Kirjutada, et elada

Mathura

Filmi pikad portreelised kaadrid ja hägused abstraktsionistlikud valguse-värvi maalingud osutavad Schnabeli taustale kunstnikuna. Näitlejad Mathieu Amalric ja Marie-Josée Croze tõsielulise taustaga filmis „Tuukrikell ja liblikas”. KAADER FILMIST

Hinnatud maalikunstniku ja iseõppinud režissööri Julian Schnabeli („Basquiat”, „Enne kui öö saabub”) kolmas mängufilm toob meieni tõestisündinud loo täies elujõus mehest, kes jääb pärast ootamatut insulti halvatuks. Ühtäkki saab tormilist elu elanud südametemurdjast, moeajakirja Elle toimetajast Jean-Dominique Bauby’st (mängib Mathieu Amalric) inimene, kes ei saa end liigutada rohkem kui pilgutada oma vasakut silma. Samuti ei suuda mees enam rääkida, nii et tema ainus võimalus maailmaga kommunikeerida on silmapilgutus  üks pilgutus tähendab „jah” ja kaks „ei”. Mehe esimene reaktsioon olukorrale on inimlikult ilmne: esimene lause, mille ta silmapilgutustega edasi annab, on „ma tahan surra”. Ta istub lukustatuna omaenda kehasse, justkui merepõhja unustatud tuuker, kelle appikarjeid keegi ei kuule. Ometigi suudab ta peagi ilmutada eneseületust ja kibestumusest suuresti lahti ütelda.

 

Hümn elutahtele

Üks ja ehk ilmseim viis „Tuukrikella ja liblikat” vaadelda on pidada seda omamoodi hümniks inimese elutahtele, tema suutlikkusele säilitada positiivne suhtumine isegi kõige lootusetumas olukorras. Raske on peategelasele mitte kaasa elada, niisamuti nagu tundub loomulik rõõmustada tema edusammude ja meelekindluse üle. Näha, et inimene võib alati vaadata elule teatud helguse ja heasoovlikkusega, on kahtlemata liigutav ning ehk ei ole antud juhul teab kui tähtis esitada klassikalist küsimust, kas peategelasel oli säärase heasoovlikkuseni jõudmiseks vaja läbi teha just sellised katsumused. See, et katsumused inimest ühes või teises suunas muudavad ja kujundavad, tundub „Tuukrikella” puhul liiga ilmne, et selle üle pikalt polemiseerida. Elu on elu ja lõpeks on inimesel alati vähemalt valikuvõimalus, kuidas oma olukorras reageerida.

Lisaks maailmavaatelisele helgusele situatsiooni ängistavuse ja tumeduse taustal on „Tuukrikella ja liblika” puhul palju kiidetud ka kaameratööd. Poolakast operaator Janusz Kamiński võitis preemia Cannes’is (kõrvuti Schnabelile antud parima režissööri preemiaga) ning kandideeris ka Oscarile. Kamiński operaatoritööd on iseloomustatud sõnadega nagu „maaliline” ja „ootamatu” Usun siiski, et osalt tuleneb filmi visuaalia äramärkimine filmis kasutatud lähenemise uudsusest: suurt osa filmist kujutatakse läbi peategelase silma(de), mis tähendab, et ülesvõtete lähtekoht on rangelt fikseeritud ja suhteliselt liikumatu. Sedasi saab ka vaataja aimu viisist, kuidas peategelane reaalsust enda ümber on suuteline kogema. Kunstilisest seisukohast luuakse aga filmis mitmeid pikki portreelisi kaadreid ja häguseid abstraktsionistlikke valguse-värvi maale, mis kajastavad ühtlasi Schnabeli tausta kunstnikuna. Ma ei ole aga siiski kindel, et valitud katsetuslik lähenemine end alati õigustab ning et erilise reaalsuseläheduse sildi all pakutav pilt on ka tegelikult väga realistlik. Tundub mõnevõrra ebaloomulik, et põetajad peavad vajalikuks kõneleda lamava haigega kaks korda lähemal kui normaalse inimese puhul või et ärkava inimese pilk on tingimata hägune ega erista inimeste ja objektide äratuntavaid piirjooni. Tuleb järeldada, et tegelikkuse jäädvustamine läbi kaamerasilma nii, nagu seda inimsilm kogeb, on keerulisem ülesanne, kui esmapilgul tundub. Juhul kui seda taotluslikult rõhutada, on aga ka iga ebaõnnestumine markeeritum kui muidu.

Esile on tõstetud ka „Tuukrikella ja liblika” rollisooritusi. Kahtlemata on erakordne Mathieu Amalrici võime mängida halvatud inimest sellise veenvusega. Emmanuelle Seigner peategelase endise elukaaslase ja laste emana loob selgete tunnusjoontega karakteri, kes on ehe ja usutav, isegi kui ei erine väga palju Seigneri mõnedest varasematest rollidest femme fatale’ina („Mõru kuu”, „Üheksas värav”). Vanema põlvkonna näitleja Max von Sydowi esitus Bauby isana on aga nauditav asjaolus, et vaid mõnede episoodidega suudab näitleja luua pildi omajagu vastandlikust ja mitmekihilisest inimesest, väljendades hulga rohkem üksikasju oma tegelaskuju kohta, kui seda sõnad öelda suudavad. Kriitik Ned Martel nimetas ajakirjas Vogue von Sydowi telefonivestlust oma kõnevõimetu pojaga koguni üheks mõjusaimaks telefonikõneks, mida eales kinolinal nähtud.

 

Film kui veste

Kõigist nimetatud voorustest hoolimata jääb aga mõnevõrra määratlematuks „Tuukrikella ja liblika” sõnum. Jah, peategelane Bauby on kahtlemata omapärane näide kirjanikust. Kui maailmas leidub autoreid, kelle kohta võiks ilmselt parimas mõttes öelda, et nad elavad, et kirjutada, siis halvatud Bauby puhul on pigem tegu olukorraga, kus ta kirjutab selleks, et elada, et leida oma elule teatud otstarve ja väljendus. Ta on personaalseks kinnituseks asjaolule, et raske on inimesel elada end kuidagigi teostamata, et eneseteostuse võimatus on tegelikult suurem piin füüsilisest puudest või haigusest. Inimese loomulik püüd on elus midagi ära teha, olgu selleks siis kirjutada raamat, ehitada tempel või kasvatada lapsi. Ka Bauby tahab luua pretsedenti.

Siiski pöörduvad Bauby „fantaasialiblikad”, mida ta ise kirjeldab oma ainsa alles jäänud vabadusena, väga sageli tagasi „tuukrikella” või haiglaseinte vahele, märksa harvemini aga piirangutest ja loogikaseadustest vabasse kujutlusilma. Film ei lõpe selge kulminatsiooni või puändiga. Õhku jääb küsimus, kas Schnabel tahtiski vaid loo jutustada või oli tema eesmärk edastada konkreetsemat laadi sõnum, mis jäi paraku jutustuse varju. „Tuukrikell ja liblikas” toimib paljuski biograafiana à la „Piinatud geenius” või „Kokaiin”, mida on küll omamoodi huvitav vaadata, ent mis laiema üldistuseni ei pürgi ega paku ka palju võimalusi samastumiseks. 

Film lõpeb teadmisega, et mõned päevad pärast seda, kui nägi ilmavalgust Bauby raamat (mille järgi film kannabki nime „Tuukrikell ja liblikas”), autor suri. Pikad tunnid mere ääres olid toonud kopsupõletiku, millega mehe niigi habras keha enam toime ei tulnud. Vahest olid aga merd ja värsket õhku nautides veedetud päevad siiski väärt varajast lahkumist. Jah, vahest oli ka Bauby halvatuna elatud elu omamoodi täisväärtuslik, vähemasti mitte asjatu: selgus elu ja inimsuhete tegelik väärtus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming