Kasakas ratastoolis

Vaapo Vaher

Tõden taas ? vene kinolukku on karatud kõikjalt: tehasest, kaevikust, T?ekaast,  tänavalt. Aleksandr Han?onkov hüppas kinotegijaks otse sadulast. Kärsitu kasakaohvitser, kel kroonust kõrini sai, asutas 1906. aastal Moskvas kontori, mis müüs-levitas väljamaiseid kinotükke. Seejärel vändati filme juba ise. Ei läinud kümmet aastatki ja Han?onkovi nimi seisis võimsalt vene filmituru kahe teise vaala Jermolajevi ja Haritonovi kõrval. Tegelikult juba ? nende ees. Vahelduva eduga funktsioneeris ka hulk väiksemaid firmasid, näiteks kinolukku olulise jälje jätnud ?Drankov ja Taldõkin?.

Revolutsioonide puhkedes olid Han?onkovi teened vene filmikunsti arendamisel juba grandioossed. Tema filmifirmasse koondusid vene varase kino suurkujud Jevgeni Bauer, Pjotr T?ardõnin, Vera Holodnaja, Ivan Mo??uhhin, Lev Kule?ov jt. Esiotsa pühendus Han?onkovi kinostuudio vene kirjandusklassika illustratiivsele linastamisele: ?Jevgeni Onegin?, ?Padaemand?, ?Surnud hinged?, ?Maskeraad?. Aastal 1911 lavastas Han?onkov koos Vassili Gont?aroviga ?Sevastoopoli kaitsmise?, mida vene allikad peavad maailma esimeseks täismetraa?iliseks filmiks. Aasta hiljem väntas Han?onkovi juures tööd leidnud Vladislav Starevit? aga kinoajaloo esimese nukufilmi.

Ka Starevit? oli fenomenaalselt kurioosne figuur, kunstihuviline t?inovnik provintsist, keda äkki haaras vastupandamatult iha teha filme. Ta pöördus abiotsivalt Han?onkovi poole, see loovutas tundmatule veidrikule vana logiseva kaamera ja mõne rulli linti, aga tingimusel, et kõik tulevased Starevit?i tööd kuuluvad üksnes Han?onkovi firmale. See oli geniaalne käik, sest Starevit?ist sai ülemaailmse mastaabiga multifilmide tegija, pioneer ja eksperimentaator, kes võitis edaspidi mitmeid rahvusvahelisi auhindu.

Esimese ilmasõja alguseks oli Han?onkovi firma tootnud üle seitsmekümne mängufilmi. Sekka ka hulk elavaid teaduslikke ja õppelinte meditsiinist, füsioloogiast, füüsikast. Han?onkovi kunstiline ja majanduslik edu oli ilmne, ent revolutsioonide liginedes asusid firmat seestpoolt uuristama rahulolematud. Kunstnik ja lavastaja Boriss Mihhin, kellest hiljem sai bol?evistlik kinomees, intrigeeris 1913. aastal Gont?arovi romaani ?Järsak? ekraniseerimisel trupisisese vastuhaku. Tegijail oli firmalt miski raha saamata ja Mihhinil õnnestus mässama meelitada ka Mo??uhhin ja Starevit?. Raha maksti välja, kuid Mihhin urgitses edasi, astus välja ?perenaise? ehk Antonina Han?onkova ?maitsetuse? vastu jne.

Tõelised hädad langesid kaela muidugi bol?evismi tulekuga. Han?onkov pages lõunasse, seades stuudio sisse Jaltas. Ent pagendus algas õnnetult: Han?onkovi võimekaim re?issöör Bauer murdis filmi ?Pariisi kuningas? võtetel jala ja suri ootamatult. Paar aastat hiljem varises hauda vene filmilise sentimentalismi kirkaim täht Vera Holodnaja. Han?onkov taandus koos valgete vägedega väljamaale. Räheldes mööda Euroopat, püüdis ta meeleheitlikult taas filmiasjandust alustada, aga kinojumal oli pööranud talle jahedalt selja. Uskudes punavõimude lubadusi, naasis Han?onkov 1923. aastal kodumaale. Kolm aastat hiljem seisis ta aga juba koos grupi Rusfilmi juhtide ja re?issööridega kohtulaua ees, süüdistatuna riigi raha kuritarvitamises. Sellest sai kõmuline protsess, ?kinokohtuasi?. Han?onkov vabanes peagi, sest isegi poliitiliselt anga?eeritud prokuröril ei õnnestunud tõestada ta seotust Rusfilmi raisatud rahaga. Ta pääses küll füüsilisest hukust, kuid vaimne surmaotsus lajatati talle ometi. Han?onkovil keelati kinoga tegelemine, talt võeti poliitilised õigused, ta teine naine vallandati stuudiost Vostokkino jne.

Oma hilised aastad saatis mees mööda memuaaride kallal nokitsemisega, teda tabas rabandus ja ise ta enam enda eest hoolt kanda ei suutnud. Teise ilmasõja aegu jäi Han?onkov sakslaste poolt okupeeritud alale, sattudes korraks silma ka Berliinis trükitud Novoje Slovo reporterile: ?Astume mööda kuulsast Jalta kinostuudiost, mille ehitas ammu enne sõda vene kinotööstuse looja Han?onkov. Kunagi vändati siin filme Mo??uhhini, Vera Holodnaja ja Polonskiga. Mööda puiesteed lükkab vanaldane, ent veel hea väljanägemisega naine ratastooli, millel tudiseb halvatusest rabatud ätt. See on Han?onkov ise, endine kinoärimees ja siinse stuudio omanik. Sekundiks pöörab vana mees pilgu puude taha varjuvale stuudiole, siis jääb taas põrnitsema vaid teele enda ette.?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming