Kas headusel on värv?

Mathura

Mängufilm „Koduabiline” („The Help”, USA 2011, 146 min), režissöör ja stsenarist Tate Taylor. Osades Viola Davis, Emma Stone, Bryce Dallas Howard, Octavia Spencer, Jessica Chastain jt. USA 2011. Kathryn Stocketti romaan „Koduabiline” on Ameerika Ühendriikide kirjandusturu üks omalaadsem nähtus. Pärast seda, kui üle poolesaja kirjastuse oli tundmatu autori debüütteose tagasi lükanud, otsustas üks siiski riskida. Tulemuseks oli riigi üks viimaste aastate edukamaid ilukirjandusteoseid, raamat, mida on 2009. aastal ilmumisest peale müüdud üle viie miljoni eksemplari ning mis on püsinud üle saja nädala New York Timesi menukite nimistus. Ja nüüdseks on Stocketti lugu jõudnud ka kinoekraanidele üle maailma ning mitte ainult seda – raamatutki saab Krista Kallise tõlkes nüüd eesti keeles lugeda) Eesti Ekspressi Kirjastus, 2010).

„Koduabilist” lugedes ja vaadates ei ole väga raske mõista nii kirjastuste kõhkluste kui ka teose suurmenu põhjusi. Stocketti lugu kõigub kriipiva sotsiaalkriitika ja sentimentaalse sopakirjanduse piiril, nii et kohati võib olla raske otsustada, kumba žanrisse ta ehedamalt kuulub. See on just seda tüüpi lugu, mis võibki ainult kas totaalselt põruda või olla üliedukas. Ühtpidi ei ole siin midagi uut: rassilise ebavõrduse teemat on Ühendriikide kirjandus- ja filmiloomes ekspluateeritud juba vaat et hävitava tüdimuseni ning Stockett lisab teemasse vähe uudsust. Pealegi on loos küllaldaselt seiku, mis on sedavõrd iseloomulikud pisarakiskujad, et võib kahelda, kas need täidavad ka muud eesmärki peale lugeja ja/või vaataja „sihtotstarbelise” meeleliigutuse. Ülekohtu all kannatav mustanahaline teenijanna, kes hoolitseb ennastsalgavalt terve elu kalkide rikkurite võsukeste eest, kui ta enda poeg noorelt sureb, või armas inetust pardipojast kirjanikuhakatis, kes kuuleb, kuidas tema oma pere teenijanna (teine ema) on tema pärisema kõrkuse läbi surma saanud – mõistagi ei jäta see kedagi päriselt liigutamata, allakirjutanu kaasa arvatud. Ometigi jääb sellest kõigest väheks, et kinnitada teose tõelist kunstilist väärtust.

Tate Taylori lavastatud film on seepärast ennekõike näitlejate film, kellest enamus pakub suurepäraseid sooritusi. Esiteks muidugi Viola Davis, kes võitis paar aastat tagasi ridamisi auhindu kõrvalosa eest John Patrick Shanley filmis „Kahtlus”. Ilma Davise lihtsahingelise ja südamliku Aibileenita ei oleks „Koduabiline” ilmselt filmina see, mis ta on. Teiseks jääb silma Lars von Trieri „Manderlayga” esile tõusnud Bryce Dallas Howard, kelle mängitud Hilly Holbrook on American smile’i tarretunud kalkuse ja südametuse kehastus, täielik vastand tema rollile nii „Manderlays” kui ka Woody Alleni filmis „Mis tahes”. Octavia Spenceri Minny Jackson on ehe, ühtaegu rõkkav ja krutskilik Mississippi neegriproua ning peamiselt komöödianäitlejana tuttav Emma Stone eelmainitud inetu pardipoja Skeeter Phelani rollis nüansseeritud ja kaastundele ärgitav. Pisut igavaks jääb ehk ainult see, et ükski neist tegelaskujudest loo jooksul kuigivõrd ei muutu – ja siin ilmnebki üks Stocketti teose paradokse.

„Koduabiline” pole tõestisündinud lugu, ent võib kindlasti olla paljude tõestisündinud lugude summa. Olgu rassilise ebavõrdsuse teema Ameerika kultuuris kuivõrd leierdatud tahes, ei vaidlusta ilmselt keegi probleemistiku reaalsust. (Stocketti teose üks väärtuslikumaid momente Ameerika-kaugetele inimestele ongi ehk teadvustada, kuivõrd karm võis olla rassivahe tegemine demokraatia lipulaeval Ameerika Ühendriikides vähem kui poole sajandi eest).

Ent nõnda nagu see lugu on paljude tegelike lugude summa, mõjuvad ka selle tegelaskujud mitte niivõrd tõeliste inimeste kui paljude inimeste summana. Nad on pigem ikoonid kui üksikindiviidid ning seetõttu on nad ka algusest lõpuni kas headuse- või kurjuseusku (ehk silmakirjalikkuse- ja üleolekuusku) inimesed. Nii on ka nendevaheline konflikt paljude konfliktide summa, seeläbi aga liialt staatiline, liialt üldistav ja ette välja mõõdetud ning eks ole algusest peale selge, et lõpuks headus ja eneseväärikus ikkagi võidavad – ainult et hea ja väärikas inimene on siin pisut rohkem kui lihtsalt hea ja väärikas inimene. Ta on ühtlasi lunastaja.

Lunastuse motiiv on küllap veel üks element, mis teeb „Koduabilisest” ennekõike ameerikaliku loo, mille kõige elavamad ja valusamad arutelud leiavad aset meist kaugel. See, et üks lunastajaid valgenahalise Stocketti loos on valgenahaline, on muide juba tekitanud afroameeriklaste hulgas üksjagu pahameelt ning tagatipuks on autorile osaks langenud süüdistus oma venna kunagiselt teenijannalt enda väidetava ärakasutamise eest Aibileeni tegelaskuju prototüübina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming