Kaks tähelepanu väärivat puutujat

Jaak Lõhmus

Neil paaril leheküljel, mis kogu Eesti kultuuri 2020. aastani ulatuvast seitseaastakuplaanist moodustab audiovisuaalsektori ehk filmivaldkonna lootuste konspekti, on jäetud kirja panemata mitu olulist asja. Muidugi mõista (aga siiski – miks?) on välditud rehkendusi, mis see ilus suundumus (kas või: 14 mängufilmi aastas) meile viimaks maksma tuleb. Kui viskaks kivi seisvasse vette ja lisaks, et ainuüksi oluliste eestikeelsete baastekstide, mis on vajalikud filmivaldkonna eesti keeles mõistmiseks ja tundmiseks, loomine, koostamine ja kirjastamine maksaks minimaalselt sama palju kui üks täispikk mängufilm, tekiks filmide tootjate poolt vist otsekohe vastuküsimus, kas meil neid tekste üldse vaja ongi. Ja nii me paigale tammuma jäämegi, ehkki teame, et kui tahame 2020. aastaks sedasama filmikultuuriliselt obligatoorset tekstikorpust omada, peame tänavu tööga alustama ja viivitamata. Siin pole ruumi teemasse sügavamini minna. Jutt raamatutest on siinkohal õieti peenraha kõlistamine, ehkki ilma omakeelse kirjasõnata ei ole ka filmikultuur terviklik. Kogu filmvaldkonna arengu kirjeldamisel on meie tähtsas dokumendis jäetud sõnaselgelt esile toomata kaks rahvusvahelises mõõtkavas vältimatult tähtsat puutujat, mis kogu valdkonda nii või teisiti mõjutavad ja selle arengule äärmiselt oluliselt kaasa aitavad/aitaksid.

Esimene tähelepanu vääriv „puuduja” arengusuundi käsitlevas dokumendis on Eesti Rahvusringhääling ehk ERR ja selle panus Eesti audiovisuaalkultuuri.

Veel 2002. aastal pidasime loomulikuks ja mõistlikuks, et Eesti Televisioon panustas reaalselt vahendeid mängufilmi „Nimed marmortahvlil” tootmisse, nagu panustasid ka Eesti Filmi Sihtasutus ja Soome poolel Suomen Elokuvasäätiö ning Yleisradio. Täiesti euroopalik koostööprojekt. Nüüd, kümme aastat hiljem, ei pea ERR võimalikuks panustada kodumaisesse mängufilmitootmisse ja on jäänud mulje, et seda peetaksegi normaalseks. Filminduse arengusuundades ei ole üldse ette nähtud, et rahvuslik ringhääling audiovisuaalsektori arengus selle filminduspoolel kaasa räägiks. Kommentaar saab ühene ja napp: riik, kus asjad filmivaldkonnas nii käivad, ei ole Euroopas tõsiselt võetav filmiriik. Riik, mille ringhääling osutub üksnes professionaalseks „teenuse pakkujaks” ega panusta sentigi rahvusliku filmikultuuri koostöövõimesse ning loomingulisse arengusse … See lause jääbki pooleli.

Lühikeseks lõpetuseks: meie põhjanaabrite YLE logo leiame me niihästi Aki Kaurismäki kui ka Lars von Trieri filmide tiitritest, ERRi logo Eesti kinofilmide tiitritest aga võib praegu jäädagi otsima. Aastal 2020 peaks ERRi osalus kodumaiste (ja miks mitte vajadusel ka välismaiste) loomisel olema silmanähtav.

Teine oluline puutuja filmivaldkonnas, meie nn audiovisuaalsektoris, mida arengusuundade konspekti ei ole millegipärast sisse kirjutatud, on asutus, mis praegu kannab ametlikku nimetust Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv.

Eesti Filmiarhiivi kollektiiv on viimasel aastakümnel ära teinud väga suure töö Eesti rahvusliku filmipärandi säilitamisel, korrastamisel ja rahvale kättesaadavaks tegemisel. Kuid struktuuriliselt ja eelarveliselt on tegemist ikkagi ainult hiiglasliku paberarhiivi, Eesti Rahvusarhiivi osakonnaga teadus- ja haridusministeeriumi haldusalas. Praegusel arhiivimaterjalide digimise ajal seisame paratamatult arusaamise teelahkmel: paberdokumentide digiteerimine on hoopis teise kaalu- ja hinnakategooria töö kui audiovisuaalsete dokumentide digiteerimine, töötlemine ja säilitamine selles resolutsioonis, mida Euroopas kehtivad standardid meilt eeldavad. Siinkohal piisab mainimisest, et tegemist on palju kordi kallima ja töömahukama tegevusega, kujundlikult: filmiarhiivi materjalide digimine ja restaureerimine on täiesti teine ooper, võrreldes pabermaterjalide digiarhiveerimisega. Peale nende heli- ja pildikogude, mis on hoiul Filmiarhiivis, on tohutu audiovisuaalarhiiv Eesti Rahvusringhäälingul. Et ressursse, tegevust ja rahvuskultuurilist panustamist koondada, võiks võtta plaani ühtse Eesti Rahvusliku Audiovisuaalarhiivi loomise (head eeskuju, soomlaste KAVA, ei tule ju kaugelt otsida).

Eesti Rahvuslik Audiovisuaalarhiiv suudaks kindlasti senisest tõhusamalt tegutseda – ja mitte üksnes Eesti filmipärandi digiteerimisel ja restaureerimisel vaid ka meie rahvusliku filmipärandi rahvusvahelisel levitamisel, samuti maailma filmipärandi Eestis paremini kättesaadavaks tegemisel (olgu või Eesti Filmoteegi programmi koostamisel ja teostamisel). Igal juhul ajaperspektiivis 2013–2020 oleks Eesti Rahvusliku Audiovisuaalarhiivi loomine ja arendamine oluline panus Eesti rahvusliku filmikultuuri edenemisse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming