tahtmist nakkavaks, suletud uksed muutsid väljaöeldu järsemaks, kui see muidu oleks olnud. Ja nii saigi algselt mõõdukalt kriitilise kangelaseluloona planeeritud filmist autoreile endilegi ootamatult isiksuse ja meetodi hukkamõist.

Selle filmi õpetlik sisu võiks olla järgmine: vaata kust poolt tahad, võimuiha ja enesekriitika puudumine näeb vasakult ja paremalt poolt kaedes ikka samamoodi välja.

Lõpetuseks veel üks mõtlemapanev asjaolu. Edinburghi filmifestivalil näidati Melniku ja Caine’i filmi kahel korral. Esimese linastuse järel olevat puhkenud äge ja mittekommunikatiivne halvustava kriitika laviin, millega Moore’i adeptid autorid üle valasid. Nõnda palusid korraldajad teise linastuse eel publikut reageerida tsiviliseeritult. Nii ka läks, peale paari fänni pettumusest kantud protestide esitas auditoorium asjasse puutuvaid küsimusi. Muidugi, oli tunda üllatust, arusaamatust, aga loojad ja nende töö hindajad suhtlesid omavahel, keegi ei halvustanud kedagi. Ja ma tahaksingi jätta viimase sõna ühele publiku hulgast kerkinud noorele naisõpetajale, kelle mõte oli ligilähedaselt järgmine: “Me oleme küllalt näinud must-valget poolte valimist, maailm on palju keerulisem ja huvitavam, kui meile tahetakse näidata. Tegelikult on meil vaja, arusaamist, kuidas tähendus luuakse. Meil peab olema õigus küsida ja saada vastus. Seetõttu suur tänu selle filmi eest.”

Nimekiri väärikasse ja keskmisesse ikka jõudnud filmifestivalidest üle maailma:

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming