Karlovy Vary – üks õite magus filmifestival

Joonas, filmijutt.blogspot.com

Kui püüda tšehhide ilmakuulsat filmipidu koduste märksõnade abil tutvustada, võiks vahest öelda, et see ühendab endas PÖFFi, „tARTuFFi” ja Pärnu dokumentaalfilmide festivali parimaid külgi ja enamgi veel.

Karlovy Vary on viiekümne tuhande elanikuga linnake Lääne-Böömimaal, veidi vähem kui poolteistsada kilomeetrit Prahast, mõnikümmend Saksa piirist. Neljateistkümnenda aastasaja keskpaiku uppus siin Püha Rooma riigi keisri Karl Neljanda jahikoer allikasse, mispeale imperaator otsustas miskipärast kümmelda, avastas kuidagiviisi kohe kohaliku vee raviomadused ja asutas linna, mida me nüüd tunneme „Karli vanni” – Karlovy Vary ehk Karlsbadina.

Läbi aegade on keiserlikel tervisevetel end kosutamas käinud hordide kaupa suurkujusid tsaar Peeter Esimesest modernkirjanik Franz Kafkani. Et kena kuurort madalate Ore mägede vahel lookleva Teplá jõe kaldal on tänapäevalgi nii Lääne-Euroopa kui Venemaa jõukama keskklassi seas popp spaaturismi sihtkoht, seda on värviliste, pulmatordilikult kaunistatud barokk- ja juugendmajadega palistatud tänavapildist selgesti näha.

Meie mitte nii jõukas ilmanurgas on Karlovy Vary tuntud rohkem Becherovka ürdinapsi ja Ida-Euroopa olulisima filmifestivali kodulinnana. Tolle viimase pärast minagi juuni lõpus ja juuli alguses kümmekond päeva Varys veetsin.

 

Odav ja oivaline

Karlovy Vary rahvusvaheline filmifestival (KVIFF) on eakas ja auväärne üritus, asutatud 1946, peeti tänavu 48. korda, suurim ja mainekaim filmipidu, kuhu seni olen sattunud ja mida ei jõua siin vääriliselt ära kiita. Linn on võluv, inimesed meeldivad, filmivalik peadpööritav, elu odav, pillerkaar taevavõlvini.

Nii söök-jook kui kinopiletid maksavad tunduvalt vähem kui Eestis. Õlleindeksit kasutades: jaheda Pilsner Urquelli või mõne muu võrratu tšehhi kesvamärjukese eest ei küsi ükski puhvet naljalt üle neljakümne kohaliku krooni ehk pooleteise euro. Festivali üksikpileti hind on 65 krooni (2,30 eurot), tudengile 50 krooni (2 eurot). Festivali pass, mis sisaldab üheksaks päevaks kokku kahtekümmet seitset piletit ja lisaks võimalust piletita kinno pääseda, kui saalis vabu kohti leidub, maksab kõigest 1000 krooni (38.60 eurot) ja tudengile 700 krooni (27 eurot). Kinod on soliidsed, projektsiooni­kvaliteet laitmatu, mitteingliskeelsed filmid korralike inglise subtiitritega, tehnilisi probleeme esineb haruharva.

Hotellitoad on küll kallipoolsed, kuid telk­laagri spartalikumate tingimustega leppijale ei lähe ka magamine maksma rohkem kui 95 krooni (3.67 eurot) öö, suvisel ajal hea pakkumine, hoolimata sellest, et telgis võib öösel hakata külm ja hommikul palav ning enam-vähem kogu aeg kipuvad naabrid olema häälekad ja dušisabad pikad. See-eest ei kulu kohalikule transpordile festivali kestel sentigi, sest esiteks on vahemaad sama käidavalt lühikesed kui Pärnus ja teiseks, kui kilomeetrit või paari jalutada ei viitsi, siis on olemas tasuta jalgrattalaenutus ja pea koidikuni kulgevad tasuta festivalibussid.

Pidutseda polnud mul eriti mahti, sest vaatasin viis kuni seitse filmi päevas, aga iseenesest ei piirdu Karlovy Vary festival sugugi vaid filmivalikuga. Melu uulitsail, festivali keskuses, tohutus Thermali hotellis ja selle ümber jättis ka põgusalt mööda käies võimsa ja meeliülendava mulje. Muusika mürtsub, alkohol voolab kui kosest, tuhanded tähistavad, aga hästi ontlikult ja viisakalt – ei mingit lällamist, kakerdamist ega kaklemist. Ja säärasel hulgal kaunitare pole ma veel kusagil näinud.

 

Pärjatud ja parim

Filmidega on nii, et Karlovy Vary on küll üks mõneteistkümnest A-kategooria festivalist maailmas, aga võistlusprogrammide osas peavad tšehhid leppima sellega, mis vormiliselt justkui samale pulgale kuuluvaist, aga reaalselt hoopis prestiižikamaist „Berlinalest” ja Cannes’ist üle jääb. See-eest saab Varys näha lõviosa tähtsamail festivalidel pärjatud filmidest ning valdavalt neile, lisaks mulle endale huvipakkuvaile režissööridele, riikidele ja teemadele, ma keskendusingi, pööramata ametlikule programmile mingit tähelepanu. Sestap selgus tagantjärele, et tänavu Varys auhinnatud linateoseid sattus õige napilt nende poolesaja filmi sekka, millele pilgu peale sain, ja needki vähesed polnud mu peamised lemmikud. Üldmulje sai sellegipoolest suurepärane nii festivali kavast kui ka tänavusest filmiaastast, mis tundub juba praegu vähemalt mängufilmi vallas mullusest tublisti tüsedam olevat.

Parima filmi Kristallgloobusega auhinnatud ungari ilmasõja-draama „Suur vihik” on mul nägemata, žürii eripreemia pälvinud „Inglismaa välja” ei vaadanud ma lõpuni ja FIPRESCI kriitikute auhinnatud usbekk Jussup Razõkovi „Häbi” on kenast pildist hoolimata üsna keskpärane nõukogude kunstkino kuulsusrikkast traditsioonist lähtuv pretensioonikas soigumine, millest ma eestlasena küll puudust ei tunne.

Nähtud auhinnasaajaist tahan esile tõsta ainult Ólafur Darri Ólafssonile meespeaosa preemia toonud islandi läbudraamat „XL”, mille tormiline visuaal ja montaaž on noorepoolse poliitbroileri padupummeldamist kujutava sisu väärilised. Isiklikule kogemusele toetuva põhjamaalasena kehastab Ólafsson alkohoolikut sada korda veenvamalt kui ükski Nicolas Cage („Lahkumine Las Vegasest”) või Matt Dillon („Faktootum”).

Mu isiklik lemmik ja siiani tänavune filmielamus number üks oli aga hoopis Ari FolmaniKongress” („The Congress”), mis esilinastus kevadel Cannes’is, aga pole veel ühtegi auhinda saanud. Juba Folmani eelmine teos „Valss Baširiga”, kus autobiograafiliselt dokumentaalne sõjakogemus oli esitatud rotoskoopilise animatsiooni vormis, torkas isegi Iisraeli üldiselt tugeva filmitoodangu taustal supernoovana silma. Nüüd, viisaastak hiljem, on Folman animatsiooni mängufilmiga kombineerides lavastanud poola ulmekirjanduse klassiku Stanisław Lemi raamatust tõukuva suurteose, mis ei jää filosoofilise haarde poolest alla ei „Kosmose­odüsseiale”, „Solarisele” ega „Maatriksile”, olles seejuures emotsionaalselt köitvam kui Kubrick, ligipääsetavam kui Tarkovski ja Hollywoodi-kaugem kui Wachowskid. Kuigi kõne all on nii filmikunsti tulevik, reaalsuse ja virtuaalsuse suhted kui kogu inimeksistentsi siht ja mõte, on „Kongress” akadeemilisest kuivusest ja igavusest sama prii kui „Bašir”. Ootan pikisilmi võimalust „Kongressi” uuesti näha, ja muidugi ikka suurelt ekraanilt. Loota on, et film jõuab ka meie kinodesse, läbirääkimised käivad.

 

Teisi tippe

Originaalsemate tänavuste mängufilmide hulka kuulub samuti Cannes’is esilinastunud ja juba rea Itaalia preemiaid korjanud Paolo Sorrentino „Suur ilu” („La grande bellezza”), mille pealkiri võtab kaks ja pool tundi audiovisuaalset tulevärki päris kenasti kokku. Veel enam kui mullu Leos Caraxi „Holy Motorsi” puhul võib siin kerkida küsimus, paljukest särava kesta all sisukest on, kuid vaatemänguna on Sorrentino vähemalt sama vastupandamatu. Eelistaksin tema ühtse narratiivita stseenide jada Rooma kõrgklassi ülipeenest elupõletamisest iga kell Fellini „Magusale elule”, millega „Suurt ilu” tihti kõrvutatakse. Meie kinodesse on Sorrentinot oodata detsembris, nagu ka teist, märksa raskepärasemat kunstipommi, prantslase Bruno Dumont’i usu ja meelehaiguse pilkaseisse sügavikesse sukelduvat biograafilis-filosoofilist draamat „Camille Claudel, 1915”. Too viimane on volframkõva pähkel, mille katkihammustamine võib üle jõu käia ka paadunud autorikino-gurmaanile.

Sarah Polley eelmisel Veneetsia biennaalil esilinastunud „Me jutustatud lood” („Stories We Tell”) on, vastupidi, üldmõistetav ja -huvitav ning siiani mu lemmik mulluste tõsielufilmide seas. Veel küllalt noor, 1979. aastal sündinud kanadalanna Polley on tuntud nii staažika näitleja (Terry Gilliami „Parun Münchhauseni seiklused”, Wim Wendersi „Ära tule koputama” jne) kui ka andeka mängufilmilavastajana („Võta see valss”), kuid mullune perekonnadokk võib vabalt olla tema senise loomingu tipp. Polley avab peenetundeliselt, kuid kindla käega, üli­inimliku kannatlikkuse, aususe ja põhjalikkusega oma vanemate keeruka suhte, andes sõna nii asjaosalistele kui lähedastele, kelle versioon toimunust ei pruugi kattuda. See on ühelt poolt liigutav lugu, kuid teiselt poolt sisaldab tõsiseid ja žanrirefleksiivseid küsimusi mälestuste, tõe ja dokumentaalsuse vahekorrast.

Häid ja väga häid filme nägin tublisti rohkem, kui siin tutvustada jõuan. Aasta parimate hulka kuuluvad ilmselt veel „Berlinalel” ilma teinud raputavad idaeuroopa draamad „Lapse asend” („Poziția copilului”) ja „Episood vanarauakorjaja elust” („Epizoda u životu berača željeza”), Cannes’is pronksi (Prix du Jury) pälvinud südamlik ja muhe jaapani peremelodraama „Nagu isa, nõnda poeg” („Soshite Chichi ni Naru”) ning „Vaatenurga” programmis eriauhinna saanud liibanoni põnevik „Omar”, aga ka sootuks auhindamata india keskealiste romkomm „Eine” („The Lunchbox”/„Dabba”). Kel huvi, leiab täielikuma ülevaate kõigest festivalil nähtust mu blogist „Pisut filmijuttu” (filmijutt.blogspot.com).

Last, eestlase jaoks not least: maailma filmitippude kõrval oli festivalil esindatud ka värske eesti film programmis „Lääneilma idakaar” võistelnud Kadri Kõusaare „Kohtumõistja”.

 

Karlovy Vary 2013. aasta auhindu

Grand prix Kristallgloobus – „Suur vihik” („A nagy Füzet”/„Le Grand Cahier”), Ungari 2013, režissöör János Szász

Žürii eripreemia – „Inglismaa väli” („A Field in England”), Ühendkuningriik 2013, režissöör Ben Wheatley

Parim näitlejanna – Amy Morton, Louisa Krause, Emily Meade, Margo Martindale, „Sinilind” („Bluebird”), USA-Rootsi 2012

Parim näitleja – Ólafur Darri Ólafsson, „XL”, Island 2013, režissöör Marteinn Thorsson

Programmi „Lääneilma idakaar” („East of the West”) auhind filmile „Hõljuvad pilvelõhkujad” („Płynące wieżowce”), Poola 2013, režissöör Tomasz Wasilewski

Parim täispikk dokumentaalfilm „Toru” („Truba”), Venemaa-Saksamaa-Tšehhi 2013, režissöör Vitali Manski

Elutöö Kristallgloobus panuse eest maailma filmikunsti – Theodor Pištěk, Oliver Stone, John Travolta

FIPRESCI kriitikute auhind – „Häbi” („Stõd”), Venemaa 2013, režissöör Jussup Razõkov

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming