Kellel on õigus õigust mõista?

Mathura

Õiglane otsus ei pruugi olla tingimata heategu ja heategu võib olla tõe vastane. Kaksteist meest istub kinnises ruumis ja arutab esmapilgul ilmse lahendiga kohtuasja, kuni üks otsuse langetajatest otsustab süüaluse süüs kahelda ja hääletab teistmoodi kui teised. Laua otsas istub lavastaja, stsenarist ja osatäitja Nikita Mihhalkov. KAADER FILMIST

Kui Sidney Lumet 1957. aastal debüteeris Reginald Rose’i lavastuse põhjal tehtud filmiga „12 vihast meest”, sai sellest kinomaailmas omaette fenomen. 40 aastat hiljem lavastas William Friedkin uusversiooni ning lugu kõlas endiselt mõjusa ja aktuaalsena. Nüüd, aastal 2008, on Nikita Mihhalkov lavastanud Sidney Lumeti filmi alusel venemaise uusversiooni ning algidee kinnitab jälle oma geniaalsust. Lugu on küll toodud kaasajale lähemale, üksikasju on kohandatud ja laiendatud, ent üldine seade on jäänud samaks: kaksteist meest istub kinnises ruumis ja arutab esmapilgul ilmse lahendiga kohtuasja, kuni üks otsuse langetajatest otsustab süüaluse süüs kahelda ja hääletab teistmoodi kui teised.

 

Poliitilised varjundid

„12 vihast meest” oli juba algversioonis poliitilise varjundiga. Kahtlusalune, noormees, kes väidatavalt pussitas surnuks oma isa, oli Sidney Lumeti filmis puertoricolane ehk teisisõnu „haritud” ühiskonnakihis üsna võõras ja ebasoovitav element. Mihhalkov on ilmutanud huvi poliitiliste küsimuste vastu juba mitmes oma filmis: tema eelmised tööd „Siberi habemeajaja” ja „Päikesest rammestatud” on suhtedraama kõrval vähemalt samavõrd ka poliitilised kommentaarid. Pole siis ehk imestada, et ka oma uue filmi puhul on Mihhalkov valinud teravaima võimaliku variandi: kahtlusaluseks on sedapuhku tšetšeeni noormees, kes väidetavalt pussitanud surnuks oma venelasest kasuisa, vene armee eruohvitseri. Teades Vene-Tšetšeeni konflikti teravust ja ka venelaste austust sõjaväelaste vastu, on kindel, et film puudutab suurt hulka vene vaatajaskonda. (Muide, ka Eestis on „12” ilmselt üks väheseid filme, mis toob kinno arvestatava hulga venekeelset intelligentsi.) Intrigeerivust süvendab asjaolu, et Mihhalkov ei asu tšetšeeni sirgjooneliselt hukka mõistma, vaid ehitab oma filmi pigem üles püüdele mõista ning vaatajale jääb filmi lõpuni vabadus oma arvamusele.

Ent „12 vihase mehe” lugu pole Mihhalkovi variandis venepärane ainult ohvri ja süüaluse rahvuse pärast. Omal moel on Mihhalkov püüdnud filmis välja joonistada postsovetliku Venemaa ühiskonna minipildi: kaheteistkümne vandekohtuniku rahvuslik ja kultuuriline taust on sama kirju kui Venemaa ajalugu. Seepärast passibki ameerikalik süžee väga hästi venestamiseks: nii Venemaa kui Ühendriikide rahvuslik, kultuuriline ja poliitiline kooslus on ühtviisi kirju ja vastuoluline. Mihhalkovi filmis kuuluvad otsusemõistjate tosina hulka nii tahumatu ja ilmselgelt šovinistlik Moskva taksojuht, Harvardi lõpetanud ema „tuhvlialune” uusrikas, mõnevõrra juhm, ent see-eest austusväärne sõjaveteran kui ka grusiinist kirurg, ukrainlasest maaharija jt. Mõistagi ka üks juut. (Filmi üks sarkastilisemaid repliike on muide „poolenisti juute pole olemas”.)

Mihhalkov on küllalt irooniline vene ühiskonna killustatuse suhtes ning paljastab nii venelikku väärikust kui neidki tunnusjooni, mis naeruväärsed, näiteks film algab sellega, et koolivõimlasse (!) kogunenud kohtunike kogu tegeleb alustuseks kõige muuga peale kohtuasja juurde asumise. Mõned vene filmikriitikud on ülistanud Mihhalkovi linateost kiidusõnadega, nimetanud filmi vene hinge avavaks ilmutuseks. Suuresti tundub mulle, et Mihhalkov ongi püüdnud oma uue filmiga kõnetada just vene vaatajaskonda; olen küllalt kindel, et see, mida venelasest kinokülastaja „12” näeb, on hoopis midagi muud kui see, mida selles näeb inimene Lääne-Euroopast. Rääkimata tšetšeenidest, kes on Mihhalkovi filmi suhtunud märkimisväärse pahameele ja irooniaga, väites, et ühe tšetšeeni saatuse niivõrd pikk kaalumine oleks tegelikult Venemaal võimatu, sama võimatu, nagu oleks mehe kaotanud tšetšeenlanna abiellumine vene eruohvitseriga.

Mõistagi on veidi äraspidine, et vandekohtu eesistujaks on endine salaluure ohvitser, kellele, nagu selgub, on kõik algusest peale selge. Ent liigne taustatundlikkus võib selle filmi puhul hakata ahistama. Poliitiline reaalsus on märksa komplekssem, kui film seda suudab käsitleda, ning on ilmne, et lähtuvalt inimese seisukohtadest ja eelhäälestusest näeb vaataja Mihhalkovi filmis erinevat sõnumit. Siingi võivad rolli mängida noodsamad eelarvamused, mis filmis vaatluse all. Ometigi on filmi olustikus ka midagi universaalset, näiteks lahingustseen filmi keskel. Kahe niigi puruks tulistatud hoone vahel algab ootamatu tulevahetus ja lapseohtu tšetšeeni poiss koos oma koeraga on nende vahel tänaval pikali. See stseen on oma ootamatuse, agressiivsuse ja lihtsusega üks mõjusamaid sõjakujutusi, mida olen kinolinal kohanud.

 

Inimese pealiskaudsus

Mihhalkovi filmi reklaamlauseks on „Igaühest ja igaühele”. Lugu kaheteistkümnest vihasest mehest on juba oma algses ülesehituses lugu inimese süvenematusest, eelarvamuslikkusest ja tema psüühika petlikkusest ning kõnetab sellisena paratamatult iga inimest. Lõpuks langetame me ju kõik iga päev mingeid otsuseid, ja kuigi me enamasti ei otsusta kellegi elu ja surma üle, on meiegi otsustel oma tagajärjed. Seepärast pole just kasutu aeg-ajalt üle vaadata, millest me otsuste tegemisel lähtume.

Mihhalkov on seejuures Reginald Rose’i algse loo haaret laiendanud, ja mitte ainult selle poolest, et osa filmist on sedapuhku viidud nõupidamisruumist välja. „12” küsimus ei seisne ainult kohtuasjas, vaid selles, kellel on üldse õigus õigust mõista. Kas seadused on alati õiglased ja milline roll on armulikkusel? Vandekogu eesistuja (Mihhalkovi enda esituses) on veendunud, et tšetšeeni nooruk elaks vanglas kauem kui vabaduses, kus ta satub silmitsi nondesamade kurjategijatega, kes mõrvasid ta kasuisa. Õiglane otsus ei pruugi seega olla tingimata heategu ning Mihhalkov püüab veenda, et vastutus ulatub kaugemale kohtusaalist ja juriidilisest õiglusest. Nii viib filmi finaal vaataja mõtetele, mis on õiglus või kas heategu saab olla tõe vastane? Küsimuse alla seatakse seegi, mida keegi on valmis ette võtma, et õiglust ja headust teoks teha, kui palju inimlikku ebatäiust on andestatav (näiteks kodulinna aitav väljapressijast hauakaevaja) ja mis hetkest kaotab inimene isikliku väärikuse („te muudkui irvitate kõige üle – miks?”). 

Kui siia lisada suurepärane lavastus (olgu pealegi mõnede kokkusattumuste uskumatus – elektrisüsteem ütleb üles kõige pingelisemal hetkel jne), värvikas tegelasansambel (kes kostitab üksteist üsna sarkastilise huumoriga), veatu näitlejatöö (alates Sergei Makovetskist, kes mängib juba Henry Fonda ja Jack Lemmoni kehastatud esimest kahtlejat), dialoogi mahlakus (kõiki nüansse on tõlkes olnud paraku võimatu edasi anda) ja maitsekas helilahendus (muusika on filmile loonud varem Andrei Tarkovskiga koos töötanud Eduard Artemjev), siis võib tõdeda, et Nikita Mihhalkovi „12” on võimalikest poliitilistest ebakõladest hoolimata üks paremaid filme, mis viimasel ajal meie kinodes linastunud. Arvaku keegi mis tahes Tšetšeeniast või Venemaast, ikka annab filmi teostus põhjust soovitada seda linateost kõigile, kel vene kino vastu vähegi huvi. „12” on väga venepärane kunst.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming