Kirjandusõpetajale pole film võõras

Edward Kess, Tallinna Lilleküla gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse vanemõpetaja

Illimar või tähesõjad? Milles küsimus? Tänini on kirjandusõpetajad ainsad, kes kooliprogrammis mingilgi moel filmi põhimõisteid käsitlevad ja filmi vaatama õpetavad, kusjuures nende ettevalmistus ülikoolides ei sisalda filmiõpetust grammigi. Filmi tuleb analüüsida teisiti kui raamatut. Nii raamat kui ka film on mitmeid tõlgendamisteid tulvil. Raamatut lugedes võib iga noor ise ette kujutada, milline on Ravic, kes Pariisis jalutab, või kuidas näeb välja Jane Eyre. Filmis esitatakse kunstniku-, operaatori- ja režissööritööga oma nägemus, kuid sümbolite keel mängib siingi. Emakeeleõpetaja ei ole ehk kõige pädevam analüüsima, millal kasutatakse filmis Ameerika, millal Euroopa kaadrit/plaani, milline muusika ja miks on valitud, mis juhtub kaamera taga, kuidas on eriefektid tehtud ning millist emotsiooni on nendega taotletud.

Filmi ja raamatu kõrvutamine ei ole samuti uudis. Teinekord on raamatu asemel filmi eelistamine mõistlikumgi: „Nimed marmortahvlil”, mööngem tõika, on filmina tõesti hea. Lihtsalt filmivaatamine filmivaatamise pärast ennast ei õigusta. Kogu võlu sünnib vaatamisjärgses arutelus või teistes tööülesannetes, õppimise eesmärk on siiski mõtlema õpetamine, mõtlev kinopublik on aga filmikunsti vedur.

Raamatu lugemisega võrreldes on filmi vaatamine ajamahukam; ajamahukas seetõttu, et filmi tuleb vaadata tunnis, aga tunniaeg on napp. Ma ei saa eeldada, et kõik õpilased saavad kodudes järgmise nädala esmaspäevaks vaadata „Hukkunud Alpinisti hotelli”, „Casablancat” või „Sügist”, küll aga on raamatu kättesaamine kiirem ja mugavamgi. Võib-olla peaksin ma eeldama, et õpilased tõmbavad oma koduraalidesse filmi ning vaatavad tõesti „Stalkerit”, „Tuulest viidut” või „Lohetätoveeringuga tüdrukut”, et seda samamoodi kui raamatut tunnis analüüsida. Pole selle peale varem mõelnud.

Muidugi on filmide vaatamisel teinekord tähtis aktuaalsuski. Mitmed emakeeleõpetajad käsitlesid laulusõnade (ka temaatika) tõttu „Tulnukat ehk Valdise päästmist üheteistkümnes osas”. 20minutine film mahutus ideaalselt 45minutise tunni raamidesse. Film ja analüüs ja hetkel oluline – kõik tähtsad märksõnad. Hea, kompaktne, töötas. Kuidas aga saaks kuuma filmi kooli ilma You Tube’ita?

Filmi tundi või tunnivälisesse aega toomine on filmiinimeste südamel. Kino Artis on korraldanud mitu aastat programmi „Kirjandus kinos”, kuhu valitakse raamatute ekraniseeringuid seinast seina. Pimedate Ööde filmifestivali noorteprogrammi „Just Filmi” tegijad on organiseerinud õpetajate klubi, kus pedagoogide abil meelitatakse noored kaema kaasaegset maailmakino. Superkinod pakuvad oma kampaaniaga „Klassiga kinno” võimalust filmikultuuri nautimiseks. Pigem on kitsaskoht see, et filminäitamine on pelgalt Tallinna- ja Tartu-keskne. „Kirjandus kinos” või „Just Film” vääriks aga ministeeriumi toetust, et head ja kvaliteeti võiksid nautida nii Vändra, Kolga kui ka Märjamaa noored.

Eesti filmi juubeliaastal võiksid filmiinimesed näo rohkem kooli poole pöörata, teha koostööd Eesti Emakeeleõpetajate Seltsiga, kel kontaktid. Selleks neli võimalikku mõtet.

1. Kõik Eesti koolid peavad saama kodumaiste filmide väärika DVD-teegi, kus võimalik lähtuvalt teemast, ajastust või huvist valida „Vallatud kurvid”, „Valgus koordis”, „Röövlirahnu Martin”, „Don Juan Tallinnas”, „Stereo”? Miks mitte i-põhise?

2. Hea ja värske eesti film Tallinnast välja! „Idioot” Apja, „Pihtimus” Põlvasse! Värske eesti anima Vändrasse! Koos asjaosaliste sisukate kommentaaridega enne/pärast filmi.

3. Filmiinimesed koolidesse rääkima filmist. Operaatorid, monteerijad, produtsendid, režissöörid – kõik on teretulnud.

4. Õpilased võtteplatsile! Uskuge, nad vaatavad vaikselt ega ole jalus, kuid elamus garanteeritud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming