Kataloonia kinolinal ületati piire

Toomas J?et

Barcelonas peeti VII korda rahvusvahelist dokumentaalfilmide festivali „Docupolis”. Illegaalid Bruno Ulmeri filmis „Welcome Europe”, mida pärjati „Docupolise” festivalil pea­auhinnaga. kaader filmist

Bruno Ulmeri film „Welcome Europe” triumfeeris tänavuse aasta Barcelona dokumentaalfilmide festivalil „Docupolis”, mida peeti 3. – 7. oktoobrini. Üritus, mis tähistas kõigest oma seitsmendat sünnipäeva, sõidab üha kasvava publikuhuvi taganttuules. Äsja lõppenud festivalile esitati kokku 1200 filmi 68 riigist, enamik õhtuseid seansse läks täissaalile. Viie päeva jooksul jõudis vaatajani kokku 70 linateost, mille hulgas kuus maailma esilinastust. Festivali teeb huvilistele eriti magusaks rikkalik lisavarustus nagu siin traditsiooniks saanud eriprogrammid „Delicatessen” ja „FestivalsDesfestivals”, millest esimene esitab maailma erinevate festivalide direktorite lemmikuid ja teine näitab riikide viimaste aastate dokumentaalfilmide paremikku. Võimalik on ka ennast harida, küll korraliku tasu eest. Sedakorda saanuks osaleda filmilavastaja Patricio Guzmani viiepäevasel seminaril.

Analüüsides käesoleva aasta filmivalikut ja ka peaauhinna saanud teost, tuleb öelda, et rõhk oli Hispaanias ja ka kogu Euroopas praegu kuumal teemal: immigratsioon ja piirid. Ajal, mil meedias on pea iga päev nupuke uute illegaalsete sisserändajate kohta, oleks ka imelik, kui seda teemat visuaalselt ei dokumenteeritaks ja publikuni ei toodaks. Mõju sellisele teemarõhule võis avaldada ka viimased pool aastat festivaliga ühes hoones (Barcelona Kaasaegse Kultuuri Keskus) väljas olnud näitus „Frontiers” („Piirid”).

Bruno Ulmeri film algab suhteliselt klišeeliku külma dušiga, kus näeme üht mööda linna hulkuvat illegaali, kes loeb ette kirja oma emale. Illegaal kurdab rasket ja alandavat elu võõral maal, mis on kõike muud, kui talle oli lubatud. Lõik lõpeb kaadriga, kuidas ekslev tegelane kõledas tualetis oma veenist vere välja laseb. Sellise sissejuhatuse järel kostis saalist nii mõnigi pahameelepuhin, sest sedavõrd võikad kaadrid seadsid tugevalt kahtluse alla antud linateose tõepärasuse ja tekitasid küsimuse, miks peaks pärast nii tugeva märgi mahapanekut filmi üldse edasi vaatama. Tuleb aga tunnistada, et autorite suurepärane visuaalne vaist, poeetiline kaamerakäsitlus (Bruno Ulmer on ka maalikunstnik) ja sisukad intervjuud (filmi oli kaasatud sotsioloog) andsid pooleteisetunnisele filmile väärtuse, mida festivali žürii ka peaauhinna vääriliseks pidas.

Piiride ületamist näitas ka „FestivalsDes­festivals’i” raames näidatud Georgi Lazarevski teos „Voyage en Sol Majeur”. Seda nii otseses kui kaudses mõttes, sest film portreteerib režissööri 93aastast vanaisa, kes elab Belgias ja ületab kõhkluse piirid eneses – ja ka riigipiirid, tehes teoks nooruspõlve unistuse, autoreisi Marokos. Seejuures on oluline, et sõiduvahendit juhib vanamees ise. Filmi eriline pärl on aga tema abikaasa, kes ei saa sugugi aru kaasa hullust plaanist ja keeldub mehega kaasa minemast. Samal ajal kui kaamera jälgib ringreisi, jutustab naine hoopis oma suurest kirest ooperi ja klassikalise muusika vastu, kus, nagu selgub, peitub ka nende kunagise armumise põhjus. Vastandina Ulmeri pessimismile ja tegelaste tragöödiale on Lazarevski suutnud linale tuua südamliku, kaasa kiskuva ja helge dokumentaalse teekonna läbi mälestuste,  unistuste ja reaalsuse.

Nähtud filmidest tahan esile tõsta veel Barcelona linnasiseseid piire käsitlevat filmi „Can Tunis”, kus räägitakse nüüdseks kadunud linnaosast, mille asukateks olid peamiselt Lõuna-Hispaaniast sisse rännanud mustlased ning mis oli Barcelonas kuulsaks saanud kui linn linnas, kus valitsesid narkootikumid, vargused ja vandalism. Film on niivõrd terava sisuga, et kuigi teose esitamisõigused ostis kohe pärast filmi valmimist (2006) Hispaania riigitelevisioon, ei ole seda senini eetrisse lastud.

Mainima peab ka Brasiilia kaheksa filmilavastaja visuaalantropoloogilist ringreisi  mööda riigi raudteid. Selle alusel on valminud film „Descaminhos”, mis paistab silma suurepärase kaameratööga, millele kindlasti on kaasa aidanud digitaalse dokumentaalfilmi ajastul üha vähem kasutuses 35 mm filmi värvid ja pildikvaliteet.

Huvitava võrdlusmomendi pakkus Adam Gutch linalooga „The Ballad of Betty French” Walesi äärealadel elavast vanast naisest, kes keeldub loobumast talle selgelt üle jõu käivast karjapidamisest. Film jälgib naise suhteid loomade, filmi autori ja lähikondsetega ning paratamatuid konflikte veterinaaridega. Meenub Tartu Maailmafilmi festivalil nähtud dokumentaalfilm „Klint-Olle”, kus Rootsi talupidaja võitles õiguse eest pidada loomi oma parema äranägemise järgi, aga temagi pidi lõpuks ametnike ees alla vanduma.

Soovitan tõsisel dokumentalistil „Docupolis” kindlasti meelde jätta, sest on oodata, et järgmisel aastal on konkurents veelgi teravam. Seda lubab ka aasta-aastalt kasvav auhinnafond (tänavu oli kokku 9000 eurot), lisaks levilepingud ja telekokkulepped.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht