Karakter püsib igavesti

Olev Remsu

Teha 1980. aastal film kolhooside alguspäevadest, pidamata kolhoosi eesrindliku põllumajanduse musternäidiseks, on tõe võit, realismi võit sotsialistliku realismi üle tingimustes, kus vale oli igati soositud. Külvivolinik Kukemeri (Arvo Kukumägi) ja Metsa kolhoosi esimees Tuvike (Tõnu Kark). KAADER FILMIST

Miks lähevad meile hinge antiiktükid „Oidipus“, „Elektra”, „Orestes”, „Philoktetes” ja mis need kõik olid? Kas sõnumi pärast? Kas teema pärast? Muidugi on isa- ja ematapmislugudel, intsestitragöödiatel, poegvendade ja tütarõdede sigitamisel tänaselegi päevale üht-teist öelda (mõeldagu Austria keldriperverdile), kuid olulisem on tegevuse kaudu täpselt kujutatud karakter.

Lähemgi minevikukujutus püsib meile arusaadav ainult tegelaste karakteri tabamise puhul.

Võtame näiteks kolhoseerimise aja. Kui partorg oleks kriipsujuku, lendaks ta koos oma parteiga prügikasti. Kui partorg on mõnes filmis inimestatud ja viimistletud, siis on ta veenev: me võtame ta vastu, me usume temasse, kuigi ühiskonnakorraldus on vahepeal mitu umbsõlme teinud.

Täpselt samuti nagu Teeba kuninga Oidipuse puhul vaatame me läbi sõrmede sellele, et ta põhjustas katku ja nälja, et tappis oma isa ja abiellus oma emaga. Ja mis siis? Aga vaadake, kui ilusti on Sophokles seda kujutanud!

Ja las partorgki teeb oma sigadusi, peaasi, et ta teeks neid usutavalt!

 

Kunst ja poliitika

Ma pean tunnistama, et mul oli Peeter Simmi 1980. aasta draama „Ideaalmaastik” üsna uduselt meeles. Peamiselt Arvo Kukumägi külvivoliniku osas, tema täpselt tabatud naiivsus, mäletan, et isegi silmad, žestid ja kõnetoon olid kõnekad ja veenvad, kõik läks sada protsenti karakterisse. Seepärast hakkasin tänases, digitaalselt taastatud versioonis jälgima peamiselt Kukumäe näitlejatööd.

Ja mida ma avastasin? Mitte ainult Kukumägi ei mängi oma külvivolinikku Mait Kukemerd nüansseeritult, seda teevad teisedki osatäitjad: Tõnu Kark Metsa kolhoosi esimehena ja Kalju Komissarov rajoonikomitee parteitšinovnikuna. Tegemist on omamoodi haruldase juhtumiga, kus esteetika ja parteilisuse nõuded puhuti kokku langevad. Kohe seletan!

Idioodist tippametniku stereotüüpi näeme filmist filmi, eriti ekspluateerib seda Hollywood. Lihtsakoelisele vaatajale kangesti meeldib, kui paljastatakse mõne ülemuse jaburus, veel parem, kui seda tehakse talle tuttaval viisil, millega ta on harjunud. „Ideaalmaastikuski” varitseb seesugune peibutav kari, olgu siis kolhoosiesimehe, parteitšinovniku või koguni külvivoliniku enda rollilahenduses.

Millise pahatahtliku opaka tegelase oleks võinud stsenaariumis luua seltsimees Tammest! Ja ka Harald Tuvikesest! Naera või herneks!

Selge, nõukogulik tsensuur poleks seda lubanud, film oleks igaveseks riiulile pandud (niisugune tõlkelaen vene keelest oli käibel keelamise kohta), õigemini, selline film poleks valmiski saanud. Peeter Simmil režissöörina ning ilmselt ka Toomas Raudamil toimetajana oleks ehk tulnud filmindusega pikaks ajaks suhted katkestada. Ehk oleks sõnavabaduse tulles siis seda tolmukorraga kaetud filmi (kui see ikka oleks tehtud lõpuni) mõned korrad näidatud, ajalehed oleksid õletulena paar päeva hõisanud autorite kangelaslikkusest tõe kuulutamisel ja teos oleks taas unustatud.

„Ideaalmaastikus” on nii stsenaariumis kui rollilahenduses mindud teist teed: Harald Tuvike on inimesena haruldaselt soe ja meeldiv tegelane, Tõnu Kark mängib kõik nüansid veenvalt lahti.

Sama lugu on seltsimees Tammega. Selle tegelase lahtikirjutamisel ja Kalju Komissarovi mängus on välditud ahvatlevat stereotüüpi, lolli ja pahatahtlikku ametnikku. Kas see kõik on lõivumaks tsensuurile? Mõneti kindlasti.

Teiselt poolt on loodud ehedad tegelased, nad on mängitud tõetruuks. Külvivolinikku ennast oleks võinud teoreetiliselt poriga loopida, teda plakatliku idioodina kujutada. Milline paskaak, külviasjadest ei tea tuhkagi, tuleb kogenud põllumehi õpetama, tahab karjääri teha, parteiliste teenete varal ennast ülikooli sokutada! See oleks tähendanud poliitikat ja mitte kunsti, ka seda poleks toona keegi lubanud.

Peeter Simmi ja tema meeskonna kunstitegemise taotlus lubas aga loovida niivõrd-kuivõrd edukalt karide vahelt ekraanile, film võitis auhindu nii San Remo kui ka nn üleliidulistel festivalidel, esile tõsteti režissööri debüüti ja Kukumäe mängu.

Kolme rolli lahenduse depolitiseerimine ja estetiseerimine on tekitanud ekraanil koguni mingi imepärane sünergia, külvivolinik rikastab kolhoosiesimeest ja parteitšinovnikut, nemad omakorda külvivolinikku.

Kas me võime kinnitada sedagi, et Kukumägi rikastab Karki ja Komissarovit, nemad omakorda Kukumäge? Ilmselt küll, kuid mõneti jääb see väide paljasõnalisena õhku rippuma.

Ma ei tea ju, mida tegid režissöör ja operaator Arvo Iho võtteplatsil. Näiteks Kukumäe ilmekas miimika ja žestikulatsioonid, kelle teene need on? Ilmselt Kukumäe enda. Kuid kui suur on Simmi panus? Ma ei oska oletadagi.

Või siis Kukumäe tähendusrikkad silmad ekraanil? Need on nii Kukumäe kui Iho võit.

Käsikiri ja dialoogid

Kunagi tahaks teada, kuidas Simmi ette sattus ELKNÜ Keskkomitee büroo liikme Karl Helemäe Loomingus avaldatud jutuke „Külvivolinik”. Simmi eelmine film „Stereo” oli tehtud Riho Mesilase jutustuse „Noore veterinaari esimene nädal” ainetel, Mesilanegi oli enne pagemist Nõukogude Liidust organite poolt kõrgelt koteeritud autor. Kui Mesilane ära hüppas (olgu omatahtsi või ülesandega), pandi „Stereo” riiulile (olgu nn kodumaa reeturi karistamiseks või kamuflaažiks) ja selle tulemusena (või sellest sõltumatult?) võtab Simm ette äkki kunstiliselt läbi ja lõhki nõrga, ent parteiliselt eeskujuliku jutustuse.

Helemäe autorisõnumiks on kolho­seerimise toetamine. Oli raske, tehti vigu, aga õige asi võitis tänu partei ilmeksimatusele, ütleb meile Helemäe. Midagi seesugust me filmist ei leia.

Teha 1980. aastal film kolhooside alguspäevadest, pidamata kolhoosi eesrindliku põllumajanduse musternäidiseks, on tõe võit, realismi võit sotsialistliku realismi üle tingimustes, kus vale oli igati soositud.

Kummati on hiljemgi olnud kentsakalt põhjust „Külvivolinikku” meenutada. Ants Juske kirjutab Päevalehes (3. I 2006), et omal ajal Loomingu aasta esimeses numbris ilmunud Helemäe jutustus kulutas Glavliti poolt eesti kirjandusele lubatud persete (vabandust obstsöönsuse pärast) aastalimiidi ning sel aastal ei saanud enam ükski teine autor avaldada teost, kus oleks esinenud selline tüse vandesõna. Parteiline kirjamees laiutas, parteitud pidid kannatama!

“Ideaalmaastikus” me persetamist ei kuule. Selge, filmindust tsenseeriti rangemini kui kirjandust, ent ka siin on poliitikasurve ilule kasu toonud. Ma pole funktsionaalsete obstsöönsuste vastu, kui need on karakteripärased. Juhul kui individualiseeritud repliigid avavad tegelase karakterit varjundirikkamalt, siis, palun, lastagu tulla sarvilisi ja kõiki teisi! Helemäe Loomingu tekstis ei ole vulgaarsused kuigi otstarbekad, iseloomustavad ehk ainult pisut aega ja miljööd, kuid ei anna midagi juurde tegelaste karakterile. „Ideaalmaastikus” on dialoogidki karakteripärased ja tõstavad seega vaid tegelase usaldusväärsust. Kas me võime hüüda „elagu tsensuur, ilu tekitaja!”?

Mõneti nõnda ongi, et ridade vahele peitmisega tekib kunst, plakatlikult otse tulistades vaid parteiline või siis antiparteiline publitsistika.

“Ideaalmaastiku” kui filmiloo lõpp on klassikaline pea peale pööramine, mida ju dramaturgiareeglid nõuavad. Ootame, et finaalis karistab parteitšinovnik külvivolinikku saamatuse ja juurdekirjutuste pärast, ootame ehk tõelist konflikt, vahest koguni Taaveti ja Koljati heitlust, kusjuures Taavet oleks külvivolinik ja Koljat partei. Toimub pöörak, juhtub vastupidi: partei hoopis edutab külvivolinikku. Kas taas vastutulek kunsti parteilisusele?

Ent külvivolinik ei täitnud ju oma parteilist ülesannet, kukkus partei aspektist vaadatuna lihtsalt läbi. Nõnda tekib hoopis suurem ja ajalooliselt õigem üldistus: pärast sõda partei ju ainult neid upitas, kes oma kohale ei sobinud! Stseeni tõepärasuse tagab Kukumäe ja Komissarovi üsna kooskõlaline mäng.

Ometi peaks klassikalise draama aluseks olema tegelastevaheline konflikt. Külvivolinik vastandub nii kolhoosnikele kui parteitšinovnikule, on mees kahe tule vahel, kuid tõelist heitlust filmis ei ole. Ka ei lase metsavennad kedagi maha ega tee NKVD oma jõhkraid haaranguid.

Tegelaste konflikt on asendunud peategelase sisekonfliktiga, mida mõnes konfliktide liigituses on samastatud konfliktiga tegelase ja jumala vahel.

Sisekonflikti peetakse üldjuhul proosapäraseks, kuna seda on päris keeruline, arvatakse, et kadudeta isegi võimatu ehedalt ekraanile tuua. Kui, siis ainult ehk sisemonoloogi või jutustaja abil.

“Ideaalmaastiku” autormeeskond, režissöör, osatäitja, kaameramees, kunstnik jne, on aga raske ülesandega toime tulnud: Kukumägi esitab külvivolinik Kukemere sisekonflikti nähtavalt ja veenvalt.

 

Sigin-sagin

Töötasin ise Tallinnfilmis, kui „Ideaalmaastikku” tehti. Vaene toimetaja Toomas Raudam, minu lauanaaber! Tema sai nii vasakult kui paremalt vastu päid ja jalgu, ta oli nagu külvivolinik. Aga Raudam kannatas kõik ründed vapralt ära, oli antenniks, mille kaudu välguraksatused rahulikult maandati. Mäletan, et meil oli ametis veel Feliks Liivik, omaaegne põrandaalune revolutsionäär ja poliitvang, hiljem ENSV Kinokomitee esimees. Tema lisas toimetamise käigus episoodi, kus tuharatega mõõdetakse põllupinna temperatuuri, tehakse kindlaks, kas maa on külviks piisavalt soe. Ükski maateema kallale asunud linnainimene seda ei teadnud, nõnda oli endisest kinokomitee esimehestki tolku.

Siiamaani kirjutanud, pistsin arvutisse uue DVD, režissöör Anne-Mari Neideri ja stsenarist Margit Kilumetsa uhiuue 28-minutilise dokumentaalfilmi „Mida külvad…”, mille sisuks on meenutused „Ideaalmaastiku” tegemisest.

Miks ma seda varem ei vaadanud?

Minu meelest peab kunstiteos olema omatähenduslik. Juurdeseletamine võrduks mehega, kes ajalehes loo kirjutab ning siis kioski kõrval leheostjatele õhinal teada annab, mida ta tegelikult mõtles.

Kui aeg ähmastab teose kommunikatiivsust või kaotab selle, on taies tõesti vananenud, ei aita siin ükski üleseletamine. „Oidipus” ei vaja ümberjutustamist ja valguseheitmist arusaamatutele detailidele. Kas „Ideaalmaastik” siis vajab?

Ometi annavad maailma autoriteetsemad asutused, näiteks Briti Filmiinstituut, filmiklassikat välja lisa-DVD nagu järelsõnadega: seal intervjueeritakse asjaosalisi, lastakse meenutada filmi tegemist ja tegemise tausta, antakse sõna filmiajaloolastele, kes teose paika panevad.

Kõike seda tehakse Neideri-Kilumetsagi töös. Saame teada, missugustes mõisates võttetöö käis. Kas see on puhtalt parasiitinformatsioon, umbes seesugune, kellega keegi näitleja abiellub, kellest lahutas?

Mina leian, et info võttepaikade kohta on ühelt poolt äärmiselt spetsiifiline, sellist teavet oleks vaja ehk filmiinimestel. Ent teiselt poolt läheb see peale ka koduloolastele ja kõmuajakirjandusele. Tähendab, kuskilt otsast ikkagi propageerib filmindust, väärtustab meie filmiajalugu.

Simm, Iho ja Kark seletavad dokis, kuidas käis improviseerimine kaamera ees, Komissarov põhjendab, miks ta soostus parteiülemust mängima. Need on jutud, mis filmitudengidki peaksid kõrva taha panema. Taas hiilgab oma siirusega Kukumägi. Ehk on lõputiraad koguni näitleja elu manifestiks? Kindlasti tuli Kukumäele oma elutõe väljendamiseks anda kohane võimalus, ja nüüd on see tehtud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming