Kaks Roomat

Kaarel Kuurmaa

  „Kohutav ilu” („La grande bellezza”, Itaalia, Prantsusmaa, 2013, 142 minutit). Režissöör Paolo Sorrentino, stsenaristid Paolo Sorrentino, Umberto Contarello. Osades: Toni Servillo, Carlo Verdone, Sabrina Ferilli, Carlo Buccirosso. „Sacro GRA” (Itaalia, Prantsusmaa, 2013, 93 minutit). Režissöör Gianfranco Rosi.   Kaks aasta olulisemate filmide hulka kuuluvat teost tegelevad psühhogeograafilise ruumiga nimega Rooma. Igavene Linn, kristliku maailmatelje üks toetuspunkte, on keskne tegelane nii Paolo Sorrentino mängufilmis „Kohutav ilu” kui ka Gianfranco Rosi poeetilises dokumentaaljutustuses „Sacro GRA”. Filmid pole artiklis reastatud tähtsuse, tõe või headuse järjekorras, vaid esilinastuse ajast lähtuvalt. „Kohutav ilu” võistles maikuu vihmases Cannes’is ning „Sacro GRA” maailma vanimal filmifestivalil septembrikuiselt soojas Venezias. Sorrentino oli ennustustes üks võistlusprogrammi favoriite, kuid paljude üllatuseks ei saanud Steven Spielbergi juhitud žüriilt Kuldset Palmioksa ega muid auhindu. Sellegipoolest räägitakse „Kohutavast ilust” üksmeelselt kui aasta ühest olulisemast filmist. Itaalia on selle esitanud ka oma tänavuseks Oscari kandidaadiks.

Rosi film, vastupidi, oli staarirohkes Venezias suhteliselt varjul, kuid võttis suure üllatusena koju kaasa suisa peaauhinna ehk ihaldatud Kuldlõvi. Seda muide esimese dokumentaalfilmina Venezia filmifestivali ajaloos, millega on nüüdseks kõigi kolme maailma suurfestivali võitjaks olnud ka tõsielufilm.

„Kohutav ilu”

Sorrentino filmist rääkides ei saa üle ega ümber kogu varasemast ikonograafilisest Rooma kujutamisest ning eriti muidugi Fellinist, kelle teosed „Magus elu”, „ 8½” ja „Rooma” on tugevalt siiagi sisse kodeeritud. Sorrentino ei püüagi seda varjata, hoopis vastupidi – ta suisa pühitseb kinokunsti klassikut, kinkides meile seeläbi hoopis uue ja aktuaalselt värske Rooma müüdi.

„Kohutava ilu” peategelane on äsja 65aastaseks saanud intellektuaalist härrasmees Jep Gambardella, keda kehastab tippvormis Toni Servillo, kinnitades ennast selle suursooritusega taas Itaalia paremate näitlejate sekka. Sorrentino suutis linaloo aluseks olevad paljud linnalegendid, anekdoodid ja reaalsed tegelased ühte stsenaariumisse kirjutada just tänu Toni Servillo olemasolule, kelles ta nägi ainsana võimekust kvintesseerida Rooma aadellik-boheemlik kõrgklass. On ju meeste ühise loomepagasi nelja koostöö hulgas ka üliedukas film „Il Divo”, kus Servillo samuti elus kõike saavutanud meest mängis. Melanhoolne motiiv tipus oleva inimese tagasivaatavast mõtisklusest ja ka kahetsusest on nii mitutki Sorrentino filmi ühendav teema.

Jep Gambardella hingesugulaseks on kindlasti ka „Free Range’i” Fred, ainult et neid eristab peale elukogemuse ja vanuse ka kasvulava. Ühel on see kõrgaadli marmorist maailma suurlinn, teisel Kirde-Euroopa ahiküttega puidust lobudik. Kui Eesti boheemlane saab rõivaid kas vanemailt või vanarõivakauplusest, siis Jepi täiuslikud särgid, lipsud, pintsakud pärinevad kõige peenemate rätsepate näppude alt. Ta on omamoodi täiuslik elukunstnik, kes on kirjutanud ühe eduka raamatu ning kogenud noorena nii suurt ilu, mis pideva alateadliku kohaloluna tekitab jätkuvat varjutust tema muidu päikesepaisteliselt pilvitus elus. Kuigi ta võib pidada oma Colosseumi vaatega katusekorteris linna kuumimaid pidusid, intervjueerida maailma eliiti (leidlik huumor Marina Abramovići arvel), armatseda ilusaimate naistega, popsida kalleid sigareid, minna öisesse Vatikani kunstiretkele, suhelda kardinalidega ning võõrustada paavsti asemel vaikivat pühakut, on siiski kogu aeg midagi puudu ja selle miski puudumine teeb haiget. Täiusest ei ole tema elu vorminud uut valmis täiuslikkust, vaid see torgib haavavalt hinge ja tekitab sinna nukrat valu. Isegi uus armastus, uus lootus Ramona võetakse talt käest.

Peale suurepärase kunstniku- ning peadpööritava operaatoritöö on muljetavaldavalt kirju ka filmi heliriba, mis liigub tümpsuvast diskopopist sakraalsete minimalistideni. Heliloojate nimekiri – Górecki, Preisner, Tavener, Martõnov, Pärt – viitab selgelt, et Sorrentino otsib oma hedonistlikust pillerkaarist väljapääsu elu transtsendentaalsesse poolde. Filmi suursuguse helgusega justkui igavikku lendlev lõpustseen, kus kuuleme vanavene kirikulaulu uurija ja õigeusu minimalisti Vladimir Martõnovi teost „The Beatitudes” (mida korduva motiivina tutvustatakse läbi filmi), viitab selgelt säärase kõrgustesse püüdleva igatsuse olemasolule. See ei väljendu aga meeleheitlikus otsimises ega konfessionaalses tões, vaid ilmub Rooma kohale sama loomuliku vahelduvusega, nagu ööst saab päev ja päevast öö. Sorrentino pole nii igav režissöör, et ta viitsiks vaatajaile lugeda mustvalget moraali, aga ta pole ka nii andetu, et jätaks õhku heidetud küsimustele vastamata. Filmis on õige annus boheemlikult elegantset hooletust, mis on paika sätitud kirurgilise täpsusega ning tervikuks liidetud parima meeskondliku filmimaagia abil.

„Kohutav ilu” on film, mis kasutab täiuseni ära kinomeediumi võimalused ning liigub emotsioonide skaalal lõõpivast sarkasmist pühaliku harduseni, ja seda mitte ainult tervikus, vaid ka üheainsa stseeni sees. Heaks illustratsiooniks on maailma usuliidrite kohtumine vaikiva pühakuga, mille taustaks on kõlama pandud meie enda Vox Clamantise esituses Haapsalu toomkiriku võlvide all lindistatud „Beata Viscera”. Võta nüüd kinni, on see nali või aupaklikkus, aga just selle 104aastase pühaku saabumine peatab sõpruskonna naudingutsükli ning tema maagiline puhumine vabastab puhkavad flamingod Jepi rõdult lendama Igavese Linna kumavasse valgusse.

„Sacro GRA”

Teise itaalia režissööri Gianfranco Rosi film on samuti kõrge kullaprooviga professionaalne linalugu, aga teostatud diametraalselt teisiti kui Sorrentino suursuguse maagilisusega pillav ja mänglev kirelõõm. Rosi on selle filmi emotsionaalse tõukematerjalina nimetanud Italo Calvino raamatut „Nähtamatud linnad”, kus Marco Polo jutustab Kubilai khaanile impeeriumi kaugete linnade olemusest.

Rosi vaatleb oma Roomat tasase tarkusega, sest tema kehas voolab ürgse dokumentalisti veri. Andekas režissöör ei otsi ega vaja oma uusimas filmis isegi narratiivi, selgitusi, fakte, peale loetud ega otsekõnet. Kõik toimub kaude, justkui muuseas, kuigi kõigist kaadritest on tajuda pikki kannatlikke vaatlustunde. Rosi on antropoloogi kombel õppinud enne kaamera käivitamist vahendatavate juures istuma ja lasknud neis hajuda kaamerapelgusel ja võõra hirmul. Ning ka siis, kui kaamerasilm on ükskord salvestama hakanud, ei nõua ta vaadeldavailt mitte miskit. Kõik selle filmi tegelased teevad just seda, mida nad parajasti teevad. Rosi pole süüdanud prožektoreid – kõik tema talletatu liigub ja elab loomuliku valguse ja varju aladel, tihti videvikus, kus inimesel on turvaline ja hea. Kui toas süttib lamp, siis selleks, et lugeda või toitu teha. Kui valgus kustub, läheb inimene magama, kuid kaamera jääb ikka poolhämarasse ruumi kuulama neid vahel kõige intiimsemaid vestlusi. Üks filmi kauneimaid lõike on kiirabiarstist poja vestlus dementseks muutuva emaga, mis leiab aset peaaegu pimedas ruumis. Näeme kontuure ja tajume hellust jutu ja liigutuste kaudu.

„Sacro GRA” väldib lähikaadreid ja läheneb elule uudishimulikult, aga samal ajal delikaatse distantseeritusega. Ja ometi jõuab „Sacro GRA” inimese ja linnani, emotsioonide ja läheduseni. Erinevalt „Kohutavast ilust” ei näe me ühtegi ikoonilist Rooma sümbolit, ainult ühes stseenis räägitakse Püha Peetruse basiilikast, mis aknast paistvat. Rosi ei rutta avama oma karakterite psühholoogiat, nad jäävad lihtsalt ränduri teekonna peatuspunktideks.

Teose seob psühhogeograafiliseks tervikuks ümber suurlinna ehitatud 68kilomeetrine kuuerajaline kiirtee Grande Raccordo Anulare, mille läheduses selle filmi tegelased elavad või töötavad. Galerii on täis värvikalt armsaid ekstsentrikuid: palmipuude sisemisi helisid lindistav ja sõna otseses mõttes taimede hingeelu uuriv botaanik, Tiberist angerjaid püüdev vana kalamees, kes elab koos Ukrainast pärit kaasaga, ummikute vahel elusid päästev kiirabibrigaad, latiinokogukonna DJ ning muidugi aadlikest abielupaar, kelle meespool kuldses vannis, kahe suure inimsuure Buddha vahel sigarit popsutamas on niivõrd sarnane Jep Gambardellaga, et ei teki kahtlustki Sorrentino mängufilmi peakangelase autentses eksistentsis. See vaikne poeetiline dokumentaalfilm mõjub oma tervikus kui rahulik puhkepäev hektilise maailma keskel ning argielu lihtsusest jutustades võiks aidata vaatajaid märkama kergust andvaid eludetaile ka meie endi loetud ööpäevades.

„Kohutav ilu” ja „Sacro GRA” on humanistlikud filmid, mille mõistmine ei eelda vaatajailt erilist armusuhet Rooma või Itaaliaga, sest mõlema režissööri autoripositsioon on nii kaasahaarav, et peaks pakkuma hõrgu gurmeenaudingu kõigile kinomeediumi austajaile. Pärast nende kahe filmi vaatamist võib väita, et Kolmas Rooma on ka füüsiliselt olemas ja ta ei asu mitte ambitsioonika Venemaa südames, vaid hoopis kusagil „La grande bellezza” ja „Sacro GRA” kohtumispaigas.

„Kohutav ilu” on alates 13. detsemb-rist kino Sõprus ekraanil ja „Sacro GRAd” näeb veel 1. detsembril PÖFFil ning jaanuari lõpus festivalil DocPoint.

 


 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming