Kiikame emadest kaasteeliste radadele

Kristiina Davidjants

Sünnitamise turg pakub riigihaiglaid, erahaiglaid, kodusünnitamise apologeete, homoöpaate ja keda kõike veel. Dokumentaalfilm „40 + 2 nädalat” (Allfilm, 2012, 70 min), stsenarist ja režissöör Margit Lillak, operaatorid Margit Lillak, Ulvi Tiit, Liina Triškina, monteerija Liina Triškina, helirežissöör Seppo Vanhatalo. Produtsent Piret Tibbo-Hudgins. Esilinastus 10. V kinos Sõprus. Mäletan, kuidas aastaid tagasi liikusid igasuguste riikide dokumentaalfilmitegijad ühelt dokfilmi turult teisele, ronisid pulti ja tutvustasid oma projekte kui very personal story’sid. Tollal tunduski see olevat säärane üldine trend, aga kuna ma pole nüüd tükk aega dokumentaaliturgudel käinud, ei tea ka öelda, kas aeg ja kombed on ehk muutunud. Mõtlesin tollal, et „nui neljaks, aga eesti filmitegija sul juba mingit very personal story’t tegema ei hakka”! Nüüd, vaadates Margit Lillaku dokumentaalfilmi „40 + 2 nädalat”, pidin tunnistama oma eksimust: on raske endale ette kujutada midagi intiimsemat, kui seda on lapsekandmine ja tema ilmaletoomine. Lillaku filmikaamera on suunatud autorile endale, kui too on sunnitud langetama olulise otsuse – kus tuua ilmale oma esiklaps? Tänapäevale iseloomulik võimaluste virvarr teeb nii mõnestki teadlikust rasedast lõpuks justkui metsa eksinud imiku. Infot on igasugust, iga koolkond leiab endale oma piibli tänu interneti lõpmatult pikale abistavale käele.

Filmi „40 + 2 nädalat” autor langeb samuti infotulva ohvriks. Ta otsustab enne sünnitust teha tutvust kõigega, mida „turg” pakub. Turg aga pakub riigihaiglaid, erahaiglaid, kodusünnitamise apologeete, homoöpaate ja keda kõike veel – puudu on vaid leviteerijad. Näha võib aktivisti, kes propageerib loodussündi, kus pärast lapse ilmaletulekut ei lõigata nabanööri läbi ja platsentat kantakse kaasas kuni kümme päeva (sest näiteks šimpansid teevad nii), ning new age’i guru, kes räägib transpersonaalsest psühholoogiast ja sünnitraumast. Tegelased on värvikad, kuid ehk panevad selles kirglikus keerises hoopis kõige rohkem mõtlema kaks tegelast, kelle režissöör Lillak oma odüsseia kulgedes vaataja ette toob. Esiteks ämmaemand, kes nüüd, kus oma lapsed on suuremad, käib julgemalt kodus sünnitajaid abistamas, sest äkki võib lapsevanemast ämmaemand ise oma poolillegaalse tegevuse eest vangi sattuda. Ja teiseks autori enese ema, kes üritab koos tütrega lahendada mõistatust, mida siis ikka tehti nõukogude ajal beebidega, keda sünnitusmajas vaid söötmiseks ema juurde toodi. Esimene on jõudnud oma praeguse valikuni isiklike kogemuste kaudu kunagisel tööpostil, teine istub tütrega köögilaua taga ning aegade muutumist kahe ema (oleva ja tulevase) vahel aitavad aduda pildid Leida Laiuse 1975. aasta filmist „Sündis inimene”. Nendes lõikudes räägib tegelaste olek kaamera ees justkui veel millestki, mis jääb kaadri taha, kuid jõuab ometigi ilma liigsete sõnadeta vaatajani. Eks päeviku võlu selles olegi, et isegi kui vahendid on napid, puudutavad „päris” inimeste „päris” tunded ikka sügavamalt kui ükskõik millised konstruktsioonid.

Lillaku enda lugu kulgeb aga omas rütmis ja varsti ongi üheksa kuud täis ja rohkemgi veel. Laps ei taha tulla ja peatne sünnitaja peab otsustama, kuidas edasi talitada: kas oodata veel, mõtelda sünnitusele koduses vannis, või minna siiski haiglasse hingetute aparaatide vahele.

Siin peab muidugi kahjutundega nentima, et kui muidu on filmi autor lubanud meid endaga igale poole kaasa, siis oma sünnitusest räägib ta vaid paari krüptilise lausega ja nõnda jääbki kulminatsioon veidi segaseks. Või, noh, mis kulminatsioon, tulemuseks on üks tore Oskar ning filmi finaalis näeme samuti doki teistegi kaasrasedate põnne.

Oleks ilmselt lihtne öelda, et „40 + 2 nädalat” on film mingile eriti spetsiifilisele sihtgrupile, näiteks naistele, suures osas just neile, kel endal sünnituskogemus selja taga. Ei usu, sest elu algus puudutab meid kõiki, liigitamine oleks piirav. Empaatia arendamiseks ei tee paha kiigata ka emadest kaasteeliste radadele.