Katoliiklik kaemus kõhklevasse hinge

Margit Adorf

Jessica Hausneri film on jahe ning aeglane sissevaade katoliiklikku palverändurite maailma. Mängufilm „Lourdes” (AustriaPrantsusmaa-Saksamaa 2009, 96 min), režissöör ja stsenarist Jessica Hausner, operaator Martin Gschlacht, monteerija Karina Ressler, kunstnik Katharina Wöppermann, produtsendid Philippe Bober, Martin Gschlacht, Susanne Marian. Osades Sylvie Testud, Léa Seydoux, Bruno Todeschini, Elina Löwensohn jt. Linastub kinos Artis. Peategelasteks on siin elule jalgu jäänud alandlikud palverändurid, keda vaevab enamalt jaolt mingi tõbi või on neid tabanud muserdav õnnetus, mis on nad jätnud vigaseks ihult või hingelt. Nende tarvis on loodud terve katoliiklik äriimpeerium – palverändurite bisnis, millest vagurad imelootjad usinalt aastast aastasse, osa võtavad. Mõni ei usu enam isegi sellesse, et tervenemine on võimalik, mõni on hakanud kaotama usku jumalasse, kuid üks on kõigile palveränduritele ühine – nad kõhklevad. Nad otsivad vastuseid küsimustele, mille peale preestrid oskavad vastata vaid, et elu on juba kord selline ja Issanda teed on imelikud. Sellest ei ole suuremat abi, see ei puhu kustuvaid lootusi kuigivõrd ereda leegiga lõkkele.

Aeg venib selles filmis, see on peaaegu seisma jäetud. Niisugune on elust kõrvale jäänud põdurate inimeste argipäev. Me ei näe siin mingit ameerikalikku edulugu, kus ratastoolineiu leiab oma elule katsumuste kiuste uue mõtte: kuigi ta käima ei õpi, saavutab ta hingelise vabaduse ja asub ärksana tegutsema. Väga optimistlik publik võib ju loota ja uskuda, et pärast ekraanil ette laotatud masendust ja närivat piina võtab kõige suurem peategelane, aasta palverändur Christine (Sylvie Testud) siiski ennast kokku ja asub tegudele. Arvestades naise käegalöömismeeleolu ja vooluga kaasatriivimist, võib selles siiski kahelda.

Ei ole selles filmis midagi hollywoodlikku: ei ole siin lootust, pole õieti usku, armastus variseb ratastooli ees põrmu ja tervenetakse heal juhul unes. Või noh, vaadake ise, kui palju tervenemist selles filmis serveeritakse. Nii kui kuskil lootus pead tõstab, kustutab selle särinal põlema lööv kahtlus. Inimesed ussitavad, olgu nad siis palverändurid, vagad nunnad või sandistatud kaaskannatajad. Inimesed ussitavad. See on prantsuse film, tõsisema poole oma, seal pole kummalisi prantslaslikke lapsikuna näivaid nalju. Selles filmis heal juhul naeratatakse mõrult, muiatakse arglikult, venitatakse kahtlevalt suunurgad igaks juhuks ülespoole. Nalja siin ei ole, pole ka helgust. Tunneli lõpus pole mingit valgust. Kui kuskil ongi, siis see tunnel on mõnes teises sihtpunktis, teiste palverändurite juures, igatahes kusagil mujal ja arvatavasti niisuguses kohas, kuhu pääsevad kehalt ja hingelt tervemad inimesed kui see õnnetute inimvarede pundar, kes käivad Lourdesest rutiinselt abi otsimas.

Jah, meeleolu on selles filmis sünge. Peaaegu õudne, õigupoolest palju õudsem kui mõnes õudusfilmis, sest tegemist on troostituse edasiandmisega. Miks just mina haigestusin? Miks just tema tervenes ja mitte keegi teine? Miks on jumal nii julm? See tähendab äkki hoopis seda, et jumal ei olegi rooli juures ja valitsejaks on hoopis keegi teine … Kõlab küll õõvastavalt, kas pole?

„Lourdese” autor Jessica Hausner kandideeris selle filmiga möödunud aastal mitmetele olulistele auhindadele, teiste seas näiteks Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi kategoorias. See jäi küll saamata, kuid samal festivalil pärjati Hausnerit neljas teises kategoorias. Filmi peaosaline näitlejatar Sylvie Testud nimetati aga möödunud aastal Euroopa filmiauhindade tseremoonial parimaks naisosatäitjaks just tänu sellele filmirollile.

„Lourdes” ei ole mingi kerge vaatamine, see on raske ja rusuv, surub maadligi nagu meie talvised pilvealused ilmad. Kuigi tegevus toimub rõõmsal Prantsusmaal, kus peaks olema muretu elu, šansoonid peaksid kõlama vahetpidamata ja päike peaks sirama nii, et ununevad kõik mured. Selle asemel näidatakse meile askeetlikke õlekõrrest haaramise rituaale, spartalikke elutingimusi ja lohutamatut depressiooni. Selles mõttes on film täiuslik tervik, et selle tempo, koloriit, muusikavaesus, helgusepuudus ja kõik õnnetud tegelased moodustavad harmoonilise sünge ansambli. See ei ole film, mille vaatamise järel võib pähe tulla mõte, et näe, neil on veel hullem – mis minu elul viga! Vastupidi, see masendav teos võib oma meeleoludesse kaasa haarata ja oma luidra käega veel mõnda aega kõri nöörida. Seepärast olge hoiatatud: Jumalat te sellest filmist ei leia. Lootust samuti mitte. Masendusfilmide klassis on see film väga tugev saavutus ja kes soovib näha midagi tõeliselt ängistavat, siis tasub kinotee jalge alla võtta. Hausneri käekiri on stiilipuhas ja „Lourdes” on vaieldamatult hiilgav pärl. Selle kauniduse tabamiseks on vaid vaja kannatust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming