Kaurismäe igikorduv laul

Kristiina Davidjants

  Kaurismäe tegelastega on alati igavene jama ja häda, aga lõpuks paistab ikka tunneli otsas mingi lootuslik valgus.

 

“Äärelinna tulede” puine peategelane on

öövalvur Koistinen (Janne Hyytiäinen),

kes armub lopsakate vormidega blondiini Mirjasse (Maria Järvenhelmi). KAADER FILMIST

 

Mängufilm “Äärelinna tuled”. Režissöör ja stsenarist Aki Kaurismäki, operaator Timo Salminen. Osades Janne Hyytiäinen, Maria Järvenhelmi, Maria Heiskanen, Ilkka Koivula jt. Soome 2006, 78 min. Esilinastus Eestis PÖFFil, alates 5. I jookseb kinos Sõprus.

 

Kirjanik ütleb, et on terve oma elu kirjutanud ühte ja sedasama raamatut; kunstnik tunnistab, et maalinud ühte ja sama maali; solist ütleb, et on alati laulnud ühte ja sama laulu. Seda võrdlust võib julgelt kasutada ka soome art house’i visiitkaardi Aki Kaurismäe kohta, kelle filmid on hakanud viimasel ajal hirmuäratavalt ühte nägu minema.

Praegu Tallinnas linastuv mängufilm “Äärelinna tuled” on otsekui kultusrežissööri senise loomingu pikaksvenitatud kvintessents. Kuuludes vormiliselt triloogiasse, kus juba ees töötust käsitlev “Põgenevad pilved” ja kodutusele pühendatud “Mees ilma minevikuta”, on “Äärelinna tulede” teemaks üksindus. Film on oma olemuselt otsekui “Mees ilma minevikuta” äbarikust vend, seda nii sisulises kui ka vormilises mõttes. Peaaegu poolteist tundi uitab ekraanil ringi järjekordne napisõnaline soome mees, kelle kommunikeerumisvõime on kümne punkti skaalal miinus üheksa, tööga on jama lugu, naistega suhted komplitseeritud jne, kuid nagu ikka, paistab filmi lõpuminutitel tunneli lõpus valgus. Nojah, eks ta ole, ilmselgelt on tegu kindla koolkonnaga, Robert Altman näiteks oleks ilmselt kogu triloogia põhilised liinid pistnud kokku ühte filmi ning lisanud sinna juurde veel nii üht kui teist.

Film, mille tööpealkirjaks oli “Valvur”, on saanud endale märksa laiapõhjalisema pealkirja “Äärelinna tuled”. Muudatus lubab oletada, et indiviidi loost koorus režissööri jaoks filmi tegemise käigus välja tunduvalt üldistusvõimelisem lugu. Kinolinalt vaatab meile vastu abstraktsioon, kus väike inimene eksleb oma unistustes ja kus Helsingi genius loci seguneb valitsevate sotsiaalsete trendide ning inimsuhetega.

Prantslased on filmi kohta öelnud umbes midagi sellist, et see on kui filmilinale seatud Kafka romaan, koos kõigi oma tugevuste ning nõrkustega, ainult et ekraniseeringu käigus on kaduma läinud kõik see huvitav ja andekas, mida võib leida originaalautori teosest. Ehk on see hinnang natukene õel, aga tõsi ta on, et filmi vaadates justkui ootad ja ootad midagi, saades nii umbes kuuekümne minuti möödudes aru, et tegemist polegi ikka veel sissejuhatusega.

“Äärelinna tulede” peategelane Koistinen (Janne Hyytiäinen) töötab öövalvurina firmas, kus kolleegid tema üle naeravad ning ülemused mehe kallal norivad. Seda ainsat naist, piinatud olemisega Ailat (Maria Heiskanen), kes teda armastab, Koistinen loomulikult hinnata ei oska, vaid armub lopsakate vormidega blondiini Mirjasse (Maria Järvenhelmi) ning head see talle muidugi ei too. Pime armumine viib mehe otseteed katastroofini. Jah, filmi viimased kaadrid peaksid küll sisendama mingit lootust, kuid see kõik on, oh, kui subtiilne… Koistinen meenutab oma eraldatuses lasteraamatu Pallet, kes oli üksinda maailma jäänud. Kuid erinevalt Pallest keeldub Kaurismäe filmi peategelane üles ärkamast ja reaalsusele otsa vaatamast. Vürst Mõškini kombel unistab ta lõpuni millestki üllast ja saab ka elult lõputult peksa.

Nagu ikka mängivad Kaurismäe näitlejad äärmiselt tüünelt. Janne Hyytiäinenil on olemas kõik suurepärase filminäitleja omadused, pole naljaasi oma olekuga haarata vaataja tähelepanu filmis, kus sisuliselt ei juhtu suurt midagi. “Äärelinna tulede” peategelasena on teda võrreldud Buster Keatoniga – ja tõesti, midagi seal nagu oleks. Ka vastandliku natuuriga kangelannad, film noir’lik femme fatale Maria Järvenhelmi ja hall hiirekene Maria Heiskanen on üpriski muljetavaldavad. Uued näitlejad on andnud režissööri stammlahendustele uut hingamist. Aga kõik muu on teada-tuntud Kaurismäki: lakooniline filmikeel, retrolik butafooria, prantslaslikud gangsterid ja vene kirjandusest tuttavad motiivid. Ainult et kõik need kaadrid oleksid juba justkui déjà-vu ja filmi heliriba on samuti déjà attendu.

Aga ehk on Kaurismäel siiski õnnestunud kaadrisse püüda midagi üliolemuslikku siinse kandi mentaliteedist. Kogu film räägib meile sisuliselt mehest, kes lubab homme elama hakata, sest töö vajab tegemist: vaja on plaanid teha, firma püsti panna, pangast laenu küsida, naine ära võtta ja mida kõike veel. Ja jamaks läheb siis, kui on näha, et suurest töötegemisest, vaevanägemisest ning parema tuleviku peale lootmisest hoolimata jääb ilus tulevik ikka ainult ebamääraseks lootuseks.

Soomlane Koistinen elab eesti klassiku Tammsaare ütlemise, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, esimese osa järgi ja on jätnud lugemata lause teise poole, kus sedastatakse, et tehti seda tööd palehigis hommikust õhtuni ja aastast aastasse, aga armastust ei paistnud mitte kusagilt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming