Kelle oma on „Laenatud naene?”

„Karujaht Pärnumaal” on jätkuvalt vanim eestlaste loodud mängufilm.

JAAK LÕHMUS

Tihti küsitakse, kui palju peab uudises olema meelelahutust, või, nagu kunagi üteldi – kõmu. Et uudis „müüks”. „Mees hammustas peni” ja need teised näited ning sinna juurde igavene õpetus fakti ja kommentaari lahushoidmisest ja selle lahushoidmise kunsti vähesest valdamisest.

See nädal on Eesti filmikunstist ja selle ajaloost huvitatuile toonud hea uudise, et Moskva lähistel Venemaa riiklikus filmifondis (Venemaal tähendab „fond” arhiivi, meenutagem kas või nn erifonde) on 2014. aasta suvel leitud film, mis on silmanähtavalt vändatud Tallinnas. Eelmisel nädalal Venemaa arhiivi külastanud ametlik Eesti filmidelegatsioon sai seda filmikest ka vaadata.

Uudises oli ka kirjas (või öeldi seda tele-eetris), et nähtud filmimaterjalil puudusid algus- ja lõpukirjad, samuti vahetiitrid, mis tummfilmis asendavad dialoogi või autorikõnet. Siiski teadsid uudis(t)e koostajad, et tegemist on mängufilmiga „Laenatud naene”.

Uudise segane sõnastus

Eesti Filmi Instituudi 10. novembri ametlik pressiteade, mis oli aluseks teistele teadetele ja lühikirjutistele (sealhulgas ka Vikipeedias), lõpeb nii: „Kohtumisel näidati esimest korda ka taas ülesleitud filmi „Laenatud naene”, mis on filmitud Tallinnas, tõenäoliselt 1913. aastal. Filmis astuvad üles Paul Pinna, Alfred Sällik ja veel mõned näitlejad. Film on 12 minutit pikk ning välisvõtetelt on näha Toompea, Paks Margareeta ning Šnelli tiik. Selle jantliku komöödia režissöör on hetkel teadmata, samuti ei ole säilinud tiitrid ja vahetekstid. Kujutise tehniline kvaliteet on aga hea, ümberkopeerimisel on säilinud algse aluslindi head fotograafilised omadused.

Seni peeti esimeseks säilinud eesti mängufilmiks Johannes Pääsukese „Karujahti Pärnumaal” aastast 1914”.

Uudiste koostaja peab väga täpselt valima sõnastust. Pole teada, kas selle teate viimane lause on sihilikult nõnda sõnastatud (et saavutada kõmuefekti), ent inimesed, kes lugesid teadet või selle edasiarendusi ajakirjanduses, said sõnade „seni peeti” tähendusest aru väga üheselt: Johannes Pääsukese film „Karujaht Pärnumaal” polnud tegelikult esimene eesti mängufilm, seda ainult „seni peeti” esimeseks. Inimesed tulid tänaval vastu ja küsisid, kuidas selle asjaga siis on.

Riia firma ja eesti näitlejad?

Seda, et niisugune film, kus mängib Paul Pinna, on olemas olnud, teati muidugi juba ammu: 1913. aastal, kui ajalehed sellest teada andsid, ja hiljem, kui Eestis hakkas ilmuma filmiajaloolisi populaarseid raamatukesi.

Toome kaks tsitaati, esimene Ivar Kosenkraniuse raamatust, mis ilmus 50 aastat tagasi. „Võib-olla ei olnud „Karujaht Pärnumaal” ainuke taoline katse, sest omaaegsete andmete järgi olla üks Riia firma juba 1910. aasta paiku valmistanud naljapildi Paul Pinna ja Alfred Sälliku kaastegevusel, kuid Paul Pinna ise on sellise filmi olemasolu kategooriliselt eitanud. Võimalik, et näitleja oli pettunud tolles primitiivses filmikeses ja pidas osavõttu sellest häbiplekiks kogu oma loomingule”.1

Teine lõik on Veste Paasi raamatust, mis ilmus 34 aasta eest: „1913. a. lõpul näidati Tartu kinos Imperial filmi „Laenatud naene”, mille reklaam „Postimehes” teatas: „Tallinna Estonia näitlejad. Suur huvitav naljamäng 500 meetrit. Pääosa etendab herra Pinna Tallinnast.”2 Filmist on esialgu teada vaid niipalju, et selle lasi Tallinnas valmistada Riia levikontori omanik Mintus”.3

Mainitud reklaamkuulutus ilmus Postimehe esiküljel 7. (uue kalendri järgi 20.) detsembril 1913. Veste Paas kirjutab oma raamatu samal leheküljel veel ka sellest, et Johannes Pääsuke kirjutas 1914. aasta märtsikuus Mintusele kirja sooviga osta filmi „Laenatud naene”, aga kas kirjale mingi vastus tuli, polevat teada.

Niisiis: Paul Pinna mängitud filmirollist ja ühtlasi valminud filmi seosest Tartu kinoga Imperial ning ka Johannes Pääsukesega on Eesti filmiloolased teadnud varem ja sellest ka kirjutanud. Imperiali omanik teatavasti rahastas „Karujahi Pärnumaal” tegemist.

Samal päeval, kui Postimees reklaamib esiküljel „Laenatud naese” linastust, alustab 2. leheküljel Karl August Hindrey (ehk Hoia Ronk) oma iganädalast kolumni „Kirjad Tartust” järgmiste sõnadega: „Pärnus peeti karujahti. Metsloom oli kurja teinud. Oli linnapää Brackmanni kõvasti hirmutanud”.4 Kes mäletab kaks kuud hiljem, veebruaris 1914 esilinastunud mängufilmi „Karujaht Pärnumaal” vahetiitreid, tabab kohe mingit seost Pääsukese filmi ja kirjanik Hindrey teksti vahel. Kas Pääsuke ja tema ideemeeskond said oma filmi tegemiseks ka Tartus linastunud „Laenatud naese” vaatamisest inspiratsiooni ja julgustust, seda võiks kunagi arutada teises kohas.

Autor teadmata

„Laenatud naese” koopiat Eesti filmiarhiivis ei ole, nagu nüüd teada, leiti see Venemaalgi alles selle aasta suvel.

Kuna osa sündmusi on üles võetud Tallinnas ja filmi üht tegelast kehastab Paul Pinna, siis võime tõesti olla kindlad, et tegemist on sama filmiga, millest kirjutavad toonased ajalehed, Ivar Kosenkranius ja Veste Paas.

Me ei tea aga senini, kes võttis filmi üles. Äsja Postimehes ilmunud fotode ja „Aktuaalse kaamera” uudistes nähtud lõikude järgi võib üsna kindlasti väita, et 1913. aasta esimesel poolel käis Johannes Pääsukesel niisuguste lavastuslike kaadrite väntamine üle jõu. Pääsukese „Teekond läbi Setumaa” (mida peetakse Eesti esimeseks etnograafiliseks dokfilmiks) oli 1913. aasta jaanuaris linastunud Tallinnas kinos Star ja teda kui filmioperaatorit seega tunti Tallinnas. Ka ei tea me tänini endiselt midagi sellest, kes võis olla filmi lavastaja ja kas lavastaja ning operaator võisid olla üks ja seesama isik. Seepärast ei saa täna ka väita, et „Laenatud naene” on esimene eestlaste tehtud film, tõsi küll, esimene seni teada Eestis vändatud mängufilm see arvatavasti on.

Tallinnas linastus „Laenatud naene” 28. mail (ukj 10. juunil) 19135. Tore, et peagi saab Eesti rahvas seda uuesti vaadata.

Hea on ka see, et leitakse üles vanu filme, ja küllap leitakse neid veel, olen kindel. Harilikult tulevad haruldused välja sealt, kust otsida ei ole osatud, nagu näiteks esimene animafilm „Kutsu Juku seiklusi” (1931) Tartust arhiivipaberite vahelt ning Jaan Toominga ja Virve Aruoja kadunuks arvatud „Lõppematu päev” (1971) operaatori puukuurist. Või „Laenatud naene” arhiivist teise pealkirja alt.

Aga ceterum censeo: „Karujaht Pärnumaal” on siiski tänaseni esimene eestlaste tehtud mängufilm.

1 Ivar Kosenkranius, Eesti kino minevikuradadelt. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964, lk 15.

2 http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s245450&nid=7970

3 Veste Paas, Olnud ajad. Eesti Raamat, Tallinn 1980, lk 97.

4 http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s474627&nid=7970&con=0

5 http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s932392&nid=15532&con=0

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming