Keskööhäire

Erkki Luuk

Raske on öelda midagi nii hämara asja kohta, nagu Stuart Samuelsi “Keskööfilmid” (kuus filmi, USA-Kanada, 2005) seda kahtlemata on. Pole mingit põhjust, miks keegi seda vaatama peaks – kui mitte pidada selleks haiglast soovi olla kursis kultuuriajalooga. Tegelikult on idee, et kellelegi tutvustatakse kultuuri vallas toimuvat, haiglane. Miks peaks kedagi huvitama see, mida kultuuri nime all kunagi tehakse või tehti? See ei ütle ju millegi kohta kõige vähematki. Sel pole midagi pistmist reaalsuse ega üleüldse millegagi; seos võib olla ainult kultuuriteo ja selle sooritaja majandusliku vaesumise või rikastumise vahel. Ainult seda laadi kurvastaval seosel kogu see nn keskööfilmide fenomen püsibki. Kui keegi poleks oma igava vaimusünnitisega suutnud pappi kokku lüüa, poleks kellelgi vähimatki huvi seda filmi vaadata ja teha.

Need kuus filmi olid iseenesest ka väga erinevad. “Elavate surnute ööd”, “The Rocky Horror Picture Show’d”, “Roosat flamingot” ja “Kustutajapead” ühendab ainult “alternatiivsus”, “edu” ja see, et neid öisel ajal kinos näidati. Kas pole haiglane ainult nende kolme tunnuse põhjal mingist keskööfilmide fenomenist rääkida? Alternatiivsus on kunstis alati olemas olnud ja filmikunst pole siin mingi erand. “El Topo”, esimene keskööfilm, nagu seda tutvustati, sisaldas otseseid viiteid 50 aastat varem tehtud “Andaluusia koerale”. Kui me just rahast ei räägi, on edu raskesti defineeritav mõiste ja ei nn keskööfilmina ega ka vist üleüldse pole “Kustutajapea” kunagi majanduslikult edukas olnud (kuigi lavastaja Lynch seda tänu oma hilisematele teostele kahtlemata on). Ja mis öisesse aega ja/või sellesse puutub, et “kogu publik oli pilves”, siis see ei ütle midagi filmide kohta, mida sellistel asjaoludel näidatakse – nii võib ju näidata ükskõik mida (või üldse mitte midagi, kusjuures vaevalt et keegi sellest aru saaks). Võib-olla on häda lihtsalt selles, et ma pole hipi ega oska seetõttu sellist nähtust vääriliselt hinnata. Aga hipi või mitte, keegi pole seletanud, miks midagi sellist üldse hindama peaks. Olgu, nad olid edukad. Olgu, nad on mõjustanud tänapäeva kino, näiteks Tarantinot või “South Parki” või mida tahes. Mis siis? Mis mõjutusi saanutesse puutub, siis (kui “Pulp Fiction” välja arvata) pole nende näol tegu ju mingite filmikunsti šedöövritega. Lynch paigutub jällegi eraldi, kuna Lynchi mõjutustest on (vähemalt filmi vallas) abi olnud ainult Lynchil endal, keegi teine pole samas laadis minu teada millegi võrreldavaga hakkama saanud.

“Keskööfilmid” oli lahendatud igavate intervjuukatkete, (enese)kiituse ja edulugude pealiskaudses võtmes. Oleksin oodanud rohkem kujundlikku või sisulist analüüsi või pikemaid filmikatkeid, et lisaks roosale promovahule filmidest endist mingitki maitset suhu saada. Praegusel kujul oli “Keskööfilmid” kahjuks üks suure rahaga tehtud professionaalne dokk-käkk ja muud ei midagi.

Et mitte lõpetada nii süngel noodil, lisaksin paar tähelepanekut ka PÖFFi korraldusliku poole kohta. Nagu teada ja kõikjal juba korduvalt mainitud, on festival üha laienenud ja hoomamatumaks muutunud, see puudutab aga ainult Tallinna, mitte teisi Eesti linnu, kus mul oli kahtlasevõitu au PÖFFi ajal viibida. Õnnetus seisnes põhiliselt selles, et oma 150-kroonise “pressikaardiga” sain ma lõpuks näha ainult kaht filmi, kuna kõik teised mind huvitanud seansid olid välja müüdud. See pole küll ainult korralduslik probleem, sest mida muud oodatagi 100 000 elanikuga tudengitest kubisevas linnas, kus on kaks pisikest kinosaali. Ootuspärane tulemus, aga parema korralduse juures oleks saanud seda vältida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming