Klounaad paukpadrunitega

Aare Ermel

„Sleuth” (Suurbritannia 1972, 139 minutit). Režissöör Joseph L. Mankiewicz, stsenarist Anthony Shaffer, operaator Oswald Morris, kunstnik Ken Adam. Osades Laurence Olivier ja Michael Caine. Levitab Paramount Home Entertainment (UK). „Sleuth” (USA 2007, 85 minutit). Režissöör Kenneth Branagh, stsenarist Harold Pinter, operaator Haris Zambarloukos, kunstnik Tim Harvey. Osades Jude Law ja Michael Caine. Levitab Sony Pictures Home Entertainment.

Kaksikvennad Anthony ja Peter Shafferid sündisid Liverpoolis. Mõlemat teatakse eeskätt dramaturgina. Peter Shafferi „Amadeust” tunneb tänu Milos Formani meisterlikule ekraniseeringule kogu maailm. Ilmselt vähesed on näinud varasemat teatritükki „Päikese kuninglik jaht”, värvikat seikluslugu konkistadoor Francisco Pizarro 1530. aastate Peruu-avantüürist. See jõudis suurele ekraanile 1969. aastal. Peter Shafferi psühholoogilist draamat „Equus” (ladina keeles „hobune”) on teatavasti lavastatud Eestimaalgi. Muuseas, Anthony Hopkins olevat Broadwayl debüüteerinud just selle näidendiga ning režissöör Sidney Lumeti 1977. aasta ekraniseeringus mängis üht peaosa teine kuulus uelslane Richard Burton.

Kui Peter Shafferi tippsaavutuseks peetakse „Amadeust”, siis viis minutit varem sündinud Anthony Shafferi (1926–2001) hea maine põhineb eeskätt mõrvamüsteeriumil „Nuuskur” ning selle järgi vändatud kultusfilmil. Lisaks on just tema aidanud kohandada filmisõbralikumaks Agatha Christie’ kriminullide „Mõrv Idaekspressis” (1974), „Surm Niilusel” (1978), „Kurjus päikese all” (1982) ja „Kohtumine surmaga” (1988) stsenaariumi.

Anthony Shafferi nüansirohke menunäidend „Nuuskur” esietendus Londonis. Kohe seejärel jõudis see Broadwayle (peaosades Anthony Quayle ja Keith Baxter) ning seda mängiti Music Box Theater’s alates 1970. aasta 12. novembrist ühtekokku 1222 korda. Leidlik kometimäng meeldis nii teatrihuvilistele kui ka arvustajatele, kelle hinnangul oli tegemist „viimaste aastate kõige meelelahutuslikuma lavatükiga”.

Niipea kui Ameerikas hakkas lõppema näidendi võidukäik, tõi vanema põlvkonna kineast Joseph L. Mankiewicz („Kleopatra”) selle suurele ekraanile. Groteskses müsteeriumis näeme filmiajalugu tegemas Laurence Olivier’d ja Michael Caine’i. Kuigi tiitrites on kirjas veel mitme osatäitja nimed, on tegemist fiktsiooniga (kahe tippnäitleja kanda on ka inspektor Doppleri, politseidetektiiv Tarranti, Marguerite Wyke’i ja konstaabel Higgsi kõrvalrollid!). Ehk teisisõnu: 1972. aastal esilinastunud „Nuuskur” on nutikas kassi-hiire-mäng kahe suure näitleja ja kuue tegelaskujuga.

Populaarsete kriminaalromaanide ekstsentrikust autori Andrew Wyke’i (Olivier) raamatute peakangelaseks on üliosav detektiiv St John Lord Merridew. Kirjatöö on teinud kõikvõimalikke mänge ja vempe harrastava vanamehe väga rikkaks. Täielikku rahulolu häirib vaid tema proua armuromaan itaalia päritolu libekeelse juuksuri Milo Tindle’iga (Caine). Wyke otsustab korraldada nooremale rivaalile peene kättemaksu ning kutsub tolle enda poole külla, et „kokku leppida lahutusega seotud küsimustes”. Tegelikult on kavalpeal plaanis endast nooremat Milot tublisti naeruvääristada, paludes külalisel saabuda kohale kui murdvaras, kellel on mõttes eeskätt proua Marguerite’i vääriskivid. Wyke soovib demonstreerida, et on kobedama välimusega habemeajajast igas mõttes etem.

Esmalt tulistab peremees küllakutsutut varga pähe paukpadrunitega, millega ehmatab teise peaaegu poolsurnuks. Tindle vastab Wyke’i pahatahtlikkusele samaga, kasutades „ülekasvanud laste” närvesöövas vägikaikavedamises võimaluse korral samu meetodeid, mida majaperemehe kriminullide tegelased. Efektse tegutsemisega õnnestub liiale läinud Milol Wyke täielikult ära kohutada. Wyke aga ei soostu leppima ilmse lüüasaamisega ega ka viigiga.

Iirlasest „imelapse” Kenneth Branaghi parimateks filmilavastusteks on igati teenitult ja üsna üksmeelselt peetud tema nelja varasemat tööd ehk siis ajaloodraamat „Henry V”, hitchcocklikku mõrvamüsteeriumi „Jälle surnud”, „absurdi”-komöödiat „Peteri sõbrad” ja Shakespeare’i ekraniseeringut „Palju kära eimillestki”.

Näitleja Jude Law oli juba üks kord oma vanema kolleegi Michael Caine’i varasema kinohiti uusversioonis kaasa mänginud. „Alfie” jõudis tänu kino- ja videolevile üpris kiiresti kasumisse ning enam-vähem kõik asjaosalised võisid tulemusega rahul olla. „Nuuskuri” puhul ei ole sarnaseks rahuloluks kahjuks mingit põhjust. Pulitzeri preemia laureaat Harold Pinter (kes ka ise esineb pisirollis) on toonud Anthony Shafferi näidendi tänapäevasemasse aegruumi ning kahe kange mehe varjatud homoseksuaalsust rõhutatakse rohkemgi kui 35 aastat varasemas klassikafilmis. Ekraaniloo algus on võrdlemisi paljutõotav, ent pool tundi hiljem taandub pinge pea olematuks, misjärel kaob igasugune huvi järgnevas kaoses orienteeruda. Samas tahaks küsida: miks küll soostus kunagi Laurence Olivier’ „mantlipärijaks” ülistatud Kenneth Branagh siduma ennast niivõrd kesise projektiga?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht