Kastist väljas

MARTA BAŁAGA

Täispikk animafilm „Kastitrollid” („Boxtrolls”, USA 2014, 96 min), režissöörid Graham Annable ja Anthony Stacchi, stsenaristid Irena Brignull ja Adam Bava. Hääli loevad Ben Kingsley, Richard Ayoade, Jared Harris jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Artis, Cinamon, Solaris ja Ekraan.

Veel hiljuti tähendas nukuanimatsiooni ja juustu ühendamine vaid üht asja, Aardmani murrangulisi Wallace’it ja Gromitit. Enam mitte. Oregoni animastuudio Laika kolmas film „Kastitrollid”, mis põhineb Alan Snow’ bestselleril „Olgu siin koletised!” („Here Be Monsters!”) sobiks vabalt näitamiseks koos Monty Pythoni legendaarse juustupoe-sketšiga.

Kastitrollid, tillukesed olendid, kes elavad Juustfordi imelise linna tänavate all ja roomavad sealt välja üksnes ööpimeduse varjus, on verejanulised ja hirmuäratavad tegelased, vähemalt Archibald Krabaja sõnul, kelle rollis annab Ben Kingsley endast kõik võimaliku. Archibald on ambitsioonikas putukatõrjuja ja mõistab üsna ruttu, et just kastitrollide, nende kardetud „koletiste” täielik hävitamine võib olla tema pilet rikaste ja ilusate maailma. Kui kastitrollid väidetavalt röövivad lapse hüüdnimega Muna (Isaac Hempstead-Wright alias Bran Stark), on Archibaldil ühtäkki carte blanche alustada nende tabamatute olendite peale klaperjahti. Kas kastitrollid on aga tõesti nii kurjad, kui ta kõigile kuulutab?

„Kus on verejõed ja kondivirnad? Mulle lubati kondivirnu!” karjub üks tegelane filmis suurest pettumusest. Sama võiksime teha meie. Kuigi „Kastitrollidel” on läinud kinodes hästi, on alates filmi esilinastusest Veneetsia filmifestivalil olnud juttu sellest, et film on lastele ehk liiga häiriv ja sobimatu, ning Juustufordi kujutamist on kritiseeritud selle kummastava sarnasuse tõttu Natsi-Saksamaaga (!). Oluline on siin rõhutada, et neid süüdistusi ei tohiks võtta liiga tõsiselt.

Laika tõestas juba oma eelmiste filmidega „ParaNorman” (2012) ja „Coraline” (2009), et ei karda kujutada õõvastavaid ja veidi süngemaid teemasid. Kuigi „Kastitrollid” algab väga kõheda stseeniga nutvast lapsest, kelle veavad mööda uduseid tänavaid minema „Nosferatu” (F. W. Murnau, 1922) Max Schrecki meenutavad olevused, tehakse üsna ruttu vaatajale selgeks, et filmi edasine toon on poolkoomiline.

Sagedane kriitika, et film võib olla väikestele vaatajatele liiga sünge, tundub ülepakkumisena. Tõsi, kaisukarude kohtlemine jätab nii mõndagi soovida, aga siin pole kindlasti midagi nii traumeerivat kui SEE stseen filmis „Lelulugu 3” („Toy Story 3”, Lee Unkrich, 2010). Lühidus on ka pluss. Kahtlemata nõustuvad minuga need, kes on koos väikese lapsega pidanud istuma ühel neist lõpmatult kestvatest Harry Potteri seanssidest.

Produtsent ja peaanimaator Travis Knight on „Kastitrolle” kirjeldanud kui Roald Dahli ja Charles Dickensi segu ja mul tuleb temaga nõustuda. Selles filmis on midagi armastusväärselt vanamoodsat ja mitte üksnes viktoriaanliku kujunduse tõttu. Parimatel hetkedel tundub see kui miski, mille oleks võinud teha Tim Burton mõned aastad tagasi – lõppude lõpuks oli Laika ju osaline ka „Laibast pruudi” („Corpse Bride”, Tim Burton, 2005) valmimisel –, või siis Jean-Pierre Jeunet. Olendid ise, kes on põhilise osa vait, aga asjade parandamisel kuldsete kätega, meenutavad pisut R2D2d ja kuna inimeste praht on neile varandus, on siin peidus ka taaskasutuse tähtsuse õppetund. Ja teise ringi moe.

Dario Marianelli on andnud filmile elegantse muusika, kusjuures ühe loo on kirjutanud lausa ei keegi teine kui Eric Idle, ja hääle pealelugejate nimekiri on nagu Briti filmikunsti tänane ABC. Söör Ben Kingsley naudib über-kurikael Archibaldina iga oma sõna: karakteri eeskujuks oli tema roll filmis „Seksikas elajas” („Sexy Beast”, Michael Glazer, 2000).

Vestlused valutavate konnasilmade teemal mitte just kõige terasemate jõumeeste vahel on samuti äärmiselt nauditavad: tundub veidi, nagu oleksid hr Wint ja hr Kidd filmist „Teemandid on igavesed” („Diamonds are Forever”, Guy Hamilton, 1971) oma psühhopaadist nõbu kaasa võtnud. Gei-alatoone kõrvale jättes.

„Kastitrollid” ei ole animaklišeedest päris prii: üle-vindi-kurikael, koomilist vaheldust pakkuvad kõrvalosad, kadumaläinud vanemad ja hüljatud lapsed. Õnneks on tal ka mitmed üllatusmomendid varrukast võtta ja samuti on osatud mitmed tavalahendused pea peale keerata. On värskendav, kui põhipaha ei motiveeri tegutsema mitte võimujanu või iha maailma valitseda, vaid … soov saada eksklusiivse juustumaitsmise klubi liikmeks. Rääkimata sellest, et privilegeeritud seltskonna silmis heasse nimekirja pääsemiseks tuleb tal teha midagi sellist, mis sobiks hästi ka mõnda Almodóvari filmi. Üleannetu poiss.

„Kastitrollid” pole täiuslik film, aga selle teevad kohati eriliseks mustad huumoripursked, mõned head one-liner’id ja naerutav stseen Muna esimesest kokkupuutest kõrgklassiga. Tema läbikukkunud sotsialiseerumispüüd, mida liigendab refräänina fraas „rõõm tutvuda”, meenutab unustamatut stseeni „ei, sa oled Don Francisco õde”- Woody Alleni filmis „Armastus ja surm” („Love and Death”, 1975). See on ilmselt suurim võimalik kompliment üldse.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming