Kaks vene filmi PÖFFil

Jüri Laulik

Mängufilm „Kokoko” (Venemaa 2012, 100 min), režissöör Avdotja Smirnova, stsenarist Avdotja Smirnova, Anna Parmas, helilooja Sergei Šnurov. Osades Anna Mihhalkova, Jana Trojanova, Anna Parmas, Julia Snigir, Gennadi Smirnov, Konstantin Šelestun jt. „Kokoko” on naiste film, sest kõik olulised tegijad on naised, režissöör, kaasstsenarist, peaosalised, probleemidki, mida valgustatakse ja läbi mängitakse, on naiste poolt vaadatud. Rongis saavad kokku kaks väga erinevat naist, teadlane Liisa ja Vika, provintsi lehtsaba, kuigi pärastpoole selgub, et mitte südamest halb inimene. Nad pole vastandlikud mitte ainult dramaturgiliselt, vaid ka füüsiliselt. Seksapiilse ja vastupandamatu mehena mõjuva Nikita Mihhalkovi tütar Anna näeb välja tõesti nagu üks ümmargune, heasüdamlik ja kohtlasevõitu provintsimemm, kuigi just tema on filmis Peterburi teadur Liisa. Ega teda asjata valitud juhtima telekanali Rossija lasteprogrammi „Head ööd, mudilased!” – on sihuke armas tädi.

„Moskva pisaraid ei usu” jätkub

Teine peosaline Jana Trojanova on aga tõeline vene bitš Vika, kes tuleb oma sõnul Joburgist (Jekaterinburg!) Piiterit ja suurlinna mehi vallutama. Trojanova sai vene filmis tuntuks tänu filmile „Hundike”, kus ta mängib nii jõhkralt vastikut ema, et seda on raske unustada. Laps armastab oma ema, aga emale on ta mõttetu takistus. See ei ole mingi vene probleem. Kus seda ei juhtuks? Kus ei elata vaeselt? Kus poleks ühtegi jälki vastikut ema? „Hundikese” ema karjub oma moto ka filmis välja. Filmis „Kokoko” antakse Jana Trojanova kangelannale natuke rohkem inimlikku ruumi. Ega ta ju paha pärast, pigem on see Piiterisse tulnud naine totakalt emotsionaalne ja rumal. Mitte ühekülgselt, sooja ja heatahtlikku leidub ju temas ka. Ta ei oska olla.

Tähelepanu tasub juhtida veel ühele kõrvalosatäitjale, Ljubov Arkusele. Tema on tegelikult filmikriitik ja teadlane, filmiajakirja Seanss peatoimetaja, aga PÖFFil näidatakse ka Arkuse esimest tõsist filmitööd, dokumentaalfilmi „Anton on siin lähedal”, inimlikult liigutavat lugu poisist, kes on autist. Sotsiaalse tragikomöödia „Kokoko” tugevus on esmajoones näitlejate heas mängus, ka kõrvalosad tõmbavad pilku. Tasub muidugi mainimist, et filmi produtsent on vene tipprežissööri Aleksei Balabanovi ihuprodutsent Sergei Seljanov ja Vika tuleb Balabanovi sünnilinnast Jekaterinburgist, nagu kuulsaks saanud režissöörgi omal ajal, vallutama Peterburi. See film tuletab meelde kunagist vene menukit „Moskva pisaraid ei usu”, aeg on muidugi edasi läinud, aga inimlikud tunded ei sõltu ju ühiskonnakorrast. Ja Moskva asemel askeldatakse sedapuhku Peterburis. Õnnetus on muidugi see, et pole korralikku lugu, story’t. Filmi lõpp jätab tunde, et tegijad on välja mõelnud kaks huvitavat karakterit, leidnud rollidesse head näitlejad ja siis on toss välja läinud. Filmi „Kokoko” lõpp on sihuke õnnetu ja punnitatud, nagu lõpeks üks osa seriaalist. „Kokoko” aga tähendab harimata inimese suus tegelikult hoopis „rokokood”.

Mängufilm „Vene maja”, Venemaa 2012, 127 min), režissöör Oleg Pogodin. Osades Sergei Garmaš, Bogdan Stupka, Larissa Malevannaja, Vladimir Jepifantsev, Jekaterina Rednikova, Igor Savotškin, Ivan Dobronvarov jt.

Kuri tuleb

Filmis „Vene kodu” on algusest peale tuntav, et Kuri kuskil varitseb ja midagi koledat varem või hiljem juhtub, kusjuures film algab nagu üks tubli vene perekonnasaaga. Hea näitleja kvaliteedimärk on see, kuidas ta hoiab pausi. Peategelane Sergei Garmaš jõuab ekraanile pool tundi pärast algust, 25. minutil, kui täpne olla. Ja see kuidas ta vaatab kaamerast mööda, ükski närv ei liigu, pilk ei värahta, aga film kannab, sõnatult, see on võimas. Mitte ilmaasjata ei aja vene režissöörid ja produtsendid teda taga. Garmaš on mänginud kaasa rohkem kui sajas filmis ja kui tema rollid seriaalides ka kokku lugeda („Kamenskaja”, „Doktor Živago” jne), siis sel 1958. aastal sündinud parimas vormis näitlejal on tohutu hulk häid rolle juba ette näidata, aga poleks ime, kui tema karjääri parimad hetked veel ees seisavad. Vähemalt aastakümne jagu, aga küllap rohkemgi, võib tulla pärleid terve kee jagu. Garmaš sai oma rolli eest filmis „Vene maja” Nike kui Venemaa kino aasta parim meesnäitleja.

Gangsterist vanema perepoja saabumine esivanemate majja kusagil Lõuna-Venemaa steppide keskel toob kaasa õnnetust ja surma kogu perele. Kusjuures film algabki nagu temperamentne peresaaga põlvkondade ja paaride vastuoludest. Lõuna-Venemaa „Tõde ja õigus”, neilgi on muudatused käimas ja patriarhaalne peremudel hävimas, hajumas. Tagantjärele tarkusest on üks iseäralik moment veel see, et Jumalat ja religiooni selles filmis ei kohta. Arvestades venelaste, nii kommunistide kui ka gangsterite värsket armastust õigeusu kiriku vastu ja kaelte ümber tekkinud kuldsete ristide hulka, tõesti üllatav. Filmi lõpp läheb vesterniks, tapetakse ohjeldamatult. Heal tapafilmil on peale eetilise plaani ka hea visuaalne külg kohal. „Vene kodu” annab vaatajale väga põnevaid kaadreid. Surma saavad lõpuks nii halvad kui head. Möödunud suvel 70aastasena surnud Ukraina ühele kuulsamale filminäitlejale Bogdan Stupkale jäi see viimaseks filmirolliks, tema on pere tegelik patriarh. Segane vanaisa saab kohe saja-aastaseks, kõik austavad ja hoolitsevad. Valmistutakse juubeliks, aga juba on järgmiste põlvkondade aeg: saabub kaua kodust eemal olnud vanem poeg (Sergei Garmaš), kellest on saanud korralik maffiapealik, aga kellele konkurendid halastamatut jahti peavad. Siis hakkab saabuma ka see Kuri, mille tulekut filmi algusest peale on tunda. Režissöör Oleg Pogodini saavutust filmi „Vene maja” tegemisel peetakse tema seni suurimaks kunstiliseks võiduks.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming