Kas nohikud unistavad elektrinaistest?

ARO VELMET

Mängufilm „Ex machina“ (Inglismaa 2015, 108 min), režissöör-stsenarist Alex Garland, operaator Rob Hardy, heliloojad Geoff Barrow ja Ben Salisbury. Osades Domhnall Gleeson, Oscar Isaac, Alicia Vikander. Linastub kinodes Coca-Cola-Plaza, Solaris, Cinamon, Ekraan, Kosmos ja Astri.

„Ex machina“ süžee on tuttav kõigile, kes on lugenud Mary Shelley „Frankensteini“.  Tehisintellekt Ava (Alicia Vikander) on aga pakendatud kauni robotnaise kehasse.

„Ex machina“ süžee on tuttav kõigile, kes on lugenud Mary Shelley „Frankensteini“. Tehisintellekt Ava (Alicia Vikander) on aga pakendatud kauni robotnaise kehasse.

Kaader filmist

Alex Garland kirjutab stsenaariume filmifriikidele. Tema rohkete viidetega lood tekitavad paljunäinud vaatajas esmalt petliku äratundmisrõõmu, et seejärel tõmmata ootamatu süžeepöördega vaip alt ära. Garlandi esimene linateos, Danny Boyle’i lavastatud „28 päeva hiljem“ („28 Days Later …“, 2002) algas kui klassikaline zombilugu tänapäeva ühiskonnakorralduse haprusest. Kui tavaliselt näitavad zombifilmid aga kaotatud korra taastamist peakangelase otsustusjulguse toel, siis Garlandi kujutlus lõpeb „Kärbeste jumala“ laadse õudusunenäoga, kus selgub, et otsusekindlad juhid võivad olla ohtlikumadki kui zombid. Garlandi ja Boyle’i teine koostöö, „Päikesepaiste“ („Sunshine“, 2007) algas kui intellektuaalne ulmefilm à la „2001. Kosmoseodüsseia“ („2001: A Space Odyssey“, 1968) ja lõppes kui b-kategooria slasher à la „Viimane horisont“ („Event Horizon“, 1997). Ühelt poolt rõhutas Garland vaimukalt nende kahe žanri ühiseid juuri, teisalt rääkis samal ajal hiigelvastutusega kaasnevast sõna otseses mõttes tapvast närvipingest, lihtsalt erinevate narratiivsete vahendite abil. Niisiis, kui mõne Garlandi loo sünopsis tundub pealtnäha tuttav, on põhjust loota, et selle taga ei peitu mitte vähene kujutlusvõime, vaid vastupidi – tuttavate koostisosadega, ent hoopis uue maitsega roog kinogurmaanidele.

Nüüd on Garland istunud ise režissööritooli ja võtnud ette järgmise klassikalise teema: moodsa Prometheuse loo „Ex machina“ süžee on tuttav kõigile, kes on lugenud Mary Shelley „Franken­steini“. Kõrgtehnoloogiline labor keset Norra metsasid. Hipsterist multimiljardär, maailma kõige populaarsema otsimootori omanik Nathan (Oscar Isaac) väidab, et ta on loonud tehisintellekti. Noor ja häbelik programmeerija Caleb (Domhnall Gleeson) tuuakse eralennuga laborisse, kus ta asub läbi viima uutmoodi Turingi testi. Tehisintellekt Ava (Alicia Vikander) on aga pakendatud kauni robotnaise kehasse ning Turingi test, mis tavaliselt hõlmab vestlust tundmatu partneriga, kes võib olla inimene, aga võib olla ka arvuti, tähendab seekord midagi hoopis intiimsemat. Kui ootamatu elektrikatkestus kogu labori mõneks minutiks pimedaks teeb, on selge, et kõik ei lähe plaanipäraselt.

„Ex machina“ asetub seega pikka ulmekirjanduse ja -filmide traditsiooni, kus tehisinimeste probleemi kaudu uuritakse meie enda ülimehhaniseeritud teaduslik-ratsionaalse maailma mõju inimloomusele. Frankensteini loos peegeldab teadlase loodud Olendi koletislikkus Frankensteini enda hubris’t, liigset enesekindlust, mis ei lasknud tal näha ei omaenese võimete piire ega võtta vastutust oma loomingu eest. Frankensteini motiivid ei olnud mitte üllad, vaid enesekesksed, ja tema piiritu usk progressi ei võimaldanud näha tal omaenese võimete piire ega omaloodud Olendi vajadust armastuse ja vanemliku hoole järele. Sellest loost on saanud hoiatuslike ulmefilmide vundament, millest lähtuvad muu hulgas näiteks „Metropol“ („Metropolis“, Fritz Lang 1927), „Keelatud planeet“ („Forbidden Planet“, Fred M. Wilcox 1956), „Koloss“ („Colossus: The Forbin Project“, Joseph Sargent 1970), “Robocop” (Paul Verhoeven, 1987), „Maatriks“ („The Matrix“, vennad Wachowskid 1999), rääkimata kümnetest „Franken­steini“ ekraniseeringutest.

Esmapilgul tundub „Ex machina“ paigutuvat sellesse ritta suurepäraselt. Kõrgtehnoloogiline laboratoorium keset inimtühja metsa on ideaalne tegevuskoht ühele ulmeõudukale. Paralleelid eesrindliku hipsterihabemega Nathani ja teadmisjanu taga egomaniakaalsust varjava Victor Frankensteini vahel on ilmselged. Esimesel kohtumisel nendib klišeedesse kalduv Caleb, et kui Nathan tõepoolest on tehisintellekti loomisega toime tulnud, siis on see teetähis mitte enam inimeste, vaid jumalate ajaloos. Päev hiljem käib Nathan oma metsamajas ringi, õllepudel käes, ja räägib kuidas ta juba tunnebki end veidi jumalikuna. Nathani ebastabiilne loomus, tema omamehelik sõbrutsemine mõjub ääretult õõvastavalt, sest raske on võtta siiralt inimest, kes „tahab lihtsalt veidi hängida“, ent jälgib samal ajal igat su sammu CCTV-kaameratest. Samamoodi mängib ka robotnaise Ava välimus erutava ja õõvastava piiril – ta on justkui alasti, ilmselgelt disainitud erutavaks, ent samal ajal vaheldub tema kehal inimnahk elektronkiipide ja fiiberoptiliste kaablitega. Caleb ja Nathan esitavad teineteisele täpselt neid küsimusi, mida üks tehnoloogiline triller esitama peaks: kuidas teha vahet päristunnetel ja teeseldud tunnetel? Mis saab androididest siis, kui nende tarkvara on „vananenud“? Mida tähendab tehisintellekti loomine inimkonna ajaloos? Kogu filmi esimene pool tundub juhtivat vaatajat mõtisklema inimsuse ja tehislikkuse piiri üle ning süžee tundub liikuvat vääramatult hullu teadlase kõrge kukkumise poole.

Ent tegelikult viskab Garland need küsimused õhku vaid pettemanöövritena, mis tekitavad vaatajas mõnusa tuttavliku tunde, samal ajal kui pinna all areneb hoopis teise tonaalsusega lugu. Erinevalt teistest „intellektuaalsetest ulmekatest“, mis on tavaliselt teadlikult üleelusuurused, mängib „Ex machina“ kõrgendatud ja kammerlikult igapäevase registri vahepeal. Pingelised ja ebamaise esteetikaga stseenid laboriruumides vahelduvad jalutuskäikudega Norra metsades, kus kaks noort meest lihtsalt õlut trimpavad. Pseudofilosoofilist dialoogi, mis enamikku ulmefilmidest kummitab, on „Ex machinas“ vähe. Kui üks tegelastest ütlebki kogemata midagi klišeelikult sügavamõttelist (näiteks käib Caleb ühel hetkel välja Robert Oppenheimeri tsitaadi „minust on saanud surm, maailmade hävitaja“), siis pahvatab teine selle peale naerma ja palub lollitamine jätta. Ava ja Calebi „eksamisessioon“ meenutaks justkui piinlikku esmakohtingut, kui neid peetaks steriilses, pideva järelevalvega ruumis ja kohtajad oleks teineteisest klaasseinaga eraldatud. Filmi tipphetkeks on ootamatu tantsupidu, kus miljardär Nathan näitab oma tumma teenijaga, et disko polegi veel surnud. See stseen tundub täiesti hullumeelne, aga mitte sellepärast, et tegu oleks uskumatu või ebaloomuliku käitumisega, lihtsalt sel hetkel jõuab vaatajale kohale, et Nathani puhul ei olegi tegu kurja plaani pidava piinatud geeniusega, vaid lihtsalt kasvuraskustes teismelise poisiga.

Võtmetähtsusega on Garlandi loos android Ava. Nii Caleb kui ka Nathan näevad Avat justkui „Kosmoseodüsseiast“ tuntud psühhopaatilise HAL9000 ilusamat õde. Avat koheldakse kui mõistatust, kui tööülesannet, kui midagi, mis on ühtviisi rohkem ja vähem kui inimene, võimalik et kõikvõimas tehis­intellekt, aga võimalik ka et lihtsalt fotorealistlik nukk. Ent erinevalt Frankensteini Olendist ei ole Ava juba loomise hetkest hukatusele määratud, vastupidi, android muutub iga hetkega üha inimlikumaks, paneb ennast riidesse ja hakkab Calebiga üha selgemalt flirtima. Frankensteini koletise asemel meenutab ta esmalt Pinocchiot, seejärel lihtsalt noort, uudishimulikku naist ning lõpuks inimest, kes iga hinna eest vabadusse tahab.

Nii Calebi kui ka Nathani probleem on see, et nad usuvad end olevat peategelased ühes romantilises „Frankensteini“-laadses ulmeloos. Nathan põeb ilmselgelt juba pikemat aega suurushullustust, ent ka Caleb, kes tunneb Ava vastu üha tugevamat sümpaatiat, ei pääse omaenda fantaasiatest. Ta võtab enda kanda väga kiiresti valge hobusega rüütli rolli, hakates planeerima Ava vabastamist. Ent mida rohkem kõrgtehnoloogiline fassaad kaob, seda selgemaks muutub see, et Nathan ei ole kellegi Frankenstein, ta on lihtsalt üksik lapsemeelne leiutaja, kellel on liiga suur ego ja kes otsib endale kaaslast. Caleb ei ole rüütel valgel hobusel, kes armastuse ja kaastunde abil mõistab vangistatud Ava tõelist olemust ja päästab ta kurja geeniuse küüsist. Ta on lihtsalt üks korralik kontoritöötaja, kes vaatab lõunapausidel pornot ja tahab olla kuidagi eriline, unustades nagu Nathangi küsida, mida Ava sellest kõigest arvab. Ning Ava? Ava ei ole ei ebaloomulik koletis, inimkonna evolutsiooni järgmine aste ega kõrgtehnoloogiline seksnukk, vaid lihtsalt naine, kelle „isand“ on ta vastu tema tahtmist klaaspuuri lukustanud. Garlandi põhiinspiratsiooniks ei ole mitte „Frankenstein“, vaid „Sinihabe“.

Nathan võib pidada end kangelaslikuks visionääriks ja Caleb lihtsalt üllaks rüütliks, ent kahe mehe tõeline olemus avaneb siis, kui Caleb küsib õlleklaasi taga, miks Ava „riistvara“ on justnimelt naisekujuline. Nathan annab kõigepealt pseudopsühhoanalüütilise vastuse tahtest ja sugutungist ning jätkab siis: „Pealegi, seksuaalsus on lahe. Kui sa juba eksisteerid, miks mitte siis seda nautida? [—] Ja vastamaks su tegelikule küsimusele: loomulikult saab ta keppida. Ma ehitasin ta anatoomiliselt korrektselt.“ Selle lühikese järelmärkusega avab Nathan kogu loo keskse probleemi: oht pole mitte selles, et peategelased ei suudaks näha androidi kui inimest, vaid nad ei suuda näha naisi kui autonoomseid inimesi. Nathan näeb vastassugu juba algusest peale omaenda füüsilistest vajadustest lähtuvalt. Talle pole oluline see, mida Ava tahab või naudib, vaid see, kas tal on ikka õiged augud õigetes kohtades. See, et Ava on android, annab talle lihtsalt õigustuse.

„Ex machina“ näeb välja nagu hoiatav lugu – kuid see ei hoiata meid ei jumala mängimise ohtude ega kõrgtehnoloogia dehumaniseeriva mõju eest. Probleem ei ole tehnoloogias, probleem on inimestes. See on lugu kahest mehest, kes unistavad peategelase rollist erakordses ulmeloos, ja naisest, kes on sellepärast sunnitud oma elu klaaspuuris veetma. Kui sellises maailmas leiab aset robotite mäss, kas siis on tegu katastroofiga? Või on see hoopis õnnelik lõpp?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming