Kes otsib superstaari?

Mathura

Praegusel identiteetide ja kangelaste murenemise ja muutumise ajastul näib Ameerika propagandaliini päästerõngaks olevat kristlik ideoloogia. Režissöör Peter Travise filmis „Vaatenurk” näeb terrorismi USA presidendi algatatud tippkohtumisel. KAADER FILMIST

Superstaari ei otsita mitte ainult Eestis. Nagu sõnapaar ise juba viitab, on tegu mõistega, mis pärit ingliskeelsest kultuuriruumist  valdavalt Ameerikast. Superstaarid, ja seda ka kinolinal, on olnud kuum teema ja kuum kaup juba pikemat aega. Tähti ja kangelasi on iseenesest olnud mitmesuguseid: ühte seltskonda jäävad pooleldi abstraktsed ja ulmelised inimkonna kõikvõimsad abilised nagu Nahkhiirmees ehk Batman ning Ämblikmees ehk Spiderman.

Teine grupp superstaare on sõdalased, kes võitlevad headuse ja õigluse eest, olgu siis reaalselt peetud sõjas või ettekujutatava vaenlasega. Sellelaadsete tegelastega filmide nimistu on üpris lõputu, kuid musternäidis on John Rambo.

Kolmandasse rühma jäävad seevastu pealtnäha tavalised inimesed, kes kas olude sunnil või riigi kutsel midagi suurt ja erakordset korda saadavad. Seegi nimistu on ilmselgelt üüratu. Nende eri tüüpi superstaaride ühisnimetajaks on enamasti olnud see, et ühel või teisel moel on nende kaudu püütud (re)defineerida rahvuslikku identiteeti, sisendada rahvale superstaari vägevuse toel tunnet ka nende vägevusest, sest enamasti sai staar ju inimesest nende hulgast, potentsiaalselt samasugusest kui iga teine kaaskodanik.

 

Vananenud kangelane aastal 2008

Ameerika puhul võiks muidugi arvata, et nad on oma superstaarid ja identiteedi-iidolid juba ammu ja korduvalt leidnud, nii et mida neil enam otsida. Ent ajad muutuvad ja muutuvad ajad nõuavad muutuvaid kangelasi  või siis vähemasti vanade kangelaste taaskinnitamist meie kaasajas. Viimase paari aasta Ameerika filmitoodang näitab tendentsi taasleida need kangelased, kes toetaksid rahva eneseteadvust. Nii on näiteks Sylvester Stallone välja kaevanud mõlemad oma kunagised suurkujud: John Rambo ja Rocky Balboa. Mõistagi võiks öelda, et Stallone on vahepeal liiga palju raha kulutanud või on tal lihtsalt igav ja seetõttu pakub ta taas seda, mille poolest tuntuim. Ent isegi sel juhul ei peaks ma vanade suurtegelaste taaslavastamist juhuslikuks, eriti uue „Rambo” puhul. Selle filmi linaletulek on aja märk. Aastaid tagasi, kui külm sõda lõppes ja Ameerikal ei olnud enam käsil ühtegi avalikku sõda ega olnud ka selgelt osutatavat vaenlast, oleks „Rambo” jäänud tähendusvaeseks. Praegu aga mitte. Küsimused, kas sõda midagi lahendab, kas vägivald on õigustatud ja miks Ameerika on langenud laialdasse arvamusküsitletute ebasoosingusse, kumavad ilmselt vahel meeles neilgi, kes muidu poliitikasse kunagi ei süüvi. Terrorismiažiotaaž on toonud ülemaailmsed konfliktid lihtinimeseni.

Ehk ei ole kõigile teada, et esimene Rambo lugu, mis kandis õieti pealkirja „Esimene veri” („First Blood”, 1982), oli igati arvestatav sotsiaalkriitiline draama, mille menukuse taga ei seisnud tõenäoliselt mitte John Rambo kui eriüksuslase eriline sõjaline võimekus, vaid hoopiski see, et film puudutas sotsiaalselt õrna teemat. Rambo oli Vietnami sõja veteran, kes väljub lahingutest küll füüsiliselt tervena, kuid psüühiliselt laostununa. Ta leiab, et pärast oma riigi eest võitlemist ja eluga riskimist on ta naasnuna sellele ühtäkki ebaoluline kui mitte ebasoovitav element. Sõda, mida ta pidas, ei olnudki takkajärele justkui kellelegi vaja. Sylvester Stallone on pajatanud, et tema ettepanek „Esimese vere” puhul (juba pealkirigi viitab filmi toonile: sõjast naasnud veteran saab oma ristsed ühiskonna hammaste vahel) oli tegelaskuju tekstita jätta, nii et Rambo ei ütleks kogu filmi jooksul midagi, sest temast on saanud sotsiaalselt lävimatu ja vaimselt deformeerunud inimene. Päris sedavõrd radikaalne Ted Kotcheff, tollane lavastaja, ei nõustunud olema, ehkki midagi muud peale hädapärase Rambo ses filmis sellegipoolest ei kõnele. Kaasaegsed paralleelid Rambo ja Iraagi sõja veteranide vahel on enam kui ilmsed, nagu seda kinnitab hulk üles võetud dokumentaalmaterjali.

On kahtlemata kummaline, et sellisest vaimuinvaliidist sai tagantjärele vaat et ameeriklaste rahvuskangelane. John Rambo oleks paremini sobitunud ühte ritta kindral Kurtzi või …ga „Tänapäeva apokalüpsisest” kui näiteks Steven Seagali õiglusemõistjatega. Ent „Esimese vere” järgedes „Esimene veri II” ja „Rambo III” ei ole sotsiaalkriitilisest toonist enam haisugi. Peategelane on rehabiliteerunud ja valmis kartmatult tegema mehetegusid kurjuse hävitamiseks.

Nüüd linastuva neljanda „Rambo” puhul, kus Stallone on nii peategelane, režissöör, produtsent kui ka kaas-stsenarist, on ta ilmselt kasutanud oma otsustusõigust ning teinud tegelaskuju taas lähedasemaks „Esimese vere” peategelasele. John Rambo elab Taimaa primitiivses kolkakülas lihtsat elu ning püüab turistišoude jaoks mürkmadusid. Ta on vaikne ja endassetõmbunud, pigem ei ütle mitte midagi kui ütleb midagi tühja. (Abipalujale, kes tänada püüab, öeldes „ei teagi, mida öelda”, vastabki ta: „Ära siis ütle midagi.„) Samas näib, et ta on lõpuks saavutanud teatud rahu enese ja maailmaga ega pea paljuks annetada paar püütud kala buda munkadele. Kaasmaalastele, kes saabuvad sinnakanti missiooniga maailmas midagi (paremaks) muuta, vastab ta aga lakooniliselt: „Minge koju. Tõepoolest, minge koju.”

Kui ta ka mõned minutid hiljem filmis endale vastu räägib, püssi haarab ja teatab: „Võib elada eimillegi nimel või surra millegi heaks,” jääb filmi tonaalsus lõpuni enam-vähem usutavalt robustseks ja süngeks. Tõsi, see kõik ei tähenda veel, et neljanda „Rambo” peaks suureks ristima filmikunstiks, ent oma ajastut näib ta taas kajastavat. Isegi Rambo ei tunne ennast enam endise sangarina, olgu pealegi muskel sama trimmis kui kakskümmend viis aastat tagasi.

 

Vaatenurk

Ent kuidagi peab Ameerika oma kangelasidentiteeti siiski ülal pidama. Oma panuse annab sellesse Pete Travise („Henry VIII”) uus film „Vaatenurk” („Vantage Point”). „Vaatenurk” räägib terrorismist. Hüpoteetilises tulevikus toimub USA presidendi algatatud tippkohtumine, kus kogu maailma eri usundite ja kontinentide liidrid on valmis alla kirjutama üleüldisele terrorismist loobumise paktile. Me näeme teda sõitmas kohtumisele, tema teekond on palistatud loosungitest „Ameerika president  terrorist nr 1”, „Ei enam!”, „Välja!” jne. Ka uudistekanali (mille nimi on GNN!) reporter teeb mõnegi kahemõttelise ja kriitilise märkuse, mille eest teda ootab peapesu, nagu see ootab ka protesteerijaid näidanud operaatorit. (Millele nad kõik täpsemalt tahavad viidata, meile ei öelda, küll võib aga uskuda, et samamoodi tundvaid inimesi leidub maailmas ka praegu.)

Nii või teisiti, president saabub ja on just valmis alustama oma kõnet, kui ta (õigemini küll tema duubel) ootamatult mõrvatakse ning kohtumispaik õhitakse. Tegelik president aga röövitakse. Me näeme, et seda tegid terroristid, ent kes täpsemalt ja millised olid nende motiivid, me teada ei saagi. „Vaatenurga” kangelaseks on seejärel justkui lihtne inimene, keegi, keda suurem osa meist ei märka. Ta on presidendi ihukaitsja (mängib Dennis Quaid), kes on kord juba riigivalitseja päästnud ja valmis seda tegema ka teist korda. Ta ei vasta tavapärastele superstaari tunnustele, ent tänases päevas ta siiski on seda, kuna ülim, mis talle korda läheb, on aated.

Kahtlemata otsib (või ehk pigem propageerib?) „Vaatenurk” teatud identiteeti. See on see identiteet, mille jutlus sai alguse Oliver Stone’i „Maailma kaubanduskeskusest”  või ehk hoopis Mel Gibsoni „Kristuse passioonist”, kui arvestada, kui vähe need kaks filmi oma hoiakutelt erinevad. Praegusel identiteetide ja kangelaste murenemise ja muutumise ajastul näib ameerika propagandaliini päästerõngaks olevat kristlik ideoloogia. Ameeriklase identiteet on siin kristlik kannataja identiteet ja president… President on pühak, iidol, keda puudutada või teotada ei saa, ei tohi. President on valmis ohverdama kõik, et kanda teisteni armastuse sõnum. Kõik kriitikud eksivad ja nad eksivad läbinisti. Jah, teadagi oli ju Jeesus Kristus esimene, kes superstaariks kuulutati („Jesus Christ Superstar”) ja tema peaks ilmselt olema see, kes alati mõjub. Paraku aga ei tasu rääkimagi hakata loogikavigadest, millest „Vaatenurk” kubiseb  nendest saaks eraldi artikli.

 

Kangelane, kes polegi kangelane

Hoopis uut laadi kangelane on aga näiteks Marokos tegutsev Ameerika valitsuse agent Gavin Hoodi („Tsotsi”) filmis „Isolatsioonis” („Rendition”). „Isolatsioonis” kõneleb USA võimude seadustatud õigusest terrorismikahtlustusega inimesi tõenduseta arreteerida ning paljastab väidetavalt selle seaduse rakendamise varjatud külgi. Siinne peategelane, uurija Douglas Freeman (mängib Jake Gyllenhaal) on kangelane, kes õigupoolest polegi kangelane. Tal puuduvad erilised oskused või omadused, ta on kahtlemata ka kaugel sellest, et olla pahedeta (film algab tema salajase lõbutsemisega kerglase naisega). Ainsad voorused, mis temas leiduvad, on inimlikkus ja ausus enese vastu, tahe pidada inimest tähtsamaks süsteemist ja selle korraldusest. Ta on keegi, kes nullitakse niipea, kui ta kõneleb tõtt ja kuulab südametunnistust. Ometigi on ta siiram ja usutavam kogu kirjust staariseltskonnast, kes kinolinadel maailma päästnud. Ehk on tema tegelikult uue ajastu täht, selle superstaar, kes pole, tõsi küll, ei super ega staar, vaid lihtsalt inimene? Ehk on siis just see meie nüüdne defitsiit?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming