Kalapaadiga sõjalennuki vastu

TÕNU KARJATSE

Mängufilm „Dunkirk“ (Suurbritannia-Prantsusmaa-Holland-USA 2017, 106 min), režissöör-stsenarist Christopher Nolan, operaator Hoyte Van Hoytema, helilooja Hans Zimmer. Osades Fionn Whitehead, Tom Hardy, Cillian Murphy, Mark Rylance, Kenneth Branagh, Harry Styles jt.

Kõik on hästi, kuni su ümber ei lenda kuulid ega plahvata pommid. Nii tõdeb nooruke briti sõdur Tommy Christopher Christophe Nolani filmis „Dunkirk“, mis käsitleb 1940. aasta sündmusi natside ümber piiratud Põhja-Prantsusmaa sadamalinnas. Tommy (Fionn Whitehead) on üks neist briti sõdureist, kes lootis fašistliku Saksamaa tule all olevast Dunkirkist pääseda. Rannal, elavas järjekorras seisvad ja päästvaid praame ootavad sõdurid olid magus sihtmärk Natsi-Saksamaa lennukitele, mis külvasid sõdurite ridadesse pommirahedega surma ja õudu. Hitleri väed olid ülekaalus ka merel, sellele vaatamata otsustas Winston Chur­chill saata lõksujäänud sõdureid päästma ka tsiviilalused. Churchillil õnnestus tänu Saksa vägede loidusele ära tuua 340 000 briti sõjameest.

Christopher Nolanile on see esimene linatöö sõjafilmi žanris ja ka esimene sedavõrd suurejooneline lavastus. Intervjuudes on Nolan tunnistanud, et Dunkirki sündmuste ekraniseerimist on ta plaaninud 25 aastat, soovides enne saada suurfilmi tegemise kogemuse. „Tähtedevaheline“ ja Batmani triloogia* on seda ka andnud, kui piirduda vaid mõne näitega Nolani filmograafiast. Kui Nolani senised tööd on uurinud inimeste fantaasiaid ja unistusi ning liikunud reaalsuse piiril, siis on ta „Dunkirkis“ lähtunud äärmise tõeläheduse ning ajastutruuduse põhimõttest – töö arhiivides ja intervjuud veteranidega võimaldasid kokku kirjutada filmi sisulise poole, tuues kokku kindla ajavahemiku sündmused merel, õhus ja rannikul. Autentsuspüüdu näitab ka loobumine arvutigraafikast: Nolan kasutas lahingustseenide filmimisel ajaloolisi lennukeid ja laevu, isegi panoraam­stseenides olevad sõdurid ning sõjamasinad tehti osaliselt papist. See on võte, mida Hollywood ega ka muu maailma filmitööstus üldiselt enam ei rakenda – meenutagem siinjuures kas või Elmo Nüganeni eepilist menufilmi „Nimed marmortahvlil“ (2002), kus massistseenides liikusid arvutiga loodud üksused. Tõelähedust teenib ka Nolani lavastust toetav helitaust (lahingumüra saatev mehaanilise taskukella tiksumine), mis loob ja hoiab vajalikku pingelist tempot ning viib ekraanil toimuva otse vaataja vereringesse. Vaatemängu võimendab IMAX- tehnoloogia, lisades visuaalset ulatuvust, detailset teravust ja helinüansse. See kõik aitab veidi lahti seletada „Dunkirki“ mõju vaatajale, ehkki otseselt emotsioonile rõhuvaid stseene filmis polnud. Nolan võtab Dunkirki sündmused lahti lihtsate inimeste, tavasõdurite ja neid päästma tõttavate meremeeste tasandilt. Sõjaväeliselt auastmelt kõrgeim on kohapeal päästeoperatsiooni koordineeriv komandör Bolton (Kenneth Branagh), kes laevakaptenina lahkub uppuvalt aluselt viimasena. Sealjuures pole isegi tema kindel, kas operatsioon üldse õnnestub. Film jälgib kolme tegevusliini: rannal pääsemist ootav noorsõdur, merel briti sõjameestele appi tõttav väikepaat ja briti õhuväe kolm lennukit, kes saadetakse nappide kütuse­varudega mereoperatsiooni turvama. Nolan hoidub targu dialoogist, võimaldades karakteritel välja joonistuda tegevuse käigus ja viidates ühtlasi filmi tegelaste väljapääsmatusele olukorras, kus ainukeseks tegutsemismotiiviks on ellujäämine. Tommy kõrval loodab Dunkirki piiramisrõngast välja pääseda ka ta prantsuse eakaaslane (Aneurin Barnaud). Tommy ja ühelt Gibsoni-nimeliselt hukkunud britilt vormiriided võtnud prantslane väljendavad ühtlasi liitlasvägede segaseid suhteid Dunkirki kaoses. Nad on liitlased, aga kui kauaks?

„Dunkirkis“ pole kangelased võitjad, vaid kannatajad, kelle võiduks on pääsemine, ellujäämine.

Kaader filmist

Nolan tõstatab küsimuse, kus läheb selliste kõrgemal tasandil tehtud liitlaslepingute piir, kui ohtu satub abivägede kodumaa ja tuleb valida, kas mina või tema, meie või nemad. Nolan näitab, kuidas ellujäämise karmi valiku ees kaovad formaalne ligimesearmastus ja kaastunne ning alles jääb midagi tugevamat kui rüütellik au ja sõduriuhkus, mida sõjafilmides tavaliselt eksponeeritakse. Toimima hakkab mingi teistsugune loogika, mistõttu ulatataksegi käsi hukkuvale sõbrale, ehkki see võib maksta ka enda elu. See tähendab, et pääsemine on võimalik vaid üheskoos, hoolimata sellest, et see tundub mõistusevastane. Nolani filmi teebki tehnilise ja lavastusliku teostuse kõrval märkimisväärseks tema ideoloogiline panus žanrifilmi arengusse. Film räägib lahingust, mis oli tegelikult kaotatud, sest nagu nentis ka Winston Churchill hiljem Briti parlamendis, ei võideta lahinguid evakueerimise teel. Ainukeseks võiduks võis Dunkirki puhul lugeda pähklikoorena mõjuvate alustega sõjatandrile sööstvate tavaliste briti meremeeste ennastsalgavat panust päästeoperatsiooni õnnestumisse. Churchill tunnistas sisuliselt, et tavaelanike kaasamine armee päästmisse polnud muud kui õlekõrs, et tuua sõdurid tagasi kodumaad kaitsma, kuna oht Inglismaale kasvas iga päevaga. Seegi aspekt tuuakse filmis välja Dunkirki saabunud ohvitseride kaudu.

Nolan annab oma panuse kangelase mõiste ümbermõtestamiseks sõjafilmides. Kui Mel Gibsoni hiljuti kinodesse jõudnud „Hacksaw Ridge“ (2016) rääkis Okinawal olnud mehest, kes keeldus relvakandmisest ja sai esimese ameeriklasena aumedali, ilma et oleks kordagi tulistanud, siis on „Dunkirki“ kangelased kantud mitte niivõrd patriootlikust vaprusest, kuivõrd sisemisest ebakindlusest ja hüljatustundest. Inimene pole siin enam reeglite looja ega kangelane selle sõna tavapärases tähenduses, vaid ohver temast suuremas mängus. Inglismaa lõunaranniku kalurite kaasatõmbamine sõjalisse operatsiooni annab Nolanile võimaluse vaadelda lähemalt sõjakangelaste mütologiseerimisprotsessi – paaditrepilt rüseluses allakukkunud ja surma saanud George’i (Barry Keoghan) lugu filmis räägib tegelikult sellest, kuidas kangelasi on loodud. See on „au“, mille ellujäänud on sagedasti loovutanud neile, kes ühest või teisest olukorrast enam välja ei tulnud, kuid kes sellest hoolimata on andnud oma panuse kogu asja õnnestumisse. Kangelasmüüdi lahustamine tähendab ka teistmoodi lähenemist vaenlase kuvandile. „Dunkirkis“ on vaenlane anonüümne – me ei näe siin ühtegi vormis ega personifitseeritud fritsu, seevastu tajub vaataja sõjamasina lähenemist kõrvulukustava lennumürina ja sellele järgneva pommirahe kaudu. Inimihu läbistavat metalli pritsiks justkui mingi mehaaniline monstrum, mecha, mis kõike ettejäävat valikuta oma jalge alla tallab. Nolan näitabki sõda koletisliku masinavärgina, mis on oma looja kontrolli alt väljunud. Lahingu ja hävingu eksponeerimine ei tee „Dunkirki“ aga veel sõjavastaseks filmiks, Nolan pikib siiagi siiski väikeseid kangelaslugusid ja lõpukaadrid süstivad valmisolekut minna uuesti võitlusse kodumaa kaitsel. Samas kinnitab „Dunkirk“, et sõda pole võidukas aktsioon egoistlike riigijuhtide poliitiliste huvide kaitsel, vaid katastroof, mille käiku ega tagajärgi ei saa ette ennustada. Võrreldes Hollywoodi sõjafilmide kuvandiga, mida kannavad patriootlikult meelestatud kangelased ja mille eesmärk on olnud USA sõjaliste sekkumiste õigustamine, on Nolani rõhuasetus inimlikum, viidates sõja kui hävitava relvakonflikti ebainimlikkusele ja vastuvõetamatusele. Nolani sõda pole enam macho’lik seiklus, see on jõhkrus ja häving kõige laiemas ulatuses, kangelased pole siin võitjad, vaid kannatajad, kelle võiduks on pääsemine, ellujäämine. Selles ongi peidus Nolani „Dunkirki“ mõte ja tähendus tänapäeva vaatajale kontekstis, kus sõjast on saanud igapäevane uudiste osa. „Dunkirk“ illustreerib mõjuvalt tuntud fraasi, mille kohaselt sõjas pole kaotajaid ega võitjaid. Konflikti võidab see, kes selle ära hoiab.

* „Interstellar“, Christopher Nolan, 2014; „Batman Begins“, Christopher Nolan, 2005; „The Dark Knight“, Christopher Nolan, 2008; „The Dark Knight Rises“, Christopher Nolan, 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming