Kinoliit tahab Kinomajja tuua rahvusfilmoteegi

Tarmo Teder

Eesti Kinoliit peab täna oma 50. sünnipäeva Meie kinoliidu kehand ehk Eesti Kinematografistide Liit loodi 20. ja 21. detsembril 1962. aastal tollase partei kultuuripoliitika põhimõtete kohaselt. Aasta eest oli Tallinna Kinostuudio ümber nimetatud Tallinnfilmiks, 1960. aastate alguses tehti valmis eesti režissööride (Jüri Müür, Kaljo Kiisk) esimesed täispikad mängufilmid, küllap peeti siis paslikuks luua siia sotsialistlikku vabariiki ka oma kinematografistide liit. Tagantjärele on seda nimetatud rahvusfilmi taassünni ajaks, liidu esimeheks kinnitati Kaljo Kiisk, kes jäi ametisse 25 aastaks. Pärast perestroika’t hakkasid kinoliidu esimehed vahetuma aina kiiremas tempos, mida tingis ka põhikirjast tulenev punkt, et juhatus valib juhataja isekeskis endi hulgast, aga mitte üldkogu kui kinoliidu kõrgem organ, mis kutsutakse kokku igal aastal. Üldjoontes sarnaneb MTÜ Eesti Kinoliidu põhikiri meie teiste loominguliste liitude põhikirjaga ja kinoliit on meie muusade maastikul riigi valitsuse silmis enam-vähem samamoodi aktsepteeritud kui teisedki loomingulised liidud. Ajalooliselt tasub neist tuntumate juuri meenutada: Eesti Arhitektide Ühing (1921), Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing (1922), Eesti Kirjanikkude Liit (1922), Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts (1924), näitlejate liit hakkas tööle aastal 1934 ja Eesti NSV Teatriühing loodi 1945. Eestis on veel hulk teisigi loomingulise liidu staatuses organisatsioone ja kuhjaga alaliite, ühinguid ja seltse, mida vahest parimgi mälumängur ei jõua kokku lugeda ning selle üle tuleb ühes väikeses meelelt vanas, aga vormilt noores kultuuririigis ainult rõõmustada – kekata kas või vormiliseltki, nagu kipuvad tegema valitsejad Eesti Vabariigi põhiseaduse päises kirjapandu järgi. Kunstirahvas elab oma tungi- ja projektipõhist elu edasi ning kultuurileht Sirp ei tohi unustada, mis ta päises varemalt kirjas seisis. Ei, mitte seda, et kõigi maade proletaarlased, ühinege, vaid silmas pidama ikka loomingulisi liite ja seda, mis seal aset leiab.

Niisiis tänavu 9. mail valis kinoliidu korraline üldkogu omale uue juhatuse: operaator ja produtsent Vladimir Bogatkin, dokumentalist Jaan-Jürgen Klaus, produtsent Erika Laansalu, kriitik ja režissöör Jaak Lõhmus, BFMi üliõpilane ja operaator Peter Murdmaa, filmikunstnik ja režissöör Mare Raidma, operaator Arvo Vilu. See juhatus pidas oma esimese töökoosoleku 25. mail ja vastavalt MTÜ Eesti Kinoliit põhikirjale valis juhatus enda hulgast uue esimehe, kelleks on Jaak Lõhmus. Istusime pärast juhatuse korralist koosolekut (neid peetakse aastas vähemalt 12) Kinomaja kaminasaalis ja ajasime veidi juttu.

Mida uut on poole aasta jooksul tehtud kinoliidus, suunad edaspidiseks, plaanid?
Lõhmus: Taustaks veel seda, et eelmisse juhatusse, mida juhtis Peeter Brambat, kuulus siit laua tagant kolm inimest: Erika Laansalu, Peter Murdmaa ja mina – nii et järjepidevus või sidusus eelnevaga on olemas ja Erika on praegu järjest juba neljandas juhatuses, kaheksandat aastat. Las „parlamendi” vanim liige räägib esimesena.
Laansalu: Iga aastaga asi edeneb ses mõttes, et iga juhatus toob midagi uut. Asjad, millega kinoliit on ajast aega tegelenud – need tööd ja tegemised on meil endised. Tore on see, et uusi liikmeid on tulnud, praegu peaks meil olema 182 liiget.

Nii et võib täheldada kinoliitu astumise elavnemist?
Laansalu: Tegelikult on ikka iga aasta astutud. Kui ma juhatusse tulin, siis oli meil umbes 150 liiget. Ei astu ainult noored, ka juba staažikad filmitegijad tahavad liiduga ühineda.

Räägime natuke kinoliidu struktuurist. Milline on teil suhe niinimetatud alaliitudega? Näiteks kunstnike liit on suur katusoraganisatsioon, mis hõlmab kogunisti 19 alaliitu.
Laansalu: Ei, meie oma ei ole.
Lõhmus: Kui kinoliit kunagi loodi kui kinematografistide liit, siis hakkasid tegutsema sektsioonid: kriitikute sektsioon, operaatorite sektsioon, televisiooni sektsioon, mängufilmi sektsioon, noortesektsioon ja nii edasi. Praegu on kinoliiduga seotud ainult üks sektsioon, milleks on seenioride kogu. 1980. aastate keskel oli kõige aktiivsem noortesektsioon, nüüd on ainus aktiivne seenioride sektsioon, kes korraldab üritusi. On arutatud, et võiks sellesama sektsioonide struktuuri läbi mõelda, aga asja pole sellest saanud. Peale kinoliidu on ju meil Eestis muidki liitusid, näiteks Eesti Filmitootjate Liit ja Eesti Rahvuslik Filmiprodutsentide Ühing. Kinoliit on tegelikult see, kes peaks olema looja kaitsja, niipalju kui seda saab teha. Meil pole mingeid reaalseid hoobasid peale oma hääle, et rääkida ja kirjutada.
Laansalu: Kinoliit on tegelikult asutanud ühe sõsarliidu, milleks on Eesti Audiovisuaalautorite Liit, mis on 1999. aastal kinoliidu liikmete poolt ellu kutsutud  ja mille liikmeskond kattub suures ulatuses kinoliidu omaga. Audiovisuaal­autorite liidu asi on autoriõiguste esindamine, rahakogumine ja laialijaotamine.

Juunis eesti filmi suvepäeval peetud konverentsil oli juttu niinimetatud gildidest. Kuidas need on kinoliiduga, ütleme siis kas või mentaalselt seotud?
Lõhmus: Võime olla rõõmsad, et meil on nüüd stsenaristide ja mängufilmirežissööride gild. Neid taheti luua juba siis, kui Aare Tilk oli kinoliidu esimees ehk siis 1990. aastate keskel. Aga need gildid on kokku tulnud kinoliidust sõltumatult kui omaette mittetulundusühingud. Nagu nüüd ka dokumentalistide gild. Peame ükskord istuma koos ja arutama, mis on meie ühisosa, mida saame koos teha. Ma pean ütlema, et mis me siin kinoliidus omavahel ikka jahume – teame ju kõiki probleeme, aga valitsus ehk kultuuriministeerium, ma räägin ministrist – ja selle saab lehte panna –, seal on sein ees, sealt põrkab kõik tagasi.

Kustkohast?
Lõhmus: Ministeeriumist. Ei ole mõtet lärmata, seda ütles ka Ain Lutsepp oma kõnes ja nüüd selle „Harta 12” omad kirjutasid ka, et „seesmiselt tsementeeritud”. Lang  on deklareerinud, et kinoliit kunagi mingit toetust saama ei hakka.
Laansalu: Mitte üksnes kinoliit, vaid kõik loomeliidud.
Lõhmus: Ta on öelnud, et need mittetulundusühingud tuleb üldse ära likvideerida. Selles suhtes on kinoliidu hääl vähemalt nelikümmend aastat sellest viiekümnest välja kostunud.
Bogatkin: Ma arvan, et natuke vähem.
Lõhmus: Ei no, kuuekümne teisest aastast alates.
Bogatkin: Seda küll, aga 1990. aastate algul, kui asi hakkas siin Eestis toimima, siis lagunes kõik, Tallinnfilm läks laiali ja pärast jäi kõik soiku. 
Lõhmus: Eesti Filmi Sihtasutuse ehk Eesti Filmiinstituudi idee on välja käidud kinoliidus juba 1990. aastate keskel.

Kuidas oma liikmete eest seista?
Bogatkin: Küsimus on praegu ikka rohkem filmikunstis kui sellises. Olen sellega tegelenud 1967. aastatast peale. Vanasti tehti televisiooni lugu kümneminutilise kasseti peale valmis. Nüüd minnakse kusagile kohale ja hakatakse mõtlema, mida me nüüd teeme, ja siis kirjutatakse pärast midagi, mis kinni püüti, selle järgi üles. Kõik aetakse arvutisse ja hakatakse otsi kokku ajama.
Kinoliidu põhiline asi on aga see, et me oleme professionaalsuse ja proffide ühendus. Noortele peab edasi rääkima, kuidas filmi tehti,  ja peab ikka tegema. See on meie üks peamine idee. Mitte see, et nüüd, kui iga telefon ja fotokas võtab videot, on kõik valmis olema operaatorid.
Murdmaa: Ega iga mats vanasti seda filmilinti oma kätte ei saanud ka.
Bogatkin: Loomulikult.
Murdmaa:  Ega nüüd igat asja, mis võetakse, enam ei vaadata ka. Peab olema ikka midagi erilist.

Nii et iga teletegija ja mobiilimees kinoliitu ei pääse. Aga mis on professionaalsuse hoidmise kõrval veel kinoliidu pealisülesanne või säsi?
Lõhmus: Võiks ju mõelda nii, et Eesti Kinoliit teeb Kaarel Tarandile avalduse, et me ei ole rahul Sirbi filmilehekülgedega. Kuidas sa ennast tunneksid, kui me sellise avalduse teeksime? Kuigi me pole praegu sellist eesmärki võtnud.

Ärge hakake Tarandi aega sellise petitsiooniga üldse raiskama. Saatke otse minule ja avaldame kaebuse Sirbi filmiküljel.
Klaus: Mina rõhutaksin filmi kui kunsti propageerimist. Kinoliit on minu jaoks sümboli väärtusega ning tähtis on see, et Eestis on üldse võimalik teha ja näidata filmi ning hoida kinokultuuri.
Murdmaa: Kinoliidu üks probleem on see, kuidas tuua filmi juurde ja ka liitu rohkem professionaalseid noori, kuidas neid selleks kasvatada, et oleks rohkem värskeid mehi ja hapnikku.
Lõhmus: Jah, aga meil on viimase poole aasta jooksul olnud tobedalt palju ka praktilisi asju, millega tegeleda. Oleme saanud siia Kinomajja elu.  Eelmine ja üle-eelmine juhatus muudkui proovis, proovis ja proovis. Nüüd võib mõni vana kinoliitlane olla solvunud, et mis noorte peod need Kinomaja saalis toimuvad. Aga kas oleks siis parem, kui saal seisaks tühjana?

Seletame lugejale vahele, et kinoliidu üks ülesanne on talle kuuluva Kinomaja haldamine ja selle töölepanemine.
Laansalu: See pole kinoliidu ülesanne, see on meie kõrvalhobi, see on lihtsalt meie maja.
Bogatkin: Kui me oleme selle maja peremehed, siis me tahame siia saada korraliku elu, et siin oleks tõesti filmitegijate kohtumispaik.
Lõhmus: Oleme helpinud seda suppi, mis on varem keedetud. Saime alles nüüd lahti rentnikest ja lepingutest, kellest ja millest ei taha rääkidagi. Ei saanudki neist enne lahti, kui leping lihtsalt lõppes ära.

Põhimõtteliselt sama portsu otsas istus kirjanike liit oma majas peetud kohvik Pegasusega. Kes on Kinomajas uued tegijad?
Lõhmus: Kohvik Sinilind, kus nüüd on ka restoran sooja söögiga iga päev ja majas toimuvad muusikaüritused pidevalt. Teisipäeviti peetakse „Eesti filmi teisipäeva”, kuhu saab tasuta sisse.
Laansalu: Kolmapäeviti on siin muusikaviktoriinid, mis lõppevad alati muusikafilmiga. Neljapäeviti sisustavad filmiteemalise õhtu kohvikupidajad.
Lõhmus: Täna on näiteks päev Tallinna koolidele filmiaasta lõpetamise puhul.
Bogatkin: Kinomaja peab olema eelkõige filmiinimeste maja, nende kohtumispaik.
Lõhmus: Kui varem inimesed tulid alt külmast teisele või kolmandale korrusele, siis nüüd saab peatuda ka alumisel korrusel, mis varem oli nagu surnud territoorium. Aga see kõik kogub alles jõudu.
Bogatkin: Katsume edasi taguda nüüd seda tulist rauda, mida ka eelmised juhatused on taguda püüdnud.

Meenutame, et oma viisteist aastat tagasi räägiti-kirjutati kinoliidu reanimeerimisest, kinoliidust kui kujutlusest, võitlusest Kinomaja eest, käidi kohut rentnikega. Üks tuntud kriitik, kes oli ise lühikest aega kinoliidu juhatuse esimees, tundis end siis oma sõnul hooti mitte juhatuse esimehena, vaid „hullumaja sanitarina” ning leidis hiljem kinoliidu asjus, et „laipa pole mõtet galvaniseerida”. Uuel sajandil oli juba põhjust juttu teha revolutsioonilisest situatsioonist ja nii edasi. Nüüd siis lõpuks on „kadunuke” hakanud elu märke ilmutama ja tulu tooma.
Lõhmus: Kõik see protsess on võtnud aega ja nüüd on käsil Eesti Filmiinstituudi loomine.

Kuidas on kinoliit sellega seotud?
Lõhmus: Eesti Kinoliit ja teised filmiala liidud võtsid osa kõikidest nendest ümarlaudadest, kus arutati arengusuundasid ja ka filmiinstituudi loomise detaile. See on koostööplatvorm, ühisosa on olemas. Praegu elavad filmiinimesed peost suhu, sest raha on kogu valdkonnas vähe. Üks asi on veel filmiinstituudi, kinoliidu ja Kinomaja võimalik koostöö ja see on ka minu veendumusel vajalik, eriti pärast seda, kui olen käinud Brüsseli filmoteegis Eesti filmi üritusel ja Orioni kinos Helsingis, mis on arhiivikino ja nii edasi. Nüüd, kui on loomisel Eesti Filmiinstituut, tekib esimest korda Eestis võimalus, et Tallinnas hakkab Kinomajas tööle filmoteek, kus hakatakse näitama vanu filme nagu mujal maailmas rahvuslikes filmoteekides. Õhtuti kella kolmest või neljast või viiest näidatakse kolme-nelja vana filmi. Mujal riik harilikult rendib need filmoteegi kinod kellegi käest, aga meil Eestis on haruldane olukord, kus see maja kuulub filmiinimestele, mitte mingile paksule kapitalistile.

Nii et kinoliit on haaramas ohje rahvusliku filmoteegi asjus?
Lõhmus: Ega kinoliit pruugi ise hakata seda filmoteeki haldama, aga see maja hakkab siis elama ja meie inimesed saavad siin käia vaatamas huvitavaid filme. Meil pole sellist kohta, kus vaadata oma ja ka teiste riikide vanu väärtfilme. Kommertsalustel tuleks praegu kõne alla kinod Artis või Sõprus, aga see plaan ei hakkagi seal kunagi tööle.

Milline on kinoliidu hoiak või seisukoht loodava Eesti Filmiinstituudi suhtes?
Lõhmus: Oleme oma hoiakut ümarlaudades ja aruteludes väljendanud. Meil on moodustatud ühine platvorm teiste filmiala liitudega.
Laansalu: Meil on ühine huvi.
Lõhmus: Aga nagu mina aru saan – sa pead seda targematest kohtadest otse üle küsima –, on praegu Eesti Filmiinstituudi asutamine 1. jaanuaril 2013 kalevi alla pandud. Kas see luuakse esimese kvartali lõpus või hoopis aastal 2014, seda sa pead küsima ministeeriumist.

Tänan jutuajamise ja viidete eest ning palju õnne esimese juubeli puhul!

*

SELGITUSEKS VESTLUSRINGI VÄIDETELE MINISTEERIUMI JA TOETUSTE ASJUS

Loomeliite toetatakse seaduse alusel pidevalt. Enamaks pole riigil praegu lihtsalt jõudu. Me kohtleme kõiki loomeliite võrdselt.

Ei ole ka iialgi kasutanud MTÜde kohta sellist väljendust.

EFI loomine ei ole kusagile kalevi alla pandud, vaid käib täie hooga. Jutt on põhikirja loomisest, mis on tõesti paljudel asjaoludel viibinud ja seda mitte üksnes ministeeriumi tõttu.

Loodetavasti on tegemist lihtsalt teadmatusega, mitte pahatahtlikkusega, mida paraku kohtab meie riigis liialt palju.
Rein Lang


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming