Karud saavad aru …

Jaak Lõhmus

„Berlinale” auhinnad läksid tänavu täiskasvanuks saamise lugudele.Läinud laupäeva õhtul teatavaks tehtud „Berlinale” auhindadega võib rahule jääda: head filmid, mis muud. Küllap kõige vaieldavam võinuks olla kindlakäelise lavastusprofi Roman Polanski pärgamine parimaks režissööriks. Polanski peavoolulik „Variautor” oli õrnades toonides filmide hulgas, mis Werner Herzogi juhitud kohtunike poolt 20. veebruaril tunnustuse said, pisut valge varese karva. „Berlinale” žürii Hõbekaru  oli maailma ühes rikkamas riigis koduaresti pistetud ürgandekale vanameistrile pigem poliitiline õlalepatsutus, kas just nagu kunstilisele vabadusvõitlejale, on arutamise asi, aga poliitiline mekk on juures niihästi auhinnal kui ka auhinna saanud filmil. Nüüd on see kõik juba eilne lumi.

Eesti kinosid „Variautori” leviplaanides esialgu ei ole. Kuldkaru saanud türgi lavastaja Semih Kaplanoğlu „Mesi” on kolmas film tema Yusufi  triloogias. Varasemadki filmid on võitnud tähelepanu tähtsatel kinoareenidel: „Muna” ja „Piim”, vastavalt Cannes’is aastal 2007 ja Veneetsias 2008. Kui varem valminud käsitlevad Yusufi täisiga (lavastaja on keeldunud kinnitamast, kas tema kolmikfilmis tegutseb sama tegelane või on ainult nimi sama), siis nüüd on peatähelepanu kuueaastasel poisikesel, kes käib koos mesinikust isaga metsas, jälgides, kuidas kulgeb magusa autasuga ohtlik  töö – Türgi mägikülades on mesipuud väga kõrgete puude ladvas. Väga vähese jutuga, printsipiaalselt ilma muusikata filmis on loodud ekraanil õhustik, mida just tunned metsas: ilu, värskus, stoiline rahu ja ohukartus. Kui poisi isa ühelt pikemalt mesiretkelt ei naase ja tema ootamine juba meele raskeks teeb, läheb Yusuf metsa isa otsima – jah, kuueselt, mitte „kesk oma elu” nagu Dante või Püha Tõnu.

Osale vaatajaist  annab usku, et poiss ikka metsast välja pääseb, teadmine, et varasemates filmides oli ta juba suureks kasvanud. Nii seguneb uudishimu ja põnevus ärevuse ning magusa lootusega. Terane kriitik Lee Marshall märkis Screenis, et „Mee” mitmes episoodis on hoomatav „väärtfilmide” leebe, heatahtlik paroodia. Aleksei Popogrebski auhinnatud filmis „Kuidas möödus minu suvi” on kaks meest, keskealine ja vaevu kooli lõpetanud piimahabe. 

Rohkem tegelasi näha ei ole, ainult korraks ilmub jääkaru, ja kalad on linale jõudes juba surnud. Lõpuks vilksatab paar tuumakaitseskafandris inseneri, maskid ees. (Mudel) situatsioon on seega vaata et sama inimaher nagu eesti filmiarmastaja mälukettal tiirlevas „Vaatlejas” või „Georgicas”. Põhja Jäämere ääres maad ja rahvast teenivad meteoroloogid saavad eluilmast kumbki jumalast isemoodi aru, ehkki töö on ühine.  Rohkem kui kaks tundi vaevamisi närvi ajavat rumalustes ulpimist nooruki ja sõjaväelikku karmust täismehe poolt. Tehtud vanas heas vene kunstkino vaimus, kommenteeris kolleeg Läti Televisioonist. Rumeeniast tuleb nüüd süngeid filme nagu riisikaid, põrklevad Cannes’i, Veneetsia ja Berliini programmides, noppides muudkui auhindu. Seekordne Hõbekaru film „Kui tahan vilistada …” on poisist, kes kohe-kohe peab  vabanema noortevanglast. Ta tahab vabanedes hakata hoolt kandma oma väikevenna eest (ema töötab Itaalias), et vähemalt ta venna elu läheks paremini, kui on läinud temal endal. Ilus unistus, millel ei ole määratud täituda, sest kõik hakkab rulluma hoopis teises suunas, kui külastuspäeval käib kohal poisi ema ja kinnipidamiskoha noorte meelsust saabuvad uurima noored sotsiaalteadlased. Parima naisnäitleja Karu saanud patsifistlik  jaapani film „Tõuk” lõigub skalpelliga patriotismiteemat. Ja seda lõikuslaua-uuringut tehakse nii valusasti, et parem oleks jätta „Tõugust” (või pigem aaviklikult üteldes „Rümbast”) rääkimine mõneks Eesti Vabriigi sünnipäevale järgnevaks nädalaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming