Kellele ei meeldiks Wes Anderson?

JOONAS, filmijutt.blogspot.com

Wes Andersoni retrospektiiv kinos Sõprus 14. – 24. augustiniNiipaljukest kui siinmail on kirjutatud Wes Andersoni filmidest, paistab, et enamasti peetakse neid üht- või teistpidi imelikuks. Räägitakse originaalsusest, omanäolisusest, kummalisusest, isikupärast, idiosünkraatilisusest, ekstravagantsist ja kiiksuga, nihkes, veidrikega mehitatud reaalsusest. Eestikeelse andersoniaana lemmiksõna on „ekstsentriline”.

Erandlikkus, erilisus ei saa loomingu puhul olla muud kui kiiduväärt ning Andersoni ongi siinmail pea üksnes hea sõnaga meeles peetud. Pole siin mingit snoobe ja pleebsi koondavat Andersoni-põlgust, mille vastu omal ajal astus Rain Tolk.1 Pigem paistab Anderson olevat seda sorti eesti rahva lemmik nagu Andrus Kivirähk – kui just mitte laiade hulkade, siis vähemalt kirjaoskajate seas.
Autorifilmi üldiselt üsna mõõduka populaarsuse taustal on Anderson lausa hämmastavalt laialt armastatud filmilooja, küllap eelkõige tänu huumorile. Autoreid, kes tõsimeeli publikut kiusavad, tirides vaataja vägisi katartilistesse sügavikesse või kõledatele filosoofilistele platoodele, kiputakse ikka vähem sallima ja rohkem tõrjuma kui neid, kes lahkelt lõbustavad, trikke teevad ja villast viskavad. Isegi loomeliitude liikmeskonnas tekitab Woody Allen vähem vastuväiteid kui Terrence Malick.
Sel moel kirvega poolitatud autorifilmis jääb Anderson kergemeelsete kilda, kuigi tema tasasel vaimukusel pole endise püstijalakoomiku Alleni lööva teravuse ning aforistlike puäntidega palju ühist peale intelligentsuse. Andersoni iroonia on õrn, tema muie leebe ja vagur, vaikse sordiini all, koomika seisneb eelkõige tasastes nihestustes, väikestes ootamatustes, rütmimuutustes, nagu muuseas poetatud lausetes ja kerges absurdiõhkkonnas, mis kõik ei lase end niisama lihtsalt ümber jutustada ega tsiteerida. See õhkkond sünnib, nagu kogu Andersoni filmi-ilm, tuhandest suure hoole ja armastusega läbi mõeldud, kokku nikerdatud ja paika sätitud pisiasjast.
Muheduse kõrval pakub Anderson kuhjaga esteetilisi naudinguid nii silmale kui kõrvale, millest teinekord kipuvad tõukuma süüdistused pinnapealsuses, sisutühjuses ja manerismis ehk teisisõnu hirmsas hipsterluses. Mööngem, et kui selline nähtus nagu hipsterid on üldse reaalselt olemas, kui see sõna pole lihtsalt tõrjemaagiline vormel, millega vanem põlvkond katsub end kaitsta jõudsalt peale tungiva noorema vastu, siis küllap on eneseirooniline ja disainilembene Anderson hipsterite lemmik.2 Ka leidub temas hipsterlikuks peetavat armastust retro ja vanakraami vastu. Siiski ei pruugiks kõik need omadused iseenesest kedagi häirida, olgu nad kui hipsterlikud tahes. Neid, kes ise moest ei sõltu, ei tohiks ju millegi moes või moest väljas olek hirmutada, nemad peaksid suutma asju hinnata sellest olenemata – filmi, nagu ka tooli, mis ei lagune esimesest istumisest. Miks peaks keegi oma maitse-eelistustes süüdi olema, isegi hipster? Miks peaks Andersoni vinüülplaadi-lembust pidama pealiskaudsemaks kui näiteks Jarmuschi oma?
Ei saa ju öelda, et Andersoni viimistletud vormis puuduks sisu, kuigi tema küllalt õhukesed ja visandlikud lood ei tüki eriti moraali lugema ega positiivset programmi puust ja punaselt rõhutama, vaid jätavad lahkelt tõlgendusruumi. Ent juba debüüdis „Pudelrakett” („Bottle Rocket”, 1996) leidub kaks nagu muu seas, erilise rõhuta välja öeldud lauset, mida võiks kreedona tõsiselt võtta.
Esmalt iseloomustab noor minajutustaja Anthony oma sõgedat semu Dignanit, kes on välja töötanud neid ja nende sõpra Bobi hõlmava elukestva krimikarjääri projekti, järgmiste sõnadega: „Öeldagu mis tahes, ta pole küünik ega käegalööja.” Dignani plaani moraalne pale ja selle puhas ogarus mängivad siin sama vähe rolli kui igasuguste eelduste puudumine selle teostumiseks – väärtusteks on usk, enesekindlus ja järjepidevus.
Ja teiseks teatab vana suli ja professionaalne kurjategija Abe Henry hiljem: „Maailm vajab unistajaid.” Nende hulka, keda maailm vajab, ei kuulu mitte üdini praktiline elukunn Abe ega ka mitte Bobi laia lehte mängiv vanem vend John, vaid just saamatu Bob ning tema pisut pooletoobised kamraadid. Jällegi, tähtis pole unistuse sisu ega saavutatavus, tähtis on unistus kui printsiip. Maailm vajab vaba last ja tema mõtteid, mida iga nii-öelda terve mõistusega täiskasvanu peab naiivseiks.
Sedasama siirast ja vankumatut usku kahtlastesse, hulludesse üritustesse võib näha Andersoni seitsme järgmise täispika ebakangelaslikes tegelastes. Tema teise filmi „Rushmore” (1998) protagonisti, ühiskondlikult hüperaktiivse, kuid õpinguis edutu teismelise Maxi armumine poisist peaaegu kaks korda vanemasse õpetajannasse pole vähem lootusetu kui Dignani eluplaan, kuid ka Max keeldub seda tunnistamast, säilitades seeläbi oma näo ja teatud väärikuse.
Kuigivõrd mõistlikum pole ka elatanud Royal Tenenbaumi unistus naasta vanas eas ammu hüljatud pere rüppe, kellele ta on eluaeg mäkra mänginud („Tenenbaumid”/„The Royal Tenenbaums”, 2001). Sellesse õhulossi usub vana küünik ja aferist ise siiralt. Elus võib kõik untsu minna ja lähebki, lennukad ettevõtted võivad ebaõnnestuda ja kaotada teo nime, kuid sisyphoslik jonn oma ükspuha millise rea ajamisel jääb väärtuseks surmani ja edaspidigi. Kui sind on eluaeg sitapeaks peetud, siis mis seal ikka – järelikult on see su stiil. Paadunud petise viimane jultunud vale võib veel epitaafilgi takkajärele üht-teist lunastada.
Märkimisväärselt säravama moraalse palge, parema iseloomu ega laitmatumate motiividega kangelased pole allveeaferist Steve Zissou, Indias seiklevad vennad Whitmanid, ablas kanavaras härra Rebane ega rikaste leskedega tiiba ripsutav musjöö Gustave. Isegi „Kuutõusu kuningriigi” („Moonrise Kingdom, 2012) ilmsüüta esimesed armastajad Sam ja Suzy on argielus parajad kõurikud. Ent kõik nad on värvikad karakterid, triksterid, kelle plaanid ka luhta minnes loovad maailmu ning hoiavad käigus nii neid endid kui kõiki teisi nende ümber.
Samasuguse demiurgilise jõu algeid on tunda inimesena pealtnäha häbeliku nohiku Wes Andersoni loomingus. Ei ütleks, et ükski tema teos oleks ebaõnnestunud, isegi mitte paljude poolt liialeminekuks ja läbikukkumiseks peetud „Mereelu Steve Zissou seltsis” („The Life Aquatic with Steve Zissou”, 2004).  Ei ütleks ka, et tema mängufilmide seas on säärane vaieldamatu tippteos, nagu seda on nukufilmina „Fantastiline härra Reinuvader” („Fantastic Mr. Fox”, 2009), kuid nelikümmend viis pole filmilooja kohta ka mingi vanus, nii et visalt oma rida edasi raiudes jõuab Wes küllap veel kõrgmäestikke liigutada.
Kaheksa Andersoni tänaseks valminud filmi on siiski kaunilt välja mõeldud ja ilusti värvilistest killukestest kokku õmmeldud ogarad unistused. Need ei ammendu esimesel vaatamiskorral ja kannatavad korduvalt kasutada. Ökokraam.

1 R. Tolk, Wes Andersoni nukker elurõõm. – Eesti Ekspress 15. VIII 2008.
2 Wild, Wild Wes. – The New Yorker 2. XI 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht