Kalju Suure teadvustamata ehedus

Olev Remsu

Portreteeritav Kalju Suur tunneb end daamide seltskonnas nagu kala vees. KAADER FILMIST Olen Kalju Suurega aastaid koos töötanud Sirbi ja Vasara toimetuses ja olen ikka imestanud, et temast on saanud meie fotograafia grand old man. Siiski, harilikult omistavad ajakirjanikud selle tiitli inimesele kergekäeliselt, kuid Suur on selle saanud teenitult.

Miks just tema? Varem on end liidriks juteldud teooria- ja ajalootundmisega, mahukate kirjutükkidega. Suur on lastekodulaps ja iseõppija, ta ei ole kirjutanud uurimuslikke ega valgustuslikke käsitlusi. Eve Esteri filmist sain vastuse: Suur on võitnud sümpaatia oma avaluse ja heatahtlikkusega, mis on teinud konkurendid relvituks. Suures on kõik lapselikult loomulik, ka tunnustusjanu, mida ju üldiselt püütakse silmakirjalikult maha salata. Suur aga laob kaamera ees välja ajalehelõiked, kus temast juttu, rõõmustab, kui New York Times on teda pidanud Baltikumi Bressoniks, kuulsa prantsuse režissööri Robert Bressoni pojaks. Kui siiras on Suure ilme, ehtne tema heameel eneseteostuse üle! Tarkuseapostli asemel on meil ehedusekuulutaja, kes ise ei teagi, et seda teeb.

Ester ongi oma filmis kaameraga hästi tabanud portreteeritava kõnekaid näoilmeid, poose ja žeste, süütuid silmi, mikrofon on kinni püüdnud vanainimese kõnemaneeri, tabatud on kõik väline, mis Suure juurde kuulub.

Suur müüb oma fotoraamatuid rahvusraamatukogu raamatulaadal, ja ülemused pigistavad nii mõnegi koha pealt silma kinni. Ei olda väiklased ning 80aastasele on rohkem lubatud kui maksuameti reeglites kirjas.

Suurelt kuuleme muhedaid lugusid, kus peategelaseks on ikka tema ise. Aga need pajatused ei pressi peale, pigem on need humoorikad kui ennastupitavad. Meenutame, et tsensuuriühiskonnas asendasid informatsiooni igasugu müüdid, müüdikesed ja kuulujutud, ning Suure naljalood otsekui dokumenteerivad seda õnneks mööda läinud ajastut.

Filmis on kõrvalepõikeidki, näiteks arutlus pronksiööde üle. Aga Suur on pälvinud oma kolleegide lugupidamise, seda näitab tema esinemine fotopäevadel Raekoja platsil.

Suur on tuntud kui aktifotograaf. Ei jäeta küsimata, kust on pärit modellid ning kuidas suhtub asjasse perekond. Tütrelt kuuleme, et tema ema (Kalju Suure abikaasa) mõistis kunstivajadusi. Tuleb välja, et Suur on sama delikaatne inimene nagu tema aktipildidki.

Kas tänased noored ikka mõistavad küsimuse sisu? Nõukogude atmosfäär oli üdini puritaanlik ja silmakirjalik. Meenutame, et veel Gorbatšovi aja lõpus paiskas telesillas Moskva-Boston seksika välimusega venelanna hüüatuse. „Nõukogude Liidus ei ole seksi olemas!”

Eve Ester on oma töö teinud põlve otsas, on näha, et toime on tuldud väga odavalt. Filmitud on ainult tõsielus aset leidnut: Suure fotonäituse avamist Viinistu kunstimuuseumis, raamatulaata, Suur oma armastatud istumiskohas Ku-Ku kohviku maapealsel korrusel, mida vanamoodi ikka Wiiraltiks kutsutakse. Suurt on võetud fotolikus laadis, peamiselt ühest punktist.

Kalju Suure kolleegidest tõdeb filmis Andrei Dobrovolski, kuulsa eesti fotokoolkonna Stodom algataja, et ajalugu on üle parda heitnud kõik kunstfotod, hinnatuks on osutunud hoopis päevapildid ja reportaažid. Niisiis, siit saame ka vastuse, miks hindame Kalju Suurt. Tasub kõrva taha panna, et aus ajaleheartikkel võib tulevikus osutuda vajalikumaks kõrge kunstitasemega romaanist. Filmistki jääb õhku rippuma küsimus Suure individuaalsest käekirjast, aga tuleviku perspektiivist vaadatuna polegi sel tähtsust. Filmi on võetud lõike telesaadetest, mis lähendab tööd teleportreele, isegi nagu otsesaatele, mis iseenesest on dokumentaalfilmi suur vastand, kuna ei tunne filmitegemise kõige suuremat relva, nimelt montaaži.

Kui intervjuusid mitte  arvestada, siis pole filmis organiseeritud tegelikkust, pole midagi lavastuslikku. Aga kuidas sa ilma intervjuudeta teed dokfilmi? On näha, et autor on hakkama saanud väga odavalt. Kui nüüd küsida, kas parem sel moel või üldse mitte, siis peame vastama, et parem just niimoodi. Tekib ainult adressaadi küsimus: kas film on mõeldud tuleviku jaoks või on sihtauditooriumiks siiski tänase päeva publik? Mulle tundub, et vajalikuks osutuvad need filmid rohkem tulevikus, vaatajale, kes soovib süveneda Eesti kultuuri XXI sajandi esimesel kümnendil.

Vaadates filmi Kalju Suurest, leiab veel kord kinnitust vana tõdemus, et visadus viib sihile. Grand old man on sada protsenti tööd ja sada protsenti loomulikkust ning see sõnum on kitsaste olude kiuste filmis edasi antud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming