Kas Kuldkaru läks vääriti?

Endel Link

Saksa kriitikud „Berlinale’st”.

Autoriteetses Frankfurter Allgemeine Zei­tungis (18. II) avaldatud auhindade kommentaaris kuulutas kriitik Verena Lueken: „Brasiillase José Padilha „Eliitrühm” ei ole mingit auhinda väärt.” Kriitik väidab, et režissöör  ei valitse materjali. „Vaataja on pandud pidevalt jooksma vankuva kaamera järgi, mis püüab anda ülevaadet korrumpeerunud politsei heitlustest narkoärikatega Rio de Janeiro favela’des, kuid ei suuda anda õiget pilti, kes on kelle poolel ning milline on sealsete agulite elupõrgu.” Vihane kriitik seab kahtluse alla Kreeka juurtega Prantsusmaa režissööri Costa Gavrase eetika, kes žürii presidendina püüdnud autasustamisel absurdset otsust teiste žüriiliikmete kaela veeretada. Samas osutab kriitik Lueken kummalisele kahe žüriiliikme tagasiastumisele kohe „Berlinale” avapäeval, vihjates seega arvamuste ja eelistuste võimalikule kallutamisele.

Der Tagesspiegeli (17. II) ülevaates nendib ka kriitik Jan Schulz-Ojala, et žürii oli selle festivali murelaps. Taani režissööri Susanne Bieri ja prantslannast näitlejatari Sandrine Bonnaire’i skandaalne tagasiastumine (väljaarvamine?) žüriist avas tee poliitilis-dokumentaalset laadi viljelnud Costa Gavrasele kohkumatult kehtestada oma eelistusi ning ta lasigi triumfeerida filmidel „Eliitrühm” ja „Taevaprostituudid”, mida keegi tõsiselt auhindamisväärseks ei pidanud.

Ajalehe Die Welt (18. II) kommentaari „Läbi seina” autor Hanns-Georg Rodek on leebem ja püüab mõista Kuldkaru andmist José Padilha debüütteosele. Silmapaistvast filmist „Veri hakkab voolama” möödavaatamist peab kriitik läbikaalutud otsuseks. Rodek möönab, et hulk aastaid pole „Berlinale’l” olnud nii jõulist filmi kui Paul Thomas Andersoni naftapuurimise eepos „Veri hakkab voolama”. Samas küsib Rodek, kas see film vajab läbilöögiks just Kuldkaru? Pealegi pole „Berlinale” ju Andersoni filmi esmaesitaja, kuid just esilinastamise fakt on üks festivali põhimõtteid, mis teeb suureks ka Cannes’i. Omal ajal võõristati seal „Pulp Fiction’i” esteetikat. „Eliitrühm” peegeldab oma maa reaalsust ning aja pulssi, samuti seda, mida on õpitud maailma kinost.

Festivali juht Dieter Kosslick on avafilmi valikul korduvalt komistanud ja selle eest kriitikutelt hurjutada saanud. Nüüd hüüatab Tagesspiegeli (8. II) arvustaja Rüdiger Schaper pateetiliselt: „Mis võinuks veel paremini sobida!?” Ta pole kitsi kiidusõnadega Martin Scorsese dokfilmile „Valguse hiilgus”, kus näidatud Rolling Stonesi kontserti, mis võetud üles 16 kaameraga. See avafilm jääb festivali ajalukku suursündmusena ka seetõttu, et Berliini Marlene Dietrichi platsi punasele vaibale ja pressikonverentsile saabusid ka eakad roki-iidolid ise. Sündmus tõi kohale tuhandeid noori ja vanu rokifänne. Siiski paneb Die Welti kriitik Peter Zandler oma artiklis „Kõik fännide jaoks” filmi linastamise kahtluse alla. Tema meelest olnuks õigem avafilmina võistlusekraanile tuua Mike Nicholsi „Charles Wilsoni sõda”, kus osalevad staarid Julia Roberts ja Tom Hanks. Zandler küsib: „Kas selle filmi saamiseks üldse vaeva nähti?”

2008. aasta „Berlinale’t” peavad mõned kriitikud mullusest paremaks. Paul Thomas Andersoni naftaeepose kõrval tõusis kriitikute silmis lemmikteoseks inglase Mike Leigh’ komöödia „Muretu”. Seda tänu peaosalist kehastanud Sally Hawkinsile, kes sai parima naisnäitleja Hõbekaru. Parima meesnäitleja Hõbekaru saanud Iraani 65aastane näitleja Reza Najie jäi „Varblaste laulus” loodud isa kujuga suure tähelepanu alt kõrvale, kuna Daniel Day-Lewise hiigelroll naftaparunina kippus kõiki varjutama. Samas võib väita, et „Berlinale” pea kõik filmid leidsid asjalikku kajastamist. Kriitika leidis üsna üksmeelselt üles tunnustusväärsed, otsingulised ja omanäolised linateosed nagu Mehhiko režissööri Fernando Eimbcke „Tahoe järv”, Lance Hammeri „Ballast” (USA) ja jaapanlase Yoyi Yamada „Kabei”.

Saksa kriitikud on terase ja otsekohese ütlemisega, kui tegu filmidega, mis nende arvates nõrgendasid võistlusprogrammi. Jan Schulz-Ojala järeldab Damien Harrise „Öiseid aedu” analüüsides, et see on B-klassi film C-klassi festivalide jaoks (Tagesspiegel 10. II). Soome filmi „Must jää” ebaõnnestumise põhjuseks arvatakse stsenaariumi ülekonstrueeritus. Sama arvab kriitik Matthias Heine režissöör Erick Zonca väga pika filmi „Julia” kohta. Heine leiab, et sellesse on püütud kokku panna neli filmi ja et näitleja Tilda Swintonil pidanuks pakutu väljamängimiseks olema kolm elu ja mitu pead (Tagesspiegel 11. II).

58. „Berlinale” ilmet kujundasid dokfilmid, sealhulgas muusikalised, ent üheks olulisemaks ekraanisündmuseks tuleb pidada väljaspool võistlusprogrammi linastunud Andrzej Wajda „Katõni”, mis seab jalule ajaloolise tõe Katõni metsas toime pandud Poola ohvitseride massilise tapmise kohta. Seal hukati ka Poola armee kapten Jakob Wajda, režissööri isa. Saksa kriitikud pühendasid „Katõnile” väga suurt tähelepanu, sest see linateos osutab massimõrva korraldajatele: Stalinile, NKVD-le ja Punaarmeele. Üks paremaid artikleid selle filmi kohta on Hanns-Georg Rodeki sulest ilmunud „Suure leina dokument” (Die Welt 16. II).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming