Kangelaslik härra kirjanik

Roald Dahli loomingu ekraniseeringute festival 23. – 26. X 2016 kinos Sõprus

PAUL EMMET

Elu koosneb suurest hulgast väikestest juhtumitest ja väikesest hulgast suurtest juhtumitest.

Roald Dahl

Roald Dahl, autor, stsenarist, hävituslendur ja spioon, elas sama intrigeerivat, inspireerivat ja fantastilist elu kui tegelased ta lasteraamatutes, mis on ta kõikjal tuntuks teinud. Tema raamatuid on müüdud üle 250 miljoni eksemplari ja tõlgitud 34 keelde. Need teosed on nagu värav hirmutavatesse, ent kütkestavatesse paikadesse ja manavad silme ette kaasakiskuva ja fantastilise maailma. Paljude Dahli raamatute keskmes on lapsed, orvuks jäänud õnnetud olendid, kes võitlevad kaotusvalu, süütunde, kurbuse ja ülekohtuga. Oma raamatutes annab ta lastele näpunäiteid, kuidas saada hakkama mõne hirmsa kaotuse või väljakannatamatu olukorraga, olgu tegemist Charlie Bucketi tohutu vaesusega lasteloos „Charlie ja šokolaadivabrik“1 või Jamesi vanemate äkksurmaga „Jamesis ja hiigelvirsikus“2 – nemad „pistis nahka jõehobu“.

Roald Dahl oli vaid kolmeaastane, kui ta vanem õde ja isa lahkusid siit ilmast mõnenädalase vahega. Dahl on oma elutragöödiaga toime tulnud oma tegelaskujude abiga, otsinud järjekindlalt juhuslikke sündmusi, mis kätkeksid seiklust, ohtu ja võimalust saada üle oma hirmudest. Kõigi lugude temaatika on sama: asju tuleb näha teistsuguse nurga alt kui tavaliselt. „Jamesis ja hiigelvirsikus“ vahitakse pilvi ja Jamesil õnnestub Empire State Buildingu kujutist näha vaid pead viltu keerates. Kui Charlie ja vanaisa Joe avavad jutus „Charlie ja šokolaadivabrik“ Wonka Bari tahvli, aga kuldset piletit ei leia, pillab Charlie: „Kindel see, et need kuldsed piletid jätavad šokolaadile jubeda maitse külge.“

Dahl sündis Walesis Newportis norra vanemate perre sada aastat tagasi. Juba varases lapsepõlves sai paika šabloon, mida võib kohata paljudes ta raamatutes. Roald sai vaid kaheksa-aastaselt maitsta koolidirektori keppi, kuna oli hakkama saanud tembuga, kus oma osa oli surnud hiirel ja kommipurgil. Internaatkoolis sai temast ebaõigluse, võimumängude ja Inglise koolisüsteemi iseloomustava julmuse ohver. Üsna väljendusrikkalt on seda maailma kujutatud Lindsay Andersoni filmis „Kui …“3. Need ja teised sündmused panid aluse ta kirjanikukarjäärile, mille otsa Dahl komistas peaaegu kolmekümnesena täiesti juhuslikult.

Dahl ei plaaninud kunagi kirjanikuks saada ja oma esimese loo kirjutas ta justkui kogemata. Teise maailmasõja ajal teenis Dahl Suurbritannia õhuväe hävituslendurina Egiptuses. Pärast mitmeid missioone pidi ta lendamise lõpetama, kui oli teinud lennukiga avariimaandumise. 1942. aastal kohtus ta sõjaväeatašeena Ameerikas briti romaani­kirjaniku C. S. Foresteriga. Too oli tuntud ennekõike oma 12osalise mereseikluste sarja tõttu, mille peategelane Horatio Hornblower oli Napoleoni sõdades kuningliku mereväe fiktiivne ohvitser.

Ühel kuulsal lõunasöögil palus Forester Dahlil kirjeldada oma kõige seikluslikumat juhtumit lendurina, et õhutada ameeriklaste sõjaindu ja inspireerida neid võitlema. Samal ajal kui Forester maadles lauale toodud pardiga, pakkus Dahl end appi ise märkmeid tegema. Need ülestähendused osutusid nii põhjalikuks, et lugu läks Roald Dahli teosena trükki pealkirjaga „Alla tulistatud Liibüa kohal“4 ja Dahl sai selle eest tuhat dollarit. Lugu viis kohtumiseni Walt Disneyga, kellele ta kirjutas seejärel loo paharettidest.5 Paharetid olid väikesed tegelased, kes põhjustasid rikkeid õhujõudude lennukites. Peaaegu kahemeetrine õhujõudude vormis Dahl nägi välja väga muljetavaldav, mis tagas populaarsuse Hollywoodi koorekihi seas. Ta sai sõbraks Eleanor Rooseveltiga, Ameerika presidendi Franklin D. Roosevelti abikaasaga. Sealt sai alguse ka tema spioonikarjäär. Dahli rolliks oli vahendada Franklin D. Roosevelti mõtteid salajasi radu pidi Winston Churchillile, enamasti Suurbritanniaga alliansi teemadel. Ameerikas olles kohtus Dahl ka Ian Flemingiga ja kirjutas aastakümnete pärast käsikirja James Bondi filmile „Elad vaid kaks korda“.6 Pole kahtlustki, et ka Dahl lisas omalt poolt Flemingi Bondi tegelaskujule mõned jooned.

Dahli teoste ekraniseeringute nädalal linastub Sõpruses seitse filmi: „Fantastiline härra Reinuvader“ (pildil), „Matilda“, „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“, „Charlie ja šokolaadivabrik“, „James ja hiigelvirsik“ ja „Nõiad“.

Dahli teoste ekraniseeringute nädalal linastub Sõpruses seitse filmi: „Fantastiline härra Reinuvader“ (pildil), „Matilda“, „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“, „Charlie ja šokolaadivabrik“, „James ja hiigelvirsik“ ja „Nõiad“.

Väikesi rumalusi oskavad hinnata ka targemad pead

Dahli teosed teeb nii vastupandamatuks just mänguline aukartmatus kõige suhtes. 1824. aastal arendas šokolaadifirma Cadbury’s Birminghami lähistel välja tohutu kompleksi, mudelküla, kus elasid kõik firma töötajad ja kus mõeldi välja revolutsioonilisi viise komme teha. Dahl ja ta sõbrad said proovimiseks neilt kommikarpe. Loomulikult inspireeris see kommikeskus 40 aasta pärast looma Willy Wonka šokolaadivabrikut tema kõige kuulsamas lasteraamatus. Dahl pilkab halastamatult kaasaegset elukorraldust, eriti on see tunda jutus „Charlie ja šokolaadivabrik“, mille mõlemat ekraniseeringut saab näha ka Tallinnas Dahli teoste ekraniseeringute filminädalal. Kui šokolaaditahvlitesse peidetakse viis kuldset piletit, millega pääseb sisse Willy Wonka suletud šokolaadivabrikusse, puhkeb meediatorm ja maailm langeb šokohullusesse – kõik ostavad tahvleid, et saada piletite omanikuks. Kui varud otsa saavad, korraldatakse oksjon, kus viimase karbi alghind on tuhat naela. Teleuudistes lisatakse vaid õli tulle, kui öeldakse: „On palju olulisemaid asju, millest rääkida … ma ei mäleta, mis need olid.“ Dahli pilt oma kaasajast on salvav, naljakas ja prohvetlik.

Üks pileti võitnud lastest on kaheksa-aastane sotsiopaat Mike TV, kelle lööklauseks on „Olge vait, mul on tegemist“. Ta vaatab lakkamatult vesterne, kauboiülikond seljas, ja unistab oma isiklikust relvast. „Kas sulle meeldib tapmine?“ küsib reporter. „Milles see elu mõte siis üldse on,“ vastab Mike TV.

Dahli raamatutes on alati koht õõvastaval, pahatahtlikul ja ebameeldival, aga see on just see, mis lastele meeldib, eriti kui laps tuleb olukorrast kõige kiuste võitjana välja. Lapsepõlv, kui ollakse vanemate silma alt ära, on ju üks metsik ja ettearvamatu aeg, mida iseloomustas muu hulgas vägivald ja toorutsemine. Dahli lasteraamatud on paksult täis ümberpööratud naisarhetüüpe. Hoolitsejatest ja kasvatajatest on saanud koletised, nagu näiteks tädid Nuustik ja Tallanael (Spiker ja Sponge) „Jamesis ja hiigelvirsikus“, või sadistlik kuulitõukaja ja lasteviskaja preili Sõnniste (Miss Trunchbull) „Matildas“.7 Dahl on taasloonud need, kes teda kooliaastatel terroriseerisid. See aga ei tähenda, et Dahlil oleks olnud midagi naiste kui selliste vastu.

Vanemas eas oli Dahl kirglik aednik, kes tundis hästi Inglismaa loodust. Tegelaskujudeks andsid sel ajal talle ainest sõbrad, nende hulgas ka üks metsnik, kellelt Dahl sai palju teada metsa ja selle elanike kohta.

Wade’i-Dahli ventiil

Iga laps, kellel on olnud piisavalt õnne, et kasvada üles Roald Dahli raamatute seltsis, on kokku puutunud tema ebaõigluse sügava tunnetamisega ja unistusega paremast ja õiglasemast maailmast. Selles maailmas, kus suurem ei pruugi olla tingimata parem või heast tugevam ja kus jõhkardid ja koletised leiavad väärilise vastase ja alistatakse. Võitluses luurab aga alati ka tragöödia. 1960. aastal sai tõsiselt viga Dahli neljakuune laps, kui lapsevankrile sõitis otsa takso. Dahl kutsus endale mures appi ekstsentrilise mudellennukite ehitaja Stanley Wade’i, kuna ta poja ajusse voolas vigastuste tõttu vedelikku ja toonane meditsiin ei osanud sellega mitte midagi peale hakata. Koostöös Wade’iga arendas Dahl välja ventiilisüsteemi (Wade-Dahl Till Valve ehk WDT), et lasta vedelik poja peast välja ja päästa ta elu. Ventiil võeti meditsiinis laialdaselt kasutusele ja päästeti paljude inimeste elu. Kangelasliku fantaasiamaailma kujutamine oli sillutanud tee kangelaslikkuseks päris maailmas.

Dahli loomingu uusimas ekraniseeringus „Fantastiline härra Reinuvader“8 näeme selgelt, et Dahl on viidanud oma tegelaskujude kaudu iseendale. Kahetsev Rebane tunnistab pärast järjekordset jama: „Minuga on vist nii, et igaüks peab mind pidama parimaks, n-ö Fantastiliseks härra Reinuvaderiks, ja kuni ma pole kõiki täiesti rivist välja löönud ja pimestanud, ei tunne ma ennast päris hästi.“ Dahl püüdis alati olla parem ja veel parem. Maailmasõda oli jätnud oma jälje ja ellujääja süükompleks sundis teda silma paistma ning välja teenima väärika koha ühe kõigi aegade parima lastekirjanikuna.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 Roald Dahl, „Charlie and the Chocolate Factory“, 1964; „Willy Wonka & the Chocolate Factory“, Mel Stuart, 1971; „Charlie and the Chocolate Factory“, Tim Burton, 2005.

2 Roald Dahl, „James and the Giant Peach“, 1961; „James and the Giant Peach“, Henry Selick, 1996.

3 „If …“, Lindsay Anderson, 1968.

4 Roald Dahl, „Shot Down Over Libya.1942“.

5 Roald Dahl, „The Gremlins“, Walt Disney Company, 1943.

6 „You Only Live Twice“, Lewis Gilbert, 1967.

7 Roald Dahl, „Matilda“, 1988; „Matilda“, Danny DeVito, 1996.

8 Roald Dahl, „Fantastic Mr. Fox“, George Allen & Unwin, 1970; „Fantastic Mr. Fox“, Wes Anderson, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming