Kaugperspektiiv: Ulrike Koch regilaulu uurimas

Mathura

Režissööril on õnnestunud esile tuua Eestimaal elamise allesjäänud ehedus. Ennekõike on see film ühe laulutraditsiooni uurimus. Dokumentaalfilm „Regilaul – laulud õhust” („Regilaul. Lieder aus der Luft. Songs of the Ancient Sea”, Šveitsi-Eesti koostööfilm, 2011, 104 min), käsikiri ja režii Ulrike Koch, operaator Pio Corradi, helirežissöör Mart Kessel-Otsa, monteerija Magdolna Rokob, produtsent Rose-Marie Schneider, kaasprodutsent Erik Norkroos. Esilinastus Eestis 20. III Tartus „Maailmafilmi” festivalil ja 22. III Tallinnas Hobujaama tn kobarkinos. Kui möödunud aasta sügisel esilinastus Zürichis Ulrike Kochi uus dokumentaalfilm originaalpealkirja „Regilaul. Lieder aus der Luft” all, tuli sellise filmi sünd ilmselt paljudele üllatusena. Kuigi meil armastatakse pea igas pidupäevakõnes meelde tuletada, et oleme laulurahvas, mõjub see meeldetuletus enamasti rohkem egoistliku enesesisendusena, mille abil ennast eristada või esile tõsta kui laulutraditsiooni kui sellise ausse tõstmisena. Ka on siinsed dokumentalistid eheduse või „päriskultuuride” otsingul pööranud oma pilgu pigem kas kaugele itta, Siberisse või siis lõuna poole, Aafrikasse. See, et maailmas üksjagu kõrge reputatsiooniga dokumentalist võtab oma eheduseotsingutel vaadelda aga midagi päris siitsamast meie keskelt, võib olla ühtviisi nii rõõmustav (meid on märgatud!) kui ka ehmatav (kas oleme ise midagi tähele panemata jätnud?).

Siin ei taha ma küll kindlasti mitte kritiseerida eesti dokumentalistikat. Pealegi ei ole mõistagi tõsi, et eesti dokumentalistid meie oma traditsioone üldse poleks käsitlenud: esilinastusid ju alles paar-kolm aastat tagasi Aado Lintropi „Setu pulm” ja Meelis Muhu „Kihnu pulm” ning eks omakultuurilisi antropoloogiafilme on tehtud teisigi. Ent millelegi väga lähedal olles võib olla raske vältida emotsionaalset seotust ja kallutatust, mis puhtalt dokumentalistika seisukohalt võib saada takistuseks ausale teosele. Et näha täit pilti – ükskõik millest –, on enamasti ikka vaja astuda mõned sammud vaadeldavast objektist või olukorrast eemale.

Esimene vaade: esteetika ja antropoloogia

„Regilaulu” on võimalik hinnata mitmel tasandil. Esimene neist oleks puhtkunstiline, filmi esteetilise elamuse tasand ning selles osas kinnitab Koch oma tugevat maailmaklassi. Ükski kaader „Regilaulus” ei edasta pelgalt infot, vaid on ühtlasi komponeeritud kui visuaalne tervik; võiks isegi öelda, et kaadrid on selles filmis komponeeritud nagu fotod või maalid. Teisisõnu öeldes näib, et Koch mõtleb alati, kuidas – kuhu ja mis valgusesse – ta midagi oma kaadris paigutab. Ainuüksi juba selline läbimõtestatus tõstab „Regilaulu” dokumentalistika eliiti, teeb sellest filmist õigupoolest lausa omamoodi õppematerjali. Ka puhttehniliselt on kogu filmi visuaalne pool väga klaar ja selge ning seda on nauditav vaadata. Suurepäraselt on komponeeritud ka filmi tervik, kusjuures siin-seal võib vaataja aru saada režissööri valikuvõimalustest, sellest, mis hetkel on ta otsustanud just ühe- või teistsuguse visuaalse või filmikompositsioonilise lahenduse kasuks. Nii näiteks võib filmi edenedes tekkida küsimus, kas Koch kavatseb üldse näidata Eesti linnakeskkonda, ja tol hetkel linnavaated ka ilmuvad, ilmuvad justkui möödaminnes, mitte teemana, vaid selleks, et nad ära nimetada.

Teiseks saab Kochi filmi mõistagi arvustada tema sisulise pädevuse seisukohalt, s.t mitte niivõrd kunstiteose kui antropoloogilise uurimusena. Kindlasti on Eestis hulk targemaid inimesi ütlemaks, kas kõnealune film kajastab regilaulu piisava põhjalikkuse ja tõepärasusega, aga vähemalt pealtnäha see tõesti nõnda paistab. Koch on regilaulust kõnelema kaasanud piisavalt palju piisavalt erineva tausta ja huviajendiga inimesi: Veljo Tormis toob sisse regilaulu muusikaprofessionaalse mõtestuse, Jaak Johanson isikliku tõeluseotsingu ning lauljatepaari Lauri Õunapuu ja Meelika Hainsoo lähenemist võiks ilmselt liialdamata nimetada religioosseks (ses mõttes, et laulust saab siin peaaegu et religioon). Ja ometigi ühendab neid kõiki, nagu ka teisi ses filmis regilaulust kõnelejaid, teatud vaimsus, mille regilaul nendeni kannab. Kõige tabavamalt on selle vaimsuse kokku võtnud ehk Veljo Tormis, kes kirjeldab regilaulu kui jõevoolu, millel pole selget algust ega lõppu, ent kuhu võime vahepeal siseneda. Isegi kui see kõnelejate rida ei ole absoluutselt parim võimalikest sel teemal sõnavõtjatest, sobitub tehtud valik hästi filmi esteetilise tervikuga.

Kochil on õnnestunud esile tuua ka Eestimaal elamise allesjäänud ehedus. Õigupoolest väärib taas imetlust, kui tabavalt, isegi sünergiliselt on Koch valinud oma ülesvõtete paigad, vaatenurgad ja aastaajad; ta on suutnud esile tuua selle Eestimaal elamise ilu, millest me ise võib-olla sageli mööda vaatame kui tähtsusetust, kuna see tundub arhailine ja justkui lihtsustatud. Ja ometigi on oluline mõista, et Kochi „Regilaul” ei ole film eestlusest või eestlastest, see ei ole meie maa ja rahva (absoluutne) üldistus. Ennekõike on see film ühe laulutraditsiooni uurimus.

Teine vaade: filosoofia ja emotsioon

Üks, mis Kochi filmis kõnelejate valikust silma jääb, on see, et regilaulu traditsiooni kandjaks on ennekõike nii-öelda noorem põlvkond: me ei näe siin vanu laulutaate või laulumemmesid, kedagi, kes oleks ise olnud selle traditsiooni endisaegade juures. Siit kerkib aga esile regilaulu temaatika üks filosoofilisemaid probleeme, küsimus selle traditsiooni kultuurilisest järjepidevusest või õigemini – katkestatusest. Teisisõnu on see küsimus sellest, kas ja kuidas vajab traditsioon oma eheduse säilitamiseks katkematut kulgu inimeselt inimesele. Seesama küsimus iseloomustab paljusid „kunagist vaimsust” otsivaid liikumisi mitmel pool maailmas ja on ehk ositi veel teravam puhkudel, kui inimesed pöörduvad selliste traditsioonide juurde, millega neil puudub mitte ainult ajaline, vaid ka geograafiline ühisus.

Kõige järjepidevam ja ühtlasti elusam on regilaulu traditsioon teadagi setude keskel, ehkki samas on just nende puhul regilaulu traditsiooni piirid ka kõige ähmasemad, kuna kristlik eetika ja arhailine, nn paganlik laulutraditsioon seal peaaegu eristamatult põimuvad. Mujal ei jää regilaulu juurde pöördujatest siiski mitte traditsiooni jätkamise mulje, vaid tegu on taaselustamisega veel alles kildude ja katkete põhjal.

Koch järjepidevuse küsimusega oma filmis aga otseselt ei tegele ja võib-olla on see isegi hea: sedasi rõhutab ta, et tema filmi eesmärk ei ole mitte hinnangu andmine traditsiooni õigsusele või pädevusele, vaid lihtsalt millegi seesuguse vaatlemine, mis tema arvates väärib vaatlemist ja äramärkimist. Pealegi on „õigsuse” ja „pädevuse” küsimustega kerge langeda emotsionaalsetesse hinnangutesse; otsus nendest hoiduda loob filmile teatud puhtuse ning võib-olla see just ongi kõneldud kaugperspektiivi, kõrvaltvaataja pilgu väärtus.

Lähivaatajana tundub mulle oluline teadvustada, et igast traditsioonist ja uskumisest, sealhulgas regilaulust, saab kujundada ka dogma: selle võib seada aksiomaatilisse pühadusse, kus keegi seda puudutada, teisendada või ümber mõtestada ei tohi. Seepärast poleks ma ise päriselt nõus Lauri Õunapuu unistusega filmis, et peaasi, et ikka „need laulud oleks olemas”. Mulle näib laulu kadumisest palju ohtlikum selle maastiku ja maailmanägemise kadumine, millest need laulud on sündinud. Kui nood kaovad, võib loodud laule ju edasi laulda, aga nad muutuvad pelgalt vormiks, kuivaks dogmaks või, mis sama hull, tooteks; kui aga maastik ja sellest tekkinud lähenemisviis on alles, võivad nende vaimu kandvad laulud vaikusest ka uuesti sündida ning oma sõltumatu uuestisünniga ületada sedasi kultuurilise katkestuse kuristiku.

Seetõttu mõjub elutervelt, et Koch on oma filmi sisse võtnud ka näiteks Jaak Johansoni veidi teistsuguse mõtiskluse: „Kas sellist seost loodusega on inimesel vaja? Kas see on midagi, millest me oleme üle kasvanud, või on see miski, mis on kuidagi ebaloomulikul viisil katkenud ja me äkki ikkagi peaks püüdma seda uuesti leida? Mitte kuidagi endas vastata ei oska, aga see on küllaltki põletav küsimus”.

Väljaspool filmi suurepärast visuaalset esteetikat on Kochi „Regilaulul” seepärast kaks peamist väärtust: ühest küljest on Koch kaasanud rõhutatult palju laulu, nõnda et vaatajani jõuaks mitte ainult teave regilaulu olemasolust ja ülesehitusest, vaid et ta võiks ka isiklikult saada osa laulu ülendavast jõust. Samal ajal aga tundub mulle, et tähelepanelik vaataja, nii Eestis kui kaugemal, leiab Kochi filmist üles mitte ainult selle, mis regilaul on, vaid saab ka aimu sellest, mis on regilaulu taga. Ehk on just see Ulrike Kochi filmi suurim saavutus? Igatahes on „Regilaul” midagi, mida me oma kultuuridiskursuses ei tohiks jätta märkamata. Muu hulgas võiks see film toimida meeldetuletusena küsimustest, mis enamasti mattuvad kaugele päevapoliitilise uudise varju, ent mis on ometigi isegi poliitilisest vaatepunktist vääramatult olulisemad: need on küsimused meie elutunnetusest ja vaimsest (mitte poliitilisest) järjepidevusest või järjepidetusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming