Klaus – üksik professionaalne amatöör

Aarne Ruben

Tartu luuletaja Hannes Varblane. scanpix Meie kaasajast leiab liiga vähe missioonitunde, hoole ja armastusega tehtud filme, mis ei taha olla, vaid on. Liigagi tihti tehakse mürtsu, et kõva mehe muljet jätta, vändatakse filme sõjarditest ja trummitagujatest, intrigeeritakse kõiksugu vaatenurkadega. Meie ajastu agressiivsest filmitööstusest kipuvad aga puudu olema tähendusrikkad isikute portreed. Mida mitmed tiimid ei taha või suuda, seda on Jaan-Jürgen Klaus saanud üsna üksipäini: ta on suutnud meie tarbeks lahti mõtestada omapäraste vaatenurkadega isikud, kes suutelised vaikselt lahkama olla tahtmise ja tegeliku eksistentsi vahemaid. Mees on lihtsalt läinud kaameraga Tartusse ja võtnud Tartu vaimu „aatomeid”. Ning on isegi irooniline paradoks, et õnnestunuim nendest tüüpidest, erakpoeet Marko Kompus, on tabatud ka hoopis kusagil Kallaveres, Tallinna teletorni kõrval, kust ta alles mõtleb Taaralinna naasta.

Klausil on ka film luuletaja Hannes Varblasest, kelle kuju ikka Tartus kohata võib, kui sealt jälle pikalt ära oldud. Kahjuks kipub siin kaamerapilt esimesel neljal minutil (kuni Varblane temast luuletust hakkab kirjutama) vibama, mis on kuidagi harjumatu. Vahest viitab kaamera värisemine teose ühele tegevuspaigale, Viinahaua kõrtsile, mis on aga nüüd kinni pandud. Mida Varblase film üldse ütelda tahab, seda on raske öelda, vahest seda, et mõni inimene ei peagi sekund sekundisse autoliisingu pärast rügama ega ärilehest fondide tootlikkust uurima. Tegelikult ei ole siin suudetud Hannes Varblast üldse avada: näidatakse küll tema improviseerimisoskust, aga ei vastata vaatajal tekkida võivale küsimustele: kuidas niisugused poeedid sünnivad? Miks on nad erilised? Filmist paistab, et Varblane uurib päevast päeva maailma suuri sündmusi nagu iga teinegi, kuid mis teeb tema just kardinaalselt teistsuguseks kui teised? Mis kõrtsis ta käib, kuidas ta juua oskab, on teisejärguline, sest linnast läbi tormaja ei tea neist Tartu uuematest kohtadest mitte halligi. Mis „Johnny Depp”? Isegi kui on selline, siis selle olemasolu ei oma tähtsust eksistentsiaalse mõtleja tarvis.

„Sinitäheke” jutustab Tartu andekast muusikamehest Erkki Hüvast, kes avab oma üdini positiivse elukreedo ja hooldab oma haiget ema. Jaan-Jürgen Klaus on tabanud ühe liigutava suhte: Hüva suhtumine emasse meenutab ühes teises dokfilmis, Jaan Ehlvestist kõnelevas Kaupo Kruusiaugu „Mängijas” nähtud ema-poja suhet, sest „Mängija” peategelase ellu üritasid samuti vanemad mingil hetkel ootamatult jõuliselt vahele segada. Hea rakursiga kaadris arutab peategelane noorusjuhtumit, kus Hüva mamma keelas pojal suitsetamise, tema aga läks vihaleaetud pullina läbi aia ning tara ja tegi väljas ikkagi seda kõike, mis keelatud. Edasi järgneb meeleolu väga kõrgele kruttiv kontrast öise Zavoodi-tinapanemise ja hommikuse üle-Emajõe-jooksu vahel, mida ilmestab lõbus lauluke „Lihtne kevadhetk”. Ühtlasi paistab, et Erkki Hüva agitatsiooniline hoiak on mõeldud varjama tema sisemist nukrust, millele ta ei oska nimegi anda ja mida Tartu atmosfäär vahel kätkeb. Sest Tartu on selline linn, kus näiteks põhjaeestlasel on iga kord isesorti meeleolu. Samuti on vana puidust Tartu kadumine hoopis nukram kui vana puidust Tallinna ümberehitamine: Erkki Hüval hoopis veab, et ta Supilinnas elab, sest selliseid kohti ei ole varsti enam kusagil maailmas.

Kuigi Erkki Hüva portreteeriv „Sinitäheke” on juba piisavalt intrigeeriv ja üpris kena muusikalise taustaga, siis on „Erakpoeet Marko Kompus” seda veelgi enam. Siin on püstitatud õhust ja armastusest elamise intrigeeriv motiiv.

Kõige andekamad Tartu loojad, näiteks nagu Mehis Heinsaar või nüüd ka Kompus, on sellised, et täna on nad siin, homme seal. Nagu pisuhänd – võtab oma tulisaba ja läheb. On suur asi, kui neist filmi saab. Kompuse teeb eriliseks veel seegi asjaolu, et ta kuulub minu põlvkonda ja nende aastakäikude muresid on nähtud aastast aastasse. Ent midagi nii geniaalset nagu „ivavise vastu õunavissi tisse” kirjutatakse harva. Marko Kompus tegi seda oma kirjandusliku mänguna, kui mõned aastad tagasi andis välja väga erilise luulekogu „Max Rebu. Naiste pesu / Luuletusi Ants Pasuna järelejäänud paberitest”. Väljamõeldud kaksikautori müstifikatsioon ilmus toona fiktiivse kirjastuse mugiva-tudiva väljaandena. Nagu oleks ette nähtud seda filmi: siingi võtab Marko kõigepealt põhjalikult saia ja kohupiima mugida ning siis näidatakse teda ka hetkeks tudimas. On ju mugimine piisavalt raske töö, et leiutada põhjus tudimiseks, ning viimane omakorda võiks anda inspiratsiooni uuele mugimisele. Nii kestab ahel, kuni mõni väline põhjus seda katkestab.

Filmirežissööri väga hea leiu, kauni vabakutselise ajakirjaniku Birgiti küsimusele, kuidas nii elada saab, vastab päevakangelane lihtsalt: „Luuletaja ei tohigi hakkama saada. Ta ostab eimillegi eest süüa. Raha ongi eimiski, noh. Eimiskit võetakse eimiskist. Aga siin ei ole prügimägi, ma olen ju korralikus korteris”. Huvitav dialoog: mees teab, et tuleb elada ühele päevale, vastu vaidlev naine aga tahab kõigepealt elementaarseid äraelamisvõimalusi, siis eneseväärikust, siis kasukaid ja autosid. Ses kohas sooritab Kompus väikese ivaviske ja resümeerib: „Aga võib-olla sa tahaksid kohe ära minna siit?” Kel võimalust, soovitan filmi vaatamise täpselt sel kohal katki jätta ja jätkata järgmisel hommikul uue innuga, sest see koht ammendab teose põnevaima dialoogi.

„Ei” kui karje massi vastu – selline oli filmis Kompuse kreedo. See kreedo paneb suure põnevusega Klausi järgmisi filme ootama ja lootma palju tulevastelt võimalikelt kohtumistelt ta seniste kangelastega.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming